lugesin oma vana head blogi...no päris huvitav. ma mäletasin kõiki neid hetki, millest ma kirjutanud olin. võibolla ainult mitte kõiki neid sadu kordi, kui ma olin unine.
kõige imelikum on see, et ei olegi ju midagi muutunud. kõik on seesama. seesama töö, seesama elu, seesama uni, seesama leave-me-alone meeleolu. või satun ma siia blogisse alati ainult siis, kui mul just selline meeleolu on?
igatahes on mulle üks suur paks kass pähe istunud. no hommikul ei taha, üldse ei taha tööle tulla. õhtul ei taha, üldse ei taha midagi asjalikku teha. ainuke, mida ma väga tahaksin teha, on ronida sooja teki alla ja lihtsalt magada või mõnda kurba filmi vaadata. ja just kurba... lugesin ühest vanast postitusest, kuidas mulle meeldisid kurvad filmid, sest need ajasid mind nutma. uuh! just seda ma praegu vajangi. ma tahaks lihtsalt valada kuumi pisaraid.
imelikul kombel tulid mulle täna hommikul tööl ka pisarad silma. täiesti lampi...või...no ilmselt oli mingi põhjus. ma isegi ei mäleta praegu. ma olin niiii masenduses hommikul. see töö! pfh. ja siis oli muidugi vaja kedrata mingeid kurbi laule, et ikka veel hullemaks läheks.
ja see ei ole esimene kord umbes nädala jooksul, kui lihtsalt pisarad hakkavad voolama. eelmine kord ma vähemalt teadsin põhjust. nüüd vist ka, aga ma ei mäleta enam....siis ei saanud see ju väga oluline olla. vähemalt mitte nii oluline, et nutma hakata. või?
lõpuks otsustasingi oma blogi lugeda. ja siis ma sain aru, et ma olengi vahepeal selline, lihtsalt olen...ilm läheb koledaks ja külmaks ja kass istub pähe. ja varasemalt ma ikka pidutsesin palju! imelik...ma ei mäleta, et ma oleks nii pidevalt pidutsenud. aga ju see siis oli nii. see tundub ka olevat ainuke ravi minu tohutu pimekoleda kurbuse vastu. seda tõestab väga ilmekalt ka eelmine nädal, mil viiel õhtul veini sai joodud. väga lõbus nädal oli...nii raske igal hommikul tõusta, aga nii väärt seda magamata ööd. mis tipnes muidugi sellega, et laupäeval magasin 15.30ni. täiesti ilma naljata. ma lihtsalt täiesti südamerahus magasin. ei, valetan. mingi kl 11-12 paiku vist tegin korra silmad lahti, aga siis tundus kõik nii kass, et ma lihtsalt panin silmad kinni ja magasin edasi. that worked miracles! kuni ma siis lõpuks ikkagi üles ärkasin ja sundisin ennast kasvõi natukenegi asjalik olema.
returning to reality - sucks!
ja see tüüp laulab mulle kõrva kogu aeg...loving that much at least!
mika -rain (ma lihtsalt ei ole võimeline siia seda videot postitama, sest need jopskid ei taha embedded linki anda...tnx täiega)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar