day of sadness

täna olid matused. kõik oli ilus ja vaatamata kartustele ei hakanud ka vihma sadama. olen väsinud. ma ei saa aru, miks elu niiviisi teeb. kohutavalt ebaõiglane. see kõlab küll leierdatult ja kuidagi imalalt, aga ta oli tõepoolest nii tubli poiss. aitas oma ema ja isa, kantseldas hoolega oma õekest ja oli oma vennale suureks eeskujuks. nüüd ei olegi kedagi, kes ütleks, mis krt mu arvutil viga on, et ma tema pilte plaadi pealt kätte ei saa...

nii ütlemata kurb on. praegu on see hetk, kus tahaks öelda, et persse see elu. miks on mõnele tublile inimesele nii vähe antud? oli ta mulle ju nagu venna eest. mäletan, kui ma teda hoidsin, kui ta alles titt oli. sai teda kussutatud ja poputatud. kasvas suureks ja asjalikuks noormeheks. alati tahtis kõiki aidata ja et kõigil oleks hea. ja miks teda nüüd enam ei ole siis? tean jah, et oli selline õnnetu juhus ja sõitis bussile ette. saan aru jah, et eks ta ikka ise ka omamoodi süüdi, aga see ei ole ju mingisugune seletus sellele, miks teda enam ei ole. miks ei ole avel enam suurt vennat, kes teda esmaspäeval esimesse klassi saaks viia ja ei ole arvol enam vennat, kes tal silma peal hoiaks ja kellega saaks ikka pättust ka teha? ei ole ingel ja aivol enam poega, kes neid aitaks ja armastaks? ei ole mul enam väikevenda, kellelt vahel nõu küsida, kui arvuti mind ei armasta. ei ole meil enam ardot, kes kõigist hoolis ja kõiki aitas. lihtsalt ei ole. elu on vist selline. aga kurb on ja väsinud olen.