@saksamaa/austria

leidsin oma passi üles ja läinud ma olengi. loodetavasti ei satu me kuskile uputuse kanti. musi-kalli! tulen jälle, 9 päeva pärast :)

ja need väänikud ei teinudki silmi lahti! ma ei näegi, mis nägu nad siis on. ainult pisike bensimon piilub poole silmaga.

day of sadness

täna olid matused. kõik oli ilus ja vaatamata kartustele ei hakanud ka vihma sadama. olen väsinud. ma ei saa aru, miks elu niiviisi teeb. kohutavalt ebaõiglane. see kõlab küll leierdatult ja kuidagi imalalt, aga ta oli tõepoolest nii tubli poiss. aitas oma ema ja isa, kantseldas hoolega oma õekest ja oli oma vennale suureks eeskujuks. nüüd ei olegi kedagi, kes ütleks, mis krt mu arvutil viga on, et ma tema pilte plaadi pealt kätte ei saa...

nii ütlemata kurb on. praegu on see hetk, kus tahaks öelda, et persse see elu. miks on mõnele tublile inimesele nii vähe antud? oli ta mulle ju nagu venna eest. mäletan, kui ma teda hoidsin, kui ta alles titt oli. sai teda kussutatud ja poputatud. kasvas suureks ja asjalikuks noormeheks. alati tahtis kõiki aidata ja et kõigil oleks hea. ja miks teda nüüd enam ei ole siis? tean jah, et oli selline õnnetu juhus ja sõitis bussile ette. saan aru jah, et eks ta ikka ise ka omamoodi süüdi, aga see ei ole ju mingisugune seletus sellele, miks teda enam ei ole. miks ei ole avel enam suurt vennat, kes teda esmaspäeval esimesse klassi saaks viia ja ei ole arvol enam vennat, kes tal silma peal hoiaks ja kellega saaks ikka pättust ka teha? ei ole ingel ja aivol enam poega, kes neid aitaks ja armastaks? ei ole mul enam väikevenda, kellelt vahel nõu küsida, kui arvuti mind ei armasta. ei ole meil enam ardot, kes kõigist hoolis ja kõiki aitas. lihtsalt ei ole. elu on vist selline. aga kurb on ja väsinud olen.

in memoriam

Ardo Jalakas, 28.06.1990-22.08.2005

Kallis onupoeg, meil on südames kurbus, et nii ootamatult ja noorelt meie seast lahkusid. Kogu maailma kallistused ei võta meilt seda valu. Las sinu hing puhata rahus...

emotsionaalne väljapressimine

Selle pildi peale ütleksid tõenäoliselt kõik lapsed: "Emme, vaata kui armsad nad on. Ma tahan ka endale seda koera!". ;)

day 4

Täna öösel magasin siis ennast lõpuks välja. Ei mäleta, et oleks kordagi üles ärganud või halbu unesid näinud. Kohe oluliselt parem on olla ja lihasevalu, mis oli märkamatult saanud osaks minust, hakkab ära kaduma. Titemamma on silmnähtavalt õnnelik ja hoolitseb oma piside eest suurima innuga. Ma ütleks isegi, et liigse innuga :) Pisikesed probleemid meil ju on, aga nendest saame üle nagu ikka.

Laupäeval sai käidud suve lõppu tähistamas. Kuskil maiteakus. Mingil hetkel võttis väsimus mu üle nii tugevalt võimust, et ei jaksanud seal enam olla, aga koju sealt omal jõul ka ei õnnestunud tulla. Nii ma seal siis konutasin, mingi hetk vist jäin isegi magama. Kui lõpuks omiku poole seitsme paiku kodu jõudsime oli üks kutsikatest mingi ime läbi jõudnud teise toa otsa. See müsteerium, kuidas ta sinna jõudis, on lõpuni lahendamata aga ma arvan, et ta kukkus pesast välja ja emme viis ta mu kampsuni sisse sooja. Aga nemad ju mulle ei räägi, mis juhtus.

Lahendamata on ka kutsikate tegeliku värvi müsteerium. Kuna nad on nii pisid ja meil varem värvilisi pole olnud, siis on raske selgeks teha, kas nad on pruunid või pruunid punasega või hoopis sooblid. Kõik huvilised muudkui pärivad mu käest ja mina siis mõne kogenuma kasvataja käest, aga selgust selles osas pole ikka veel . Mulle tundub siiski, et sooblid nad pole, sest tollel värvil pidi nina mustaks minema, aga nendel on see ikka veel jummalast titeroosa :P Nu eks näis, kui Saksamaalt tagasi tulen, siis tabab mind uksel kindlasti üks värviline üllatus. Jääb küsimus, mis värvi just.

Ja leidsin oma passi lõpuks ülesse! Ma kogu aeg uskusin, et see ei saa ju lihtsalt niisama ära kaduda ja mul oli õigus. See oli jäänud kalla emme koju riidekapi põhja ühte ridikülli konutama. Ma isegi ei mäletanud, et mul selline kotike olemas võiks olla :). Niisiis, nädala pärast sõidame kogu officiga Saksamaale ja Austriasse. Ma arvan, et saab väga tore olema. Saksa tibid juba lubasid mind meie mehisest seltskonnast päästa ja omapäi linna peale litutama viia. Seda testosterooni on selles firmas tõesti natuke hingematvalt palju ;)

meil on täna sünnipäev!

Nendel pisikestel ilmakodanikel on täna sünnipäev! Need on siis meie pisikesed aksessuaarid, kes lõpuks ometi täna hommikul kl 5 sündima hakkasid. Ei pea vist üldse ütlemagi, et meil on niiii suuur rõõm nende üle :))

Tutvustame teile siis Bensimoni, Bellamyt, Banditot ja Bebeli. Meie pisikesed silmaterad! Ninnunännu...

Ega järgmised kaks kuud siit bloogist vist muud lugeda polegi.

crash' n' burn

mis toimub? kõik kukuvad alla? naissaare kopter, afganistani kopter, küprose lennuk ja nüüd siis veel venetsueela lennuk? ma arvan, et ma jään mõneks ajaks eestisse või siis sõidan mööda maad. st sõidaksin, kui ma oma passi üles leiaks. see on täiesti arusaamatul kombel kadunud. minu teada oli ta märtsis küproselt tulles veel täiesti olemas ja ma ei suuda meenutada ühtegi korda peale seda, mil ma oma dokustaati kasutanud oleks. aga seda pole mittekuikuskil! ja ma tahaks pooleteise nädala pärast sõita saksamaale ja austriasse. juhhhuuu! "tööreisile" :) mis tähendab siis paar päeva puhkust fürthis ja siis kolm päeva austria alpides. st siis kui ma oma passi üles leian :(

ja donna ei kavatsegi poegida, ma arvan. tundub, et talle meeldibki nii paks olla ja kogu aeg ägiseda. kohe kindlasti meeldib talle see, kui me keset ööd sada korda ärkame ja talle pika pai teeme ;) issand! ma peaks täna vist midagi sööma ka...lähen parem ära koju. täiesti null päev, tööd pole absoluutselt :( isegi mitte üht ainumast kirja. aidaa!

kohvi pliiis!

oeh ja veelkord oeh, mida muud oskaks selle kohta öelda? kodus endiselt üks koer ja minu närvid hakkavad juba minu vastu töötama. õhtul ei julge magama minna ja kui ma siis veenan ennast lõpuks teki alla kobima, siis jõllitan donnat oma tund aega. ja kui jäängi lõpuks magama, siis peab ju iga jummala tunni aja tagant ärkama ja donnat vaatama. ja unes on need kutsikad muidugi juba kümme korda sündinud, igal võimalikul jubedal ja veidral moel, ma ütleks!

siinkohal tahaks pöörduda oma kalli aju poole: "kallikene, asi on nüüd nii, et ma enamb ei jäksa. kui on aeg magada, siis palun maga ja ära produtseeri mingeid eriti haigeid ja kurnavaid unenägusid! ja kui ma olen tööl, siis palun mõtle tööasjadele ja mitte donnale. ja kui ma olen kodus, siis palun mõtle donnale, mitte tööasjadele! ühesõnaga, ole palun normaalne!"

lähen nüüd jooksen korra koju lõunale ja tshekkan selle koera üle. loodetavasti on seal endiselt üks koer!

ootusängistus

neli! neid on neli! nii vähemalt väitis eile arst. niiet siis täielik lasteaed. mind aga on tabanud kohutav ootusärevus ja lausa ängistus ma ütleks. alguses pidasin seda kohutavaks igavuseks. mulle tundus, et mul ei ole mittekuimidagi huvitavat teha ja telekast tuleb ainult sport (juba terve nädal!) ja ma ei suuda raamatut lugeda ega midagi :( nüüd jõudsin järeldusele, et tegemist on siiski ootusängistusega. see on siis, kui sa ei suuda ega taha ega julge midagi teha ega kuhugi minna, sest arst ütles, et kutsikad tulevad võibolla juba täna-homme. oeh, väsitav. uni on väga katkendlik, ärkan pidevalt ja jõllitan donnat, unenäod on kohutavalt arusaamatud ja väsitavad. ma jooksen mööda mingi maja koridore ja üritan sellest välja saada nii, et keegi ei näe ja keegi ei kuule, aga igal pool on ju keegi ja siis mingid imelikud inimesed... ja millises normaalses majas on nii palju koridore ja uksi!?!?

loodetavasti saan järgmisel korral juba kirjutada, et meil on kodus viis koera, oeh!

mixed up world

austraalias sajab augustis lund, naissaare lähedal kukkus alla helikopter 14 inimesega, valgevenes möllab torm ja üleüldse on ilm ikka ääretult arusaamatu! ja mina murdsin lubadust iseendale, et isegi ei mõtle kutsikate müügi peale enne nende sündi :( kahetsusväärne. aga ma nii tahan kuidagigimoodi nendega tegeleda! ja kuna neid veel siin ei ole, siis tegelen sellega, millega võimalik. aga ikkagi on kuidagi paha tunne, nagu sõnaks nüüd selle poegimise kuidagi ära. ma arvan, et ma peaks lihtsalt vähem muretsema! aga mul on kogu aeg tunne, et donna läheduses tuleb kõndida kikivarvul ja rääkida sosinal ja tegelikult on kõige kindalm ta klaasi taha panna. igal muul juhul tulevad kutsikad liiga vara :s paranoia on vist selle nimi. oleks juba järgmine nädal samal ajal! tahan nii väga, et kõik läheks imehästi, aga muretsen nii väga :( ta kõht on ju kohekohe lõhki minemas! need pisikesed ei mahu ju enam sinna! tibu liigub nagu paks põssa, oigab ja ägiseb :) tassin teda juba süles trepist alla, paha vaadata, kuidas ta iga trepiastme peal nagu oigaks! paranoia ongi vist mu teine nimi! õõõõhhh....keerake aega edasi

and so it is

esmaspäeva õhtul meelega unustada, et järgmisel päeval peab tööle minema on tore. käia kohvikust kohvikusse ja rääkida rahast ja terrorismist on tore. taguda vastu metalltahvleid, et need muusikat produtseeriksid on tore. aga ärgata hommikul ikka veel kergelt alkoholisena ei ole tore :)

ilm on imelik. kallab ja kallab. vahepeal tuli ikka nagu joast alla ja meelitas mind õue ennast läbimärjaks leotama. lihtsaks seisaks ja keeraks näo taeva poole ja tunneks kuidas vihm voolab. nagu my life without me. elu lihtsad võlud. ja see laul...see teeb lihtsalt nukraks, mingil imelikul moel nukraks, ei masenda, aga teeb nukraks. tahaks ronida teki alla ja kerra tõmmata. damien rice, the blower's daughter.

järgmisel nädalal nad tulevad! ei taha enam oodata, tahan, et nad oleks juba siin! pisikesed donnad :)

Bang Bang

Bang bang, I shot you down
Bang bang, you hit the ground
Bang bang, that awful sound
Bang bang, I used to shoot you down

Nancy Sinatra

nagu uni oleks, pikk ja sügav uni. vahepeal nagu ärkaks üles ka, aga ainult korraks.