just another day?

jälle üks nendest päevadest...hommikul ärgates avastan, et kraanist ei tule tilkagi vett ja mu juuksed on juba tõeliselt mustad. keeran nad siis jälle krunni!?! ja miks on uksepealsele sildile, mis peaks veepuudusest ette hoiatama, märgitud eilne kuupäev? täna ei ole 27, täna on 28. ja see ei ole pisike näpuviga, see on täiseti eluliselt oluline viga, kui ma pean päev otsa musta peaga ringi tatsama lootuses, et keegi ei märka (loomulikult kõik märkavad! ja lausa jõllitavad ju mind! selline tunne on vähemalt).

ja kui hommik on juba möödas, siis lõunaks ilmuvad lõuale ka vistrikud :( see ei ole enam üldse tore. ja siis mõtlen vahelduseks singi-shampinjoni pannkoogile tellida kanaga pannkooki ja see on täiesti kohutavalt kuiv. muudkui keerleb suus ringi ja alla ei lähe. ja siis teatab mehevend, et on 20 minuti pärast meil ja tulgu ma võtku nüüd oma tumbad vastu. ja siis ma ootan seal kodus 20 min ja ta helistab, et tal läheb veel tunnike aega!?! ja ma vantsin sama targalt tööle tagasi. loodetavasti ei helista ta mulle enne tööpäeva lõppu, sest enam ma koju ja tagasi kõndida ei viitsi! promise!

ühesõnaga palju toredaid päevi ja see pole veel lõppenud :((

millal see rukis ometi nii kõrgeks kasvas?

käisime maal. r-i ja minide suvilas. järgmine kord ma tean, et kui chillima ja hängima kutsutakse, siis see tähendab tegelikult orjatööd! ei, aga tegelikult oli nii tore. sai üle pika aja linnast eemal olla ja isegi tööd teha. huvitav, millal ma viimati peenraid rohisin?....ammu igatahes. nu ja nüüd on meil k-ga ju ilus prink pepu kah, vähemalt üheks päevaks. kuni lihased enam ei valuta. ühesõnaga, tibid kiskusid kõik ebamäärased taimed üles, poisid kaevasid kõik üles ja siis me panime sinna asemele muru maha. nu gio aitas ka muidugi kaevata, ise porine nagu känkar :) ja siis sauna kõik see mees. minnes oli veel plaan ka alkoholi hävitama hakata, aga selle isu röövis väsimus ära.

aa ja mul oli geniaalne plaan hakata marjakooki tegema...ja siis ilmus kuskilt geniaalne tshudoahi (mina polnud sellist asja küll kunagi oma silmaga näinud, isegi oma kõrvaga ei olnud ma sellest kuulnud). tulemus: kook üpses kõvasti üle kolme tunni, ega täpset aega ei tea, sest seal maal kaob ju ajataju täitsa ära. ja päris valmis ta ei saanudki, aga kalla ja r kannatasid tublisti ära kuni kook valmis sai ja sõid ja kiitsid ka veel (hkhm, nu olgem ausad, midagi kiita seal küll ei olnud, aga nu tänan viisakuse eest ;) aga teinekord ma ikka selle imeahjuga küll midgai tegema ei hakka, promise!

aga magada ma ei saa. uned on pahad. ma juba lootsin, et ma ei näe neid enam kunagi, aga nad on jälle tagasi. uues kuues, aga tagasi. ühesõnaga, olen hommikul veel rohkem väsinud kui õhtul magama minnes.

nojah, aga nüüd hakkab koosolek. peab vist ikka tööd ka tegema siin!

panick attack

lihtsalt selline nõme päev...tuled ekstra varem tööle, sest on oodata mõningaid inimesi. jõuad tööle ja tuleb välja, et nemad on muidugi ekstra veel varem tulnud! lähed lõunale ja rõõmustad hea päevaprae üle ja siis teatatakse sulle, et seda päevapraadi enam ei olegi! ja siis tuleb välja, et ühel töökaaslasel on sünnipäev ja lilled ja kingitused kõik puha muretsemata :( nõmenõme päev...

aga pisimusi on kindlasti rase! nii tore :) ja mulle muidugi tundub, et tal on seal kõhus terve meeskond, sest kõht paisub juba silmnähtavalt ja on nagu kuumaastik. eino, mida rohkem, seda uhkem. aga ärgem nüüd liigsesse vaimustusse veel sattugem, sest teadagi, terve kuu on veel jäänud. aga ma ei jõua ju nii palju veel oodata!!!

ja siis tahad raadiot kuulata, aga lemmikraadiojaama ei saa, sest sealt öeldakse server full. ja teises raadios laulab celine titanicut!?! nu mida veel? nõmenõme päev

esmaba

nädal möödus nii, et ei saanud arugi. ühel hetkel oli ta lihtsalt läinud. emal oli sünnipäev. istusime aias ja grillisime. a loomulikult ei suuda ju piiri pidada, pärast oli selline ägisemine. noja siis tuli ju veel traditsiooniline maasikatort! ja seda ei saa ju ometi söömata jätta. seda ju ainult kord aastas saabki ja ühest tükist kindlasti ei piisa! ühesõnaga, hea et autoga koju sai :)

ja kalla sai onuks. st siis ilmselt, et ka mina olen nüüd tädi ;) nii tädi, kui ma kunagi üldse saan olla, sest ega ema mulle vast enam hirmsastitahetud väikevenda ei kingi. :( tibi pidi olema pikkade mutade juustega ja tõmmu nahaga, üldiselt pisike kalla venna koopia...huvitav, kas kalla lapsed on siis ka tema koopiad? vean kihla, et minu nina on tugevam kui tema oma! ;) ja urmasel on ka teine poeg. tüüp on ainult ühe kuu siin maailmas elanud ja karjub nii, kuidas kõri võtab! ainult pidev kõigutamine aitab. nii kui ta seisma jätta, on silm pilukil ja arusaamatu poisinägu küsib: "miks te enam ei kõiguta???miks see asi seisma jäi???hoogu juurde!!!" ja täiest kõrist näääääh-näääääh-nääääääh....naljakad on ikka need pisikesed olevused. ennast pole veel ollagi, aga kõik tantsivad nende pilli järgi :)

ja täna saab beagle'i kutsikaid näha! ninnu-nännu ;) aga see kasvataja on ikka fantast! saad sa aru? laupäeva varahommikul kl 8.50 heliseb telefon ja tädi teatab rõõmsal häälel:" lubasin helistada, kui kutsikad käes...nu nüüd on esimene olemas siis!" ise nii meeletult õnnelik muidugi. ma unise peaga ei osanud muud ühmata, kui et palju õnne! õhtupoole siis selge peaga helsitasin uuesti ja sain teada, et kokku kuus kutsikat, kolm isast ja kolm emast. miks neil nii palju tuleb ja minu pisil ainult kaks-kolm, kui häste läheb???? :(

ja p tahab chihuahuat! nii lahe! tõesti kujutan teda just selle koeraga ette! kui nii edasi läheb, siis saame juba oma koerte klubi teha ;) aga kui aus olla, siis ikka raskeks läheb...kujuta ette...praegu on meil vaid kaks koera ja ühes ruumis, eriti jooksuajal, neil silma peal hoidmine ei ole just kõige lihtsam ülesanne. ja kui nüüd veel kaks koera juurde liita! mammamia!!! aga ikkagi tore :) minu jaoks ei ole vist küll koeri kunagi liiga palju... vähemalt nii kaua, kui need kõik minu omad pole.

ja midagi oli nagu veel? ah, kesse seda kõike enam meeles jõuab pidada!

nii vahva

sõbrad on ikka ütlemata toredad olevused! eriti tore, kui mõni sõber külla kutsub ja hoolega õhtusööki valmistab. hea muusika mängib taustal ja mõnusas rahulikus õhkkonnas häid lõhnu täis köögis on ütlemata mõnus toidunaudingut oodata. ja nauding see tõepoolest oli ka, lisaks veel suurepärased veinid ja veidi hiljem õhtune jalutuskäik toomel. gio ja donna on kahekesi väga vahvad. giot ennast oli muidugi näha ainult tänu erekollasele tennisepallile, mille ta aeg-ajalt lihtsalt kuhugi maha poetas. nii mõnusat ja rahulikku õhtut pole juba pikemat aega olnud. ja täna pakutakse veel magustoitu ka, mis eile kuskile poleks enam mahtunud niikuinii :) hmm, huvitav kas oleks pidanud lõuna vahele jätma??

ja varsti on meil seltskonnas võibolla juba kolm neljajalgset sõpra, sest seesama sõber tahab nii hirmsasti endale just ühte tõugu koera ja ma suutsin kuskilt teada saada, et kohe ongi mõned kutsikad tulemas. nii vahva! kutsikaid ma armastan ikka kohe üliväga! ja minu pisimusi donna on ka peaaegu et kindlasti titeootel. nu muidu ta ju ei söö nii palju ja tötsakaks ning rahulikuks on ta ka muutunud. mõelda vaid kui palju koeri meil siis tekib!?! tõeline loomaaed! aga nii vahva :)))

ja noored võiks juba oma meekuult tagasi tulla, ma ei viitsi enam üksinda lõunal käia ja msnis pole ka kellegagi pläkutada ju! ok, homme on juba reede ja lauba juba tulevadki! oi kui hea meel giol siis on :)

ikke läägelt palav on! ära sa ikka üldse liiguta ennast õues, kohe üleni märg. ja kui see ilm ei kavatse nädalavaheni kesta, siis ma hakkan kõvasti jonnima, ausõna. ja kui ta kavatseb, siis mina kavatsen teda nautida täiel rinnal. olen täiesti nõus igal õhtul oma elamist pisut koristama, et ma lauba saaksin kalla ja pisimusiga minna järve äärde, ennast päikese käes ära kõrvetada ja raamatut lugeda...aga ainult kaks päeva ongi veel jäänud. või noh, olgem ausad, kaks ja pool :)

a mul on jumala pohhui!

no on ikka tobedaid laule! aga see ei takista neid mu peas kummitamast ju...pole ka midagi imestada, kui oled terve õhtu sunnitud seda telefonihelina näol kuulama.

aaaarrrggghhh!!!!!!!!!!!

kirjutasin terve pika jutu valmis ja siis internetiühenduse puudumise tõttu läks see lihtsalt kaduma! oleks võinud seda arvata...just selline päev on täna, kus ainult selliseid asju juhtub. aga uuesti ma seda pläma nüüd ka enam kirjutama ei hakka, ühte lollust mitu korda teha ei viitsi...

uni, nii metsik uni... õhtul, kui võiks magada, ei tule ta mitte peale. nüüd, kus võiks tööd teha, tuleb uni nii kohutavalt peale, et tahaks nagu multikas silmalaud tikkudele toetada. arumaisaa...

eile...tahtsin piknikku, ei jõudnudki selleni. kokkuvõttes läks meil kolm tundi, et jõuda arusaamisele, et toredat pikniku kohta, kuhu võiks jala minna, tartus ei leidu; et kõige lihtsam on osta poest salatit ja grilli; et maasikaid jäätisega saab ka poest ja oluliselt odavamalt kui kohvikust...ja et tegelikult ennast ikka üldse liigutada ei viitsi :)

Laske mind siit välja, pange mind murule istuma ja keerake mu nägu päikese poole! Või noh ... kui keegi ütleks, et aitab sulle tänaseks tööl istumisest küll, siis ma võiksin seda kõike ju ise ka teha.

lõuna

lõuna oli peaaegu sama eriline... istusin lihtsalt muru peal ja mõnulesin ilusa ilma käes :) tegin ühe sigareti ja vaatasin omi mõtteid mõlgutades teisi inimesi. imelik, kuidas elu läheb lihtsalt nii nagu tahab...ühel hetkel kannab kõik kandikul ette, järgmisel napsab selle kandiku niisama kiiresti tagasi. ühel hetkel oled õnnelik ja hinges on rahu, järgmisel tuletab argipäev ennast jälle meelde. aga üldiselt tundub täna elu väga ilus. see päike ikka veel kiusab mind -- piilub kardina vahelt sisse ja meelitab õue. meelitab linnast välja ja piknikuteki peale, meelitab veiniklaasi juurde ja murule pikutama...tahakski minna...äkki lähmegi!?!

hommik

jõudsin täna eriti vara tööle. no kui aus olla, siis kella järgi jäin isegi 10 minutit hiljaks, aga suur oli minu üllatus, kui leidsin eest lukustatud ukse! avasin siis aknad ja jalutasin niisama mööda kontorit ringi. nautisin rahu ja vaikust ning päikesekillus istudes tundsin rõõmu algavast päevast. kuidagi eriline oli...kuni selle hetkeni, mil hakkasin ennast hullumeelsuses kahtlustama. aeg muudkui läks ja kadus, aga keegi teine ei astunud uksest sisse. küsisin veel kalla käest üle, kas täna on ikka esmaspäev ja kas kell on ikka 9.20 ja kas neil on ikka inimesed tööl? teistes kontorites kulges elu tavalist rada pidi, ainult meil oli endiselt vaikne. kui esimene neist uksest sisse astus oli hetkeline rõõm, et ma ikka ei ole hulluks läinud, ja siis muutus kõik jälle tavaliseks. aga siiski -- nagu und oleks näinud :)