mul on tunne nagu oleksin mingi suleke tuules...ei saa pidama, aga ei saa ise ka aru, kuhu ma parajasti suundun. nu põhimõtteliselt on põhisiht ikkagi olemas. aga kõik ülejäänu....viimased kaks nädalat on olnud nagu mingis unenäos...isegi nädalavahetust ei olnud. sellist, et viskaks pikali ja ei teeks midagi. või sellist, et läheks kalla ja tibudega jalutama....a no teisest küljest, mida sa jalutad, kui selline ilane ilm on. muudkui sajab ja ei saja kah. päikese puudus annab juba tunda. mine või solaariumisse. sinna võiks muidugi niisamagi minna, aga ma ei jõua kuidagi. kõige hullem on see, et ma ei saa arugi, mida ma siis teen. aga kogu aeg teen midagi. päevad mööduvad nagu sekundid ja nädalad nagu tunnid. muudkui jooksen, jooksen ja jooksen. vähemalt mingi siht on silme ees, muidu kukuks nõrkenult kokku ja ei liigutaks enam üldse. vaatasin oma kalendrit -- kuni juunini ei olegi midagi paremat loota. kooli lõpp hakkab ka selga ronima. see igakevadine maniakk. piinab mind....kõigepealt ronib mulle pähe ja sööb viimasegi vaimujõu, siis ronib mu kalendrisse ja planeerib kogu mu aja ja lõpuks röövib mu ööd, sest ma ei suuda ju planeeritust kinni pidada. selline kaootiline ja ekslev tunne ongi praegu. aga vähemalt lähen kuhugi. kuigi hinges on valu, mõistmatus ja segadus. aga seda surub alla armastus. ilma armastuseta oleksin ilmselt ammu peaga vastu seina jooksnud. jookseme veel...äkki jõuamegi kuhugi...eks näis