imelik. sel aastal tunnen, et see päev mõjub mulle. võibolla sellepärast, et õues on niisama külm, kui siis. või siis ma lihtsalt kuulan ennast rohkem? ei teagi. aga siuke imelik tunne on. natuke nagu kurb, aga natuke rohkem nagu confused.

like she says: "this is my last song. this is...aam...for my dad"

think not with my heart but with my head

hommikul lõin silmad lahti ja plaksti hakkas lihtsalt kummitama see lugu. tavaliselt mul kummitab mingi laul, mida hommikul raadiost kuulen...olenemata sellest, kui haige see lugu on. aga täna ma ei jõudnud veel ärgatagi, rääkimata raadio kuulamisest. ja nüüd on olemas.

siin toas on suht imelik istuda. kinky, nagu sändi ütles :) AK toas ikka möla taevani, siin on siuke vaikus, et kõrvadel hakkab valus. ainult klaviatuuri klõbin. ma ei saagi päris täpselt aru, kas nad ongi nii tõsised kogu aeg...need tüübid siin. või nad ainult teevad asjalikku nägu nagu mina praegu. kusjuures, ma kardan, et nad ongi nii asjalikud. ja siis kaks blondi hirnuvad...üks ühes toa otsas ja teine teises. nagu mingi teine maailm. natuke sürr.

ja need PT tüübid seal teisel pool tänavat...they bug me. natukene hakkan harjuma juba nendega, aga selline tunne on, et silm on peal kogu aeg.

ma tahan AK tuppa tagasi. seal julgeb ikka natuke kõvemini hingata. ola ei saa ka ilma meieta vist kuidagi hakkama...käib meiega juttu rääkimas vahepeal...ja ta veel arvas, et ta tahab minust ja sändist puhata. heh! ei saa ilma naisteta elada, ei saa!

üldiselt on täielik emotional rollercoaster. ühel päeval täielik kass ja siis funfunfun ja jälle väike kass. praegu on vist isegi suhtkoht okei...seal kuskil vahepeal, normaalsuses. i want to stay here.

love! love! love grey's anatomy

cause you gotta have faith

paar sick day'd kulus täitsa marjaks ära. polegi nii ammu nii palju maganud ja nii palju igast jama telekast vahtinud. olin juba täiesti unustanud sellised fantastilised sarjad nagu Seventh Heaven, Miami Vice või....mis see sari ongi, kus Jarod kavala näoga ringi käib. vahepaladeks loomulikult täiesti lõputult FlavorWave, AbTrainer ja Orbitreki reklaame. ma kujutan täitsa ette, et kui inimene istubki päev otsa kodus ja teleka ees, siis ta lõpuks ostabki endale seda jama kokku....see on ikka tõeline ajupesu.
nüüd olen tööl tagasi. no ei ole motivatsiooni, sry ei ole. null. zip. olgu, ei ole. aga oleks siis mingeid teisi väljavaateid, sry, aga neid ka ei ole. tuleb välja, et enam ei pakutagi üldse normaalseid töökohti. isegi mitte tallinnas.
igatahes, kui siin asjad mingi teatud aja jooksul ikka paremuse poole ei lähe, siis pakime oma kotid ja nägemist. no ei ole mõtet niiviisi vegeteerida ja oma elu ilma igasuguse konkreetse eesmärgita raisata. ei näe sellel mitte mingisugust mõtet. imelik mõelda, et tegelikult nii paljud ju just seda teevadki. käivad päevast päeva tööl, mis neid järjest rohkem maad ligi surub, ja nad valivad mitte midagi ette võtmise. no see on ju probleemivabam ka. ei pea mõtlema, mis edasi saab. aga ma keeldun uskumast, et ma selleks oma elu elama peangi. et käia päevast päeva tööl, mis mind muserdab, ja siis üritada õhtuti normaalne olla. see on ka ikka väga raske. kui päev otsa ketravad peas ainult mingid masendavad mõtted, siis ega ikka õhtul neid lihtsalt niisama välja ei lülita.
peab olema midagi paremat. lihtsalt peab olema. kui mitte paremat, siis midagi teistsugust. i need air! give me air!

anyway...the time is ticking now...tick-tock-tick-tock

'Cause your wrinkled eyes betrayed the joy with which you smiled

lugesin oma vana head blogi...no päris huvitav. ma mäletasin kõiki neid hetki, millest ma kirjutanud olin. võibolla ainult mitte kõiki neid sadu kordi, kui ma olin unine.

kõige imelikum on see, et ei olegi ju midagi muutunud. kõik on seesama. seesama töö, seesama elu, seesama uni, seesama leave-me-alone meeleolu. või satun ma siia blogisse alati ainult siis, kui mul just selline meeleolu on?

igatahes on mulle üks suur paks kass pähe istunud. no hommikul ei taha, üldse ei taha tööle tulla. õhtul ei taha, üldse ei taha midagi asjalikku teha. ainuke, mida ma väga tahaksin teha, on ronida sooja teki alla ja lihtsalt magada või mõnda kurba filmi vaadata. ja just kurba... lugesin ühest vanast postitusest, kuidas mulle meeldisid kurvad filmid, sest need ajasid mind nutma. uuh! just seda ma praegu vajangi. ma tahaks lihtsalt valada kuumi pisaraid.

imelikul kombel tulid mulle täna hommikul tööl ka pisarad silma. täiesti lampi...või...no ilmselt oli mingi põhjus. ma isegi ei mäleta praegu. ma olin niiii masenduses hommikul. see töö! pfh. ja siis oli muidugi vaja kedrata mingeid kurbi laule, et ikka veel hullemaks läheks.
ja see ei ole esimene kord umbes nädala jooksul, kui lihtsalt pisarad hakkavad voolama. eelmine kord ma vähemalt teadsin põhjust. nüüd vist ka, aga ma ei mäleta enam....siis ei saanud see ju väga oluline olla. vähemalt mitte nii oluline, et nutma hakata. või?

lõpuks otsustasingi oma blogi lugeda. ja siis ma sain aru, et ma olengi vahepeal selline, lihtsalt olen...ilm läheb koledaks ja külmaks ja kass istub pähe. ja varasemalt ma ikka pidutsesin palju! imelik...ma ei mäleta, et ma oleks nii pidevalt pidutsenud. aga ju see siis oli nii. see tundub ka olevat ainuke ravi minu tohutu pimekoleda kurbuse vastu. seda tõestab väga ilmekalt ka eelmine nädal, mil viiel õhtul veini sai joodud. väga lõbus nädal oli...nii raske igal hommikul tõusta, aga nii väärt seda magamata ööd. mis tipnes muidugi sellega, et laupäeval magasin 15.30ni. täiesti ilma naljata. ma lihtsalt täiesti südamerahus magasin. ei, valetan. mingi kl 11-12 paiku vist tegin korra silmad lahti, aga siis tundus kõik nii kass, et ma lihtsalt panin silmad kinni ja magasin edasi. that worked miracles! kuni ma siis lõpuks ikkagi üles ärkasin ja sundisin ennast kasvõi natukenegi asjalik olema.

returning to reality - sucks!

ja see tüüp laulab mulle kõrva kogu aeg...loving that much at least!
mika -rain (ma lihtsalt ei ole võimeline siia seda videot postitama, sest need jopskid ei taha embedded linki anda...tnx täiega)

ma vist ei ole normaalne?

http://public.fotki.com/INDUN/brood-r/

oeh, ma vist ikka ei ole normaalne, sest ma saan aru, et need kassid on normaalses mõistes kõike muud kui armsad ja nunnud....a minu mõistes on nad lihtsalt jumalikult nunnud!! ma võtaks kohe endale ühe :P ja siit siis argument nr 2 selle vastu, et ma normaalne olen: ma tassiks tõepoolest pooled maailma koerad endale koju ja siis veel lisaks mõne kassi ka...üldiselt ikka koerad, aga sfinks kassid või sinised vene kassid...need läheks ka kohe nagu soojad saiad. apppiii!!! aidake mind! :D
head sõbrapäeva!

lõpuks reede

lõpuks ometi on käes reede ja varstikohe saab õhtale. täiesti hämmastav, kuidas mõned nädalad venivad ja samas lausa kaovad käest :S.
lapsevanem tuli külla...eile juba tipsutasime koosoleku ja gemüse kõrvale veits veini, täna joodame ta vist päris täis :D...lapsevanematel on ju kaa lõõgastust tarvis! ja no reede õhtut ei saa mitte lasta kaotsi minna.
a ma ei tea, mida ma endaga peale peaksin hakkama? vahel ikka ei saa kuidagi endast sotti. kogu aeg tahaks nagu midagi teha, a mis siis täpselt teha...vot seda ei suuda välja mõelda. ja no võtaks siis asja käsile, seda kaa ei ole! lootusetu värk, ma ütlen. endaga on päris raske, aga mulle meeldib, vist :P.
ma tean, et ma panen segast....vahepeal peab segast ka välja pritsima, et jääks natuke ruumi vähem segase jaoks.

uuem aasta

aeg lihtsalt lendab. vahel ma nagu natuke põen selle pärast, aga üldiselt viimasel ajal olen jõudnud arusaamisele, et põdemisest on nagu vähe kasu ja sellel ei ole mingit mõtet. las ta siis lendab! põhiline, et alla ei kuku.
eile käisin dpd-s pakil järgi ja raadiost tuli john legend "save room"...väljas oli juba pime ja vihma tibas ja mulle hakkas see nii õudselt meeldima, et nüüd ketrab see mul kõrvaklapis eile õhtust saati. natuke juba hakkab ka küll saama, aga mitte veel päris.
nädalavahel sai maha peetud suurem tantsupidu...isegi enam ei mäleta, millal viimati niiviisi tantsu sai vihutud (imelik sõna mu meelest). a no eks teatud kogustes vahuveini teeb ikka oma töö. no igatahes koju jõuti alles kell 7 hommikul (sai veel enne valget koju...ma alati vaatan neid, kes hommikuvalguses koju üritavad jõuda ja mõtlen, et ei tea, kas sai nüüd liiga vara alustatud või pole veel lihtsalt lõpetanudki?!). ja põhiline ikkagi, et lõbus oli. eurovisioni laulud, millest sel nädalal ohtralt räägitakse igal pool, jäid minul küll nägemata ja pole viitsinud siiani nendega tutvuma hakata. eks siis ehk lauba näeb, kui näeb.
ja esmaspäeval tegime birquga remonti...see lõppes küll sellega, et panipaika jäigi seinex (vms) panemata, aga me ise olime korralikult krunditud :S pool maailma ja veel natuke sai ka kokku räägitud ja vaene laps pidi multikaid vahtima...no ma vahepeal ikka värvisin kaamli ka ilusti kollase-ja-pruuni-kirjuks :P...siis oli tal natuke külalise üle hea meel ka.
ühesõnaga, kui alustada nädalat laupäevast, siis on olnud ikka üks väääga raske nädal, sest tööl peab ju ikkagi käima, krunditud või kruntimata. mis tähendab siis veidi raskemaid nädalaid. eile jäingi diivanile magama ja oma voodisse ei jõudnudki. jäin ootama, et kuna see pesumasin ometi lõpetab ja mäletan veel, et ta siis lõpuks lõpetaski ja ma valmistusin ennast diivanilt üles ajama, aga ei miskit ilmselt...sest sealt ma ennast hommikul leidsin. ega elu ei peagi lihtne olema ! :D kuigi voodisse võiks ikka jõuda...
müstiline talv on sel aastal! lausa kosmos, ma julgeks öelda. ime siis, et viimasedki elumahlad on juba otsas ja ei jaksa seda õiget kevadet ära oodata. tahaks natikene päikest ja energiat. ma olen ikka päikesepatareidel töötav, sest mina sellist ila ei jaksa kannatada! peab vist ikka taaselustama projekti "pension päikese all koos dogidega". no dogid tulevad vist niivõinaa, need on ikka nii ilusad olevused! ei hakka ikka väga mögisema küll, kui selline majesteetlikult kogukas lojus sulle oma lahmaka pea nina alla paneb :D...ja no kui juba dogi, siis olgu neid kaks! esialgu siis lepin veel nende pisematega...no ei ole ju aega selliste suurte pudulojuste jaoks. kahju
reisile tahaks kohutavalt...vahel mulle tundub, et ma muud ei teegi, kui ainult unistan. küll reisist, küll päikesest, küll dogidest ja küll vanajumalast...a kes mind keelab?? mitte keegi :P

juba 4 kuud on viimasest postist. endalgi oli juba huvitav oma postitust lugeda, kuna see kõik oli niiii ammu, et enam ei mäletagi :). hakkame siis aga uue hooga.
kevad on ammu läbi, suvi juba pooles vinnas ja suvepuhkuski lännu. teine abieluaasta on ka vahepeal jooksma hakanud ja kohekohe saab meie tutvumisest kah 9 aastat täis. sellele viimasele numbrile mõeldes tuleb tihtipeale täitsa pensionäri tunne...et kui juba 9 aastat koos oldud, siis peaks vanust olema ikka nii 35aasta kanti või mis? aga ei ole näät! hoopis noorukesed veel ja nii uhked numbrid juba ees :). täitsa lahe tunne!
aga eluke on kuidagi jälle kiireks ja virrvarriks läind. ise ka enam ei saa tihtipeale aru, kuhu poole jooksma peab...vahepeal istun autosse ja hakkan sõitma, poole tee peal läheb meelest ära, kuhu täpselt suund on :). aga ei, ma ei kurda. mulle just nii meeldibki, kui on "asju" ajada ja saab tarka nägu teha. loodetavasti on tulemused ka mingi aeg näha.
muud huvitavat vist nii väga juhtunud polegi vahepeal. nojah, donnal oli 4 kutsikat siiski, mitte 5 nagu arst ennustas. kutsikalugu saab lugeda siit: www.lunasamulet.com . kuigi ka selle loo lõpp on hetkel veel täitsa kirjutamata, sest pole lihtsalt vinninud ega jõudnud. lähipäevail mõtlesin selle ka käsile võtta. sest kutsikud juba ammuilma oma kodudesse läinud ja juba 4 kuuseks saamas. täitsa ilusad kukkusid välja :P. vähemalt kahel neist on juba ka näituseplaanid tehtud ja ootan põnevusega kuidas neil minema hakkab!
ja siis veel oma nissani vahetasime ka välja....hakkas teine ainult raha sööma ja remondis istuma. viimastel nädalatel juba mitu korda nädalas. nii võib täitsa seaks vihastada, kui auto on rohkem kuskil mujal, kui sinu enda käsutuses. igatahes on meil nüüd a4 ja see teenib meid senini (ptüiptüiptüi) päris häste. vahe on igatahes tunnetatav ja siiani tunnen rõõmu sellest, kui ma temaga sõidan :).
no mina ei tea, kas sai nüüd mingi lühiülevaate tehtud vä? absoluutselt jäi miskit välja....
a, no ntx et varstivarsti läheme axinomi suvepäevadele saksamaale ja šveitsi. tõotab tulla sama tore trip nagu eelmiselgi korral. isegi lahedam, sest sel korral on lubatud ka kalla kaasa võtta. niiet ei pea igatsust tundma, ega midagi. d&g komandeeritakse selleks ajaks ära emme juurde. nad ise seda muidugi veel ei tea ;).
ja vot nüüd ma lõpetan, sest tahaks vist ära koju juba. puhkus on läbi juba õige mitu päeva. kuigi siin on töörütm jälle vähe rahulikumaks jäänud, ei suuda mina ikka veel ennast täisvõimsusele lülitada. sellega seoses meenub, et ka töökoht on kolinud uuele aadressile, asume nüüd täitsa kesklinnas vanas majas...lahe, nagu balliruum. ainult et spuuki oli küll, kui üks õhtu hilja siia arveid tegema tulin...peale keskööd. alguses ei mõeld midagi, aga mingi hetk jagasin ära, et see ju vana mõisaproua linnamaja :s. siis lõin aga kõik tuled põlema ja tegin oma asjad kiirelt valmis. ja no miski jama siin on, sest see pole normaalne, et iga kahe nädala tagant u kl 1 öösel on flacki väljakutse, kuhu mina kohale pean kimama ja siis jällegi mingit probleemi ei tuvastata. see veel puudus, et ma kummituste liikumise peale öösiti ennast siia kohale pean vedama hakkama. mõisaproua, olge palun nii kena ja võtke alarm korraks maha enne, kui te siin ringi hõljuma hakkate! teil ei tohiks ju raske olla üks kood välja nuhkida :). aga pange see palun pärast jälle peale. tänan!

kauaoodatud kevadpäike

lõpuks ometi on õhus tunda kevadet ja kohe kisub ka blogi kirjutama! selle aasta kevad tõotab palju uut ja põnevat...uus kodu, donna pisikesed kutsid ja veel ühtekomateist.

meie uues pesas hakkab juba vaikselt kodu tunne tekkima. kolisime sisse küll juba nädala jagu tagasi, aga siiani elasime siiski kastide otsas, kuna köök jõudis meieni alles lauba. aga nüüd on ta kohal! kuigi osa sellest on veel puudu, aga ma väga loodan, et kõik puuduv saab paigaldatud lubatud kahe nädala jooksul. kõige suuremat rõõmu pakub mulle loomulikult nõudepesumasin, sest, kes mind vähegi tunnevad, need teavad, et ma võin küll kokata, aga vot nõusid mina pestud ei saa! löö või maha! :P nüüd on siis olemas see jumalik abimees! esimese testimise tegin eile ära ka....ja no mulle ikka meeldib!!!

aga nii palju on veel puudu! hämmastav, kuidas on vaja pidevalt midagi uut ja ilusat. kõik hädavajalik on tegelikult olemas, aga no vaja on veel ntx seinariiuleid, vannitoakappe, uusi nõusid ja veiniklaase, isegi tavalisi mahlaklaase tuli peale neid lõputuid kolimisi kastist välja ainult kaks!! ja no porivaibast, nagidest ja muust jamast ei hakka ma üldse rääkimagi! raha läheb nagu mutiauku. vähemalt tunnen ma sellest suurimat rõõmu, kui mõni uus asjake jälle paigas on :) soola ja leiba peab küll veidi ootama, sest hetkel on meil lõputiine koer, keda hoiame stressist nagu portselanist nukukest. ja siis saab meil olema värske emme, kes käitub kõigi võõraste suhtes nagu marutõbine lõukoer, sest no mine sa tea, kes ühe pisikestest kaasa võib võtta! :) niiet kannatage seltsimehed...nii umbes maikuuni. selle aja peale panen kinginimekirja ka kokku :D. kes marutõbist koera ei karda võib muidugi ka varem läbi astuda, et koos saunas käia, klaas-või-mitu veini juua ja ehk valmistan isegi midagi maitsvat oma uues köögis :P...andke ainult märku!

donna on juba niiii ümmargune! ta vaeseke ei jaksa enam trepist käia ega otse voodi peale hüpata. teda tuleb muudkui tõsta ja musitada ja kallistada jnejne, sest ega lõputiine koer vajab ju tohutut tähelepanu ja nunnutamist. ja süüa! ta sööb minu arust iga kahe minuti tagant. panen kausi täis, donna sööb selle ära ja kahe minuti pärast seistakse nõudvalt kausi juures nagu ta oleks maailma kõige näljasem koer :). arusaadav muidugi, selline armee on kõhus, siis tuleb ikka süüa niipalju kui vähegi mahub. nädalake-poolteist veel, siis saab ta sellest vaevast lahti ja hakkavad uued vaevad. loodetavasti läheb ikka kõik hästi, kuigi minu süda juba muretseb ja ega ma eriti teda üksi jätta ei julge. kui järgmisel nädalal ei oleks plaanitud puhkust, siis ma peaksin vist küll iga kahe tunni tagant teda kodus vaatamas käima. oeh! natuke veel ja siis on need marakratid meie seas. katsugu nad ainult meie ilusat kodu lammutama hakata! ehitan neile kohe puuri!! :)

aga see kevadpäike on nii kutsuvalt soe, varsti hakkab pihta see pikniku hullus mu peas ja tahaks ainult grilli ja veini muru pääl :P...ma ikka vihkan talve, midagi pole teha. aga see kevad oli ootamist väärt! tulgu siis või ainult halba suusailma ;)

Donna on 7 kordne vanaema!

Eile sain teada, et Donna on nüüdseks siis juba 7kordne vanaema. ehk teisisõnu on tal tänaseks päevaks 7 lapselast. 2 neist siis Pärnus ja ülejäänud viis Salt Lake Citys:

9ndal augustil sündis Bellamy esimene tütar:

25ndal septembril sündis Banditole kaks poega:

Ja 11ndal oktoobril sai Bebel musta tüdruku ja soobli poja emmeks:

7 päeva elektrita

täna on juba seitsmes päev ilma elektrita. ilma selle jumaliku valguse, soojuse ja sooja veeta! issand, kuidas ma igatsen juba seda, et saaks õhtul sooja tuppa astuda, lülitist tule põlema klõpsata ja nõrkemiseni telekat vaadata! ehk täna õhtul...nii meile on hetkel vähemasti lubatud. ano usun siis, kui oma silmaga näen.

täiesti hämmastav siiski, et veel tänasel päeval on selline asi võimalik, et ühel hommikul avastad, et mitte ükski elektriline seade sinu korteris ei tööta. näpid läbi kõikvõimalikud kaitsmed nii tubases elektrikapis, kui ka koridoris. helistad maja haldajale, et mis värk on?!? saadetakse elektrik, kes teatab, et no milles probleem -- teil ei tule ju voolumõõtjasse elektrit sisse! helistad suurde ja võimsasse eesti energiasse ja sealt öeldakse, et kui teil pole arve või lepingu numbrit neile öelda, siis kerige kuu taha! viisakalt muidugi. helistad siis veel kõikvõimalikud inimesed läbi ja saad lõpuks teada, et ehitajal on võlgu taevani ja nutad peatäie. kõigepealt saad närvivapustuse ja siis nutad peatäie. siis poed sooja teki alla kogu selle kambaga ja konutad seal 7 päeva. vaheldumisi nutad ja naerad ja vapustud ja siis jälle lihtsalt pohhuijaatad. sest on reede õhtu või laupäev või pühapäev ja niikuinii midagi teha ei anna. ja esmaspäeva hommikul öeldakse sulle, et kõik ok no nüüd 24h jooksul pannakse elekter jälle voolama. lähed õhtul koju ja juba õhinaga klõpsutad lüliteid ja ikka ei miskit! krt kll! siis on teisipäev ja öeldakse, et kolmapäeva hommikul kl 9.45 pannakse voolama. mõtled, et mõnitavad krt, võiks siis juba teisipäeva õhtul panna, mitte kolmapäeva hommikul! kolmapäeva hommikul ootad kella 11ni ja siis saad teada, et peaks jah tuldama täna millagi, a no täpselt ikka tegelt aega ei oska öelda. kobid siis tööle ja jääd parimat lootma. nüüd ma palvetangi, et ma ei peaks homme minema mõnda süüta eesti energia klienditeenindajat klohmima, kuna ma lihtsalt enamb ei jäksa!

kahe tunni pärast selgub tõde...palvetage koos minuga!

enesepiinamine

just äsja oli mul üks vastikumaid kogemusi üle pika aja. see on ikka tõsiselt väkk mu jaoks, kui keegi mind lõigub ja ma ise olen täiesti ärkvel seejuures. lasin ära lõigata kolm vastikut sünnimärki, mis mulle pidevalt ette jäävad ja siis haiget teevad. noja seda tehakse ju kohaliku tuimestusega. hakatuseks kolm räigelt valusat süsti! ja siis lihtsalt vastik teadmine, et keegi lõigub sind. õnneks läksid need süstid ikka täie ette ja tunda ei olnud ju iseenesest midagi....no ok, kohati oli tunda, kuidas arst seda sünnimärki sikutas. siuke värin ja vastikustunne tuli sisse, et arst pidevalt küsis, ega sul ikka valus ei ole ja kas ikka teeme need kolm lõpuni või jätame pooleli. no muidugi teeme lõpuni, sest ega ma niipea sellist kogemust uuesti ei taha!!! väkkväkkväkk

ja nüüd hakkab siis vist tuimestus üle minema ja need paganad kergelt kipitavad. a no see vist ei ole väga hull võrreldes mandliopi või tarkusehamba väljatõmbamise järgse valuga. ma arvan, et need ülejäänud kaks tarkusehammast, mis ka kuskile ei mahu, võivad nüüd ennast nii aastakese rahulikult tunda, sest niipea ma jälle miskit sellist ette võtta ei suuda :)

Donna jälle vanaema!

Päevakangelane seekord Donna poja viimasest pesast -- Bandito. Eile sai ta esimest korda kahe tubli kutsiku isaks :) ...mis teeb siis Donnast teistkordse vanaema. Ja värske pilt ka meie pisut üle aasta vanast Banditost:

unine sügis

nii uni on, et sure või maha! no tõsiselt. ja mitte sellepärast, et oleks magamata või ei oleks saanud nädalavahes puhata...äkää....lihtsalt sellepärast, et a) on sügis ja b) et iga jumala kord, kui ma ennast siia kontorisse hommikul vara vean, mõtlen, et tegelikult oleks võinud hoopis magada, sest siin niikuinii midagi teha pole. ja kui midagi teha pole, siis piisab ju täiesti ka sellest, et ma siin mingi 4 tundi päevas passin. 8 tundi on liiga palju, ma ütlen!

ei, aga muidu on täitsa mõnus olla. ilmad on veel ju ilusad, v.a praegu, kui aknast välja vaadata. eile sai kohvikus ja jalutamaski käidud ja õnnestus isegi diiva peal lösutada. igati korda läinud nädalavahe.

aga midagi uut tahaks. ei tea isegi täpselt mida. aga lauba, kui käisin niisama mööda poode jalutamas, siis jäin vahtima ntx linnukesi, loomapoe puurikestes siis. käis peast läbi mõte, et tahaks endale ka neid armsaid olevusi. a no reaalsusesse tagasi tulles, siis puuri ma puhastada ei viitsi ja ilmselt istuksid donna ja glammy üksteisevõidu puuri ees ja üritaks linde surnuks haukuda vms. ei ole vist ikka hea idee. aga midagi uut on ikkagi vaja. ilmselt pean minema juuksurisse. kui miski muu ei aita, siis see aitab ju alati.

tegelikult ajab närvi! et mis siis nüüd viga on?!? kõik on norm ja millestki puudu ei ole. naudi siis rahulikult oma elu. äkää! ikka on vaja midagi uut ja põnevat ja üldse igasugu asju. rahune maha tibi ja lösuta oma punasel diivanil!.... äkki selles ongi asi, et mu diivan on punane ja see aktiivne värv ei lase mul rahulikult diivanil olla? ....ei, ma vajan ravi, pole veel päris kindel, miks...aga ma vajan ravi!