kummaline nädal....see isegi möödub märkamatult kiiresti. nagu kõik nädalad sellel aastal. aga see, mis viimasel paaril päeval minuga juhtub kogu aeg, see on lihtsalt naeruväärne juba! eile ntx uputasin oma telefoni poriloiku. läksime sööma ja tagasi tulles oli mu telefon auto esiklaasil!!! ainuke normaalne seletus sellele on, et autost välja astudes, kukkus telefon mu taskust välja ja keegi oli selle siis auto peale pannud. muidugi palju ei puudunud, et kalla oleks selle suure kaarega sealt minema lennutanud, kui kojamehed tööle pani. ei saa ju kohe aru, miks on üks telefon auto esiklaasil...lihtsalt jõllitad seda kõigepealt paar sekundit...enne kui kohale jõuab. ja loomulikult oli eile üle aegade kõige märjem päev, mis tähendab seda, et peale sellist seiklust tilkus mu telefonist tükk aega vett välja ja nüüd ta streigib...ei tööta ja kogu lugu. järelikult vajan uut telefoni :S

ja täna! lähen enne lõunalt tagasi kiirustades veel korra poest läbi. tagasi autosse istudes ei ole aga olemas enam seda jullat, mida sinna immobilaiseri auku pista!!! istusin siis jälle kõigepealt paar sekundit ja jõllitasin seda tühja kohta võtmekimbus...nagu poolearuline. aga no ei olnud enam! ja poodi minnes ta ju ometi oli seal :S....käisin siis terve poes käidud tee uuesti läbi....nagu jobu jõllitasin põrandale riiulite vahel...küsisin infoletist ka...aga ei midagi....lõin juba käega ja mõtlesin, et nojah, ju siis pean takso tellima, et tööle tagasi saada. ja siis ma kogemata nägin seda jullat seal käsipiduri peal! nojah, ma imestan, et ma seda musta tillukest asjandust mustal taustal üldse nägin...pfhpfhpfh...

ja nüüd ma mõtlen,et äkki peaks jooksma koju ja teki üle pea tõmbama...varsti kukun äkki kogemata aknast alla niiviisi :D. trepi peal koperdamise ja jalanikastuse üle ma muidugi absoluutselt ei üllatukski.

aga vähemasti kevad on...õues on lausa soe...kohati, kui ei ole tuult või vihma. ainult, et päikest tahaks kah...küllap ta tuleb. seniks üritan ennast võimalikult vähe liigutada...igaks sajaks juhuks...mõistust ei ole ma veel ju kaotanud ;)

kasvav kannatamatus

ma ei jõua enam, ei jaksa ja ei suuda oodata! tahan kõike! kohe! nüüd!.....noh? ikka veel ei ole???

ma tunnen, kuidas iga hetkega muutun ühe kannatamatumaks...prrrrrrrr!!!

ma ei teagi

eile oli siis selline leave-me-the-f***-alone päev...terve päev, lihtsalt oli selline must masendus peal. võta või jäta. õhtul otsustasime muresid alkoga leevendada. see lõppes sellega, et nutsin korraliku peatäie ja täna on natuke parem olla. kalla küll väitis, et ma sain ürituse mõttest natuke valesti aru...vedelikku ei pea mitte silmist välja, vaid kurgust alla ajama...eks ma järgmine kord üritan ennast parandada. aga üldiselt mulle nii väga meeldivad meie viimase aja idüllid. meie kaks, diivan, tekk, kaks sooja karvakera kaisus ja siis veel miskit paremat näpuvahel....olgu see siis pakk komme või krõpse või hoopiski pudel alkot....vastavalt tujule ja olukorrale siis.

aga vahepeal ma lihtsalt ei saa aru, kuidas kõik on nii ja miks? ja siis mu maailm kliriseb kildudeks...suure mürtsuga, ilma hoiatuseta. ja siis mulle tundub, et ma ei tea midagi, ei saa millestki aru ja ma olen lihtsalt loll ja paha. selle peale nutangi peatäie....ja nii hakkab parem...nutan valu välja ja kõik saab selgem. ja nii võin jälle naeratada ja armastada. sest kevad tuleb, päike juba paitab soojalt põski ja meelitab jalutama....see on ikka võrratult naljakas vaatepilt, kui me kallaga oma neljajalgsed jalutame viime...üks koer pisike, lühikeste jalgadega, veidike ülekaalus ja suurte karvaste kõrvadega...teine veidike vähem pisike, pikkade spagett-jalgadega, lihtinimese jaoks selgelt alakaalus ja pika hambutu ninaga...täiskomplekt ikka! ja ise rahul ka veel :D

i lost my faith

here i am...on my own again...sounds lame...but that's life

tekiloom

:P

venelanna donna ja itaallanna glammy mõnusas tekipesas :)

why do i feel the pain i feel...

ma ei mäletagi, millal ma sellist valu olen pidanud kannatama. ilmselt oli see mõned aastad tagasi mandliopi järgselt. eile oli siis tarkusehamba op. protseduur ise polnudki kõikse hirmsam, arstid ka suht koht ok, isegi kildu loopisid omavahel, kui mina ei saanud naerda. aga see valu, mis pärast hakkas! mammamia! selline tunne, et pool lõuga kukub otsast ära ja kohe! ja no hommikuks oli veel uutmoodi valu. nüüd on lihtsalt selline tunne, et saaks see päev juba ometi läbi...

nüüd tean ka, mis tunne on väga vanal inimesel, kellel lõualuud enam eriti ei tööta ja kellel närimiseks hambaid pole. tõesti, väga totter tunne...kõigepealt peab supil laskma kõvasti jahtuda, mis sest et nälg tahab silmanägemise ära võtta....ikkagi tuleb oodata. ja siis tuleb võtta teelusikas, mitte supikas ja siis sellelt suppi löristada. midagi pole teha, löristada tuleb ja suhteliselt kõvahäälselt. aga ettevaatlikult, sest liigse hoogsusega löristades võib supp hooopistükkis valesse kohta sattuda. nt ninna ja see pole üldsegist meeldiv.

ja selline asi, et ma keset ööd lihtsalt magada ei saa....no see on lihtsalt ebanormaalne....ärkad üles, vahid lakke ja mõtled üldse üles tõusta, aga lõpuks magad ikka edasi....aga see pole enam üldse see uni.

issver, saaks see päev juba kiiremini läbi ja siis tuleks homme ja siis saaks glammy koju tuua juba ka :P

it's a new day, it's a new dawn, it's a new life for me

mu elu on kardinaalse pöörde teinud...ja see on ilusam ja parem ja ilusam....ma pidevalt leian, et ei saa naeratust näolt. armastus on võimas...viimasel ajal olen selle peale palju mõelnud. armastus on üle kõige ja praegu on see tugevam, kui kunagi varem. see tekitab tunde, et oled kõikvõimas! siin ei ole tegelikult sõnu vaja....ei olegi sõnu, on lihtsalt armastus!

ja meil on oodata uut pereliiget :P...eiei, mitte veel kahejalgset, mitte veel. aga seekord uus neljajalgne...tuleb laupäeval. lubage esitleda: Felada Sable Glamour aka Glammy! italiaano, soliidses eas vanaproua, kes on jäänud koduta, kuna tema armastav perenaine lahkus ootamatult meie hulgast. nii tulebki ta meie juurde kodusooja....juba pikemat aega ootame hetke, kui saaks teda koju tuua....nüüd siis äkki! niuniu :D

päike paistab akna taga, laiad lumehelbed keerlevad ja tahaks ainult naeratada, sest elu on ilus...midagi rohkemat polegi vaja....oli, mis oli. on, mis on. ja tuleb, mis tuleb. kõigel on oma aeg ja lasen elul lihtsalt särada...sest just elu teeb mind praegu õnnelikuks!

Well life has a funny way of sneaking up on you

When you think everything's okay and everything's going right

And life has a funny way of helping you out when

You think everything's gone wrong and everything blows up

In your face

Ironic, Alanis Morissette