Üsna alati käib läbi kerge jõnks
kui ma kuulen, et võiks kokku saada vahel
kokku saada põhimõtteliselt võiks
aga kuivõrd kokku või on miskit vahel
kas on meie vahel näiteks mingid tõkked
mõtlen kohvitass või keegi kes on veel
või siis segavad meid võõrad põhimõtted
või olemegi teineteise teel
tean ju kuidas istume me üle laua
kuidas räägime me ainult kõigest muust
see mis silmades on valmis kaua kaua
ei muutu sõnadeks me suus (J.Tätte)

if i'll ever get to know your soul...I will paint your eyes

"Portrait of Jeanne" Amadeo Modigliani

"What have I done, father? I have fallen in love....is that a sin?"
"No. The sin would be never to fall in love"

sõites öösel taksoga koju...

...mängis nii armas ambientne muusika ja kõik tuled möödusid nii kiirelt. ja see punane mersu buss seiseis ikka veel seal vanemuise ees....ja keerates kodutänalvale on see vastik rekka ikka VEEL SIIN! donna annab armsa tatise musi ja ma lähen nüüd tudile....aaa, ei murru on ju oma telefoni siia jätnud ja helistab....niiet ta tuleb sellele nüüd järgi....kalla: helista mulle ka, ma tahaks oma telefoni nüüd ka üles leida....mina: ok! aa, see on ju siin! kalla: on v? nii nunnu! :D glamsu poeb mulle sülle ja ma nüüd ootan...murrut...ja siis lähengi, tuttu...head ööd musikesed! kuidagi nii mõnsa on olla...võibaolla on see kõigest alkost...ma arvan küll :P (homme ma loen seda ja ei saa midagi aru)

uue elu ootel

tundub, et lõpuks hakkavad asjad ülesmäge minema...ptui,ptui,ptui üle vasaku õla veel igaks juhuks! aga asjad praegu ednevad. uus kodu, abielu, kooli lõpp ja tööarengud. kevad hakkab südamesse jõudma. loodetavasti saab korda ka muude asjadega. hetkel on hing kergem ja ootused-lootused terendavad silme ees. ja lõpuks ometi paistab ka päike akna taga. 'teab küll kui kauaks, aga hetkel on mõnus. tahaks lausa minna murumättale veini rüüpama :)...aga ega seal mättal veel istuda ei anna...kannatame veel!

oeh...aga glammyl on mingine hingamise häda...tahaks loota, et ei miskit väga hullu. mängib meil konna ja krooksub vahepeal...tegelikult see tundub küll rohkem lõrina moodi...igal juhul ei kõla see hästi :(...ongi vaja arstile helistada nüüd

mul on tunne nagu oleksin mingi suleke tuules...ei saa pidama, aga ei saa ise ka aru, kuhu ma parajasti suundun. nu põhimõtteliselt on põhisiht ikkagi olemas. aga kõik ülejäänu....viimased kaks nädalat on olnud nagu mingis unenäos...isegi nädalavahetust ei olnud. sellist, et viskaks pikali ja ei teeks midagi. või sellist, et läheks kalla ja tibudega jalutama....a no teisest küljest, mida sa jalutad, kui selline ilane ilm on. muudkui sajab ja ei saja kah. päikese puudus annab juba tunda. mine või solaariumisse. sinna võiks muidugi niisamagi minna, aga ma ei jõua kuidagi. kõige hullem on see, et ma ei saa arugi, mida ma siis teen. aga kogu aeg teen midagi. päevad mööduvad nagu sekundid ja nädalad nagu tunnid. muudkui jooksen, jooksen ja jooksen. vähemalt mingi siht on silme ees, muidu kukuks nõrkenult kokku ja ei liigutaks enam üldse. vaatasin oma kalendrit -- kuni juunini ei olegi midagi paremat loota. kooli lõpp hakkab ka selga ronima. see igakevadine maniakk. piinab mind....kõigepealt ronib mulle pähe ja sööb viimasegi vaimujõu, siis ronib mu kalendrisse ja planeerib kogu mu aja ja lõpuks röövib mu ööd, sest ma ei suuda ju planeeritust kinni pidada. selline kaootiline ja ekslev tunne ongi praegu. aga vähemalt lähen kuhugi. kuigi hinges on valu, mõistmatus ja segadus. aga seda surub alla armastus. ilma armastuseta oleksin ilmselt ammu peaga vastu seina jooksnud. jookseme veel...äkki jõuamegi kuhugi...eks näis