tarkus tuleb

oi, kuidas uni tikub silma! niisugust matit pole mul küll juba tükimal ajal olnud. homme juba ju vaba päev meil ja mingisugust tööisu pole. mitte, et tööd oleks...aga õppida võiks. proovisin ka, aga no keskendumist pole...omiku käisin jälle hambaarstil. tuleb välja, et tarkus tahab tulla, aga ei mahu kuskile ja teeb mulle haiget. ise küll aru ei saa, et targemaks läheks....huvitav, miks seda üldse tarkusehambaks kutsutakse? ja niikuinii tõmbavad selle välja. nad ei suuda ainult otsustada, kas varem või hiljem. niiet homme jälle hambaarstile, eks siis näis.

täna tuleb lapsevanem külla. käisid firmaga kuskil haanjas suusatamas ja pidid juba lõunal tartu jõudma. helistasin siis natukese aja eest ja no selline trall, et anna olla! võiks arvata, et vanemad inimesed on rahulikumad ja sellised...noh, rahulikumad :S ooo,ei! kõige vähem kuulsin ma telefonis oma ema...kõiki teisi kuulsin kümme korda paremini. täpselt nagu meie ise, kui miski tore üritus on. tore! annab lootust, et vanemaks jäädes ei peagi üldse targemaks saama....peaasi, et lõbus oleks.

külm on ka...ja mitte ainult õues. kodus ja nüüd juba tööl ka. kuigi ma arvan, et tööl on külma inult minul, sest mõni siin paneb särgiväel ringi...brrr!

ja homme rakverre! ja jõulupraad prae otsa. nämmnämm....kolm päeva järjest saab süüa, ei jõua juba ära oodatagi. huvitav, kes mulle loosipaki teeb? kindlasti saan mingi seebi või kreemi, aga no oluline ei olegi ju mitte see, mida kingitakse, vaid see kingitegemine iseenesest. brrrr...nii külm on, et mõte ka ei liigu enam...tass kuuma teed või veel parem kohvi on päevakorral...ja hiljem pakutakse glögi ja piparkooke...mmmm

jõulud? ei, hambaarst ja halvad unenäod!

ja vot olemas, palun väga! hammas valutab ja on veidi paiste ajand ennast...nagu pisike lutsukomm oleks põses. enam polegi nii hull, a omikupoolikul nägin suht hiinlane välja küll...a need paistes silmad võisid tuleneda ka äärmiselt kummalisest unenäost...ja oleks siis, et näed neid imelikke asju nagu läbi udu või, et ei ole nagu päris kindel, kas ikka oli nii....äkää! jummala selgelt kõik meeles nagu oleks just päriselt praegu kõik olnud. noja selline unenägu, et anna olla! nutsin unes, nii mis kole. ilmselt siis sellest ka paistes silmad.
ja jõul läheneb ikkagi...kindluse mõttes lähen nüüd kohevarsti ambaarstile ja lasen ennast veidi puurida ja keevitada...ma ei kavatse küll ühestki jõuluvorstist ilma jääda. mingi kompensatsioon peab ju selle shoppamise eest olema ometigi!

aaa jaaa! kõikse parema asja juba peaaegu unustasin kirja pannagi :))...aga mina lähen reisule...nänänännnäää...emme viib mu soojale maale uue aasta esimeste kuude jooksul, vist egiptimaale. sai teine töö juurest jõulupreemiaks reisi. öeldi, et pappi ei saa, aga mine ja puhka...ise vaata kuhu! mh, on mõnel ikka töökoht! või siis leiti, et tal närvid natuke liiga läbi juba :)) aga hea meelega lähen peesitan natuke päikese käes ja joon silmad kissis kokteili, sest päike paistab ju lagipähe! ja emaga polegi käinud kahekesi kuskil, vähemasti mitte nii kaugel ja nii pikalt. võibolla tuleb üks ta sõbrants ka, aga ikkagi saab lahe sõbranjetsemine olema ilmselt. natuke kahju on küll, et kalla ei saa kaasa tulla, aga ta ise väidab surmkindlalt, et tal ongi hea must puhata :)) eks tal ole õigus ka, ega ma mingi kerge naine ei ole! kahju ainult, et ta ei saa minust kuskil palmide all puhata, aga no mõtleme midagi välja...ja eks oli aeg, kus mina vahtisin kodus telekat ja tema tuiskas mööda maad ringi...vot nüüd on revenge! :)) ei, tegelikult ma suhteliselt ikka säran õnnest ja ei jõua neid reisipakkumisi kõiki ära lugeda...kahju ju, et küprose plaanid ära jäävad sel aastal, aga oma hädavajaliku päikesekoguse saan vähemalt kätte! jippiiiajee! (nii vähe on mõnel õnneks vaja)

everything can change in a moment

nädal on jälle täiesti märkamatult mööda saanud....viimasel ajal ma suudan tähele panna ainult neljapäevi ja reedeid, sest nädala algused mööduvad liiga kiiresti ja nädalalõpud mingis hirmsas keerises -- sõbrad ja lapsevanemad/sugulased vaheldumisi. nii ongi mulle alles jäänud ainult neljapäevad ja reeded. ja ega ma nendegagi midagi asjalikku peale hakata ei suuda...tavaliselt magan neljapäeva õhtu lihtsalt maha, et nädala alguses kaotatud energiat taastada ja reedel hakkan juba hommikust saadik õhtut ootama, et saaks juba ometi selle nädalavahega jälle ühele poole....nojah, iseenesest ma ei kurdagi...nii ongi huvitavam, aga no krt! kuhu jäi november ja pool detsembrit??? või no alustame selle nimekirjaga siis juba jaanuarist peale....

ja õppida võiks (eye rolling smiley)...alustanud juba olen...juba ligi kuu aega olen konspekti tööle kaasa vedanud ja hetkel olen jõudnud vaevalt neljanda leheküljeni kolmekümnelehelises konspektis...noh, kui võtta asja selle külje pealt, et eksam on ligi kuu aja pärast, siis pole minu kohta üldse paha saavutus....aga, kui keegi teab mõnda matemaatilist geeniust, siis palun mulle ära näidata, et vähimruutude meetodil leitud hinnang b on nihketa hinnang parameetrile B....hmm, vot nüüd sain ise ka aru, milles probleem on...vaja pole tõestada mitte hinnangu mõjusust (nagu ma siiani lolli jäärapäisusega üritanud olen), vaid kõigest, et hinnang on nihketa! tore, vahel tasub oma mõtteid ikka kirja ka panna :)))...aga no f**** hiina keel on see asi sellegi poolest...i wish it was over!

ja mitte ei saa ma aknast välja vaadates aru, mis jõuludest siin jutt käib kogu aeg! täielik märts ju?? ja siis eile tuleb mulle toomet ületades vastu üks kandilise kotiga tibi ja pistab mulle mikrofoni nina alla: "mida teie jaoks tähendab jõuluaeg?"....no vabandage, kindlasti mitte seda, et ma ei saa enam südamerahus jalutada ka ilma, et keegi minult mingisugust arvamust nõuaks....ja kõik võiksid lõpetada ka küsimuse - kas kingitused juba ostetud- esitamise, sest mul ei ole kõige vähematki tuju sinna poodidesse trügima minna ja sellel aastal saavad üldse väga vähesed inimesed kingitusi, sest mul pole sellist tuju vapshee! nu emad ja tited saavad ja ülejäänutega on õnneks kokkulepe kingituste puudumisest sellel aastal...eks siis näis, kas see õnnestub ka...kas ei saa siis lihtsalt niisama koos olla ja vaadata, kuidas laste silmad säravad ja verivorstist kõht pilgeni täis pugida ja kogulugu? ma üritan vähemalt sellel aastal...ja ma ise ei vaja üldse mingeid kingitusi!

kas ma olen väga negatiivne? mulle endale tundub, et viimasel ajal on kõik paha ja kole ja valesti...eks ma siis üritan ennast parandada...

aiai! arstitädi :(

nüüd siis jälle arstil käidud ja ma arvan, et lähiajal enam ei lähe ka, tibust käib siis endiselt jutt. eile helistati, et tibi tuleb tilguti alla panna, et vedelikupuudus jne...ma vist kirjutasin ka sellest juba :S. aga et siis me öösel kallaga arutasime seda asja (sest no mida sa teed, kui ikka terve öö und ei tule ;) ja leidsime, et ehk ikka ei ole vaja teda seal neli tundi puuris piinata mingid voolikud välja rippumas....et tegelikult ta ju näeb juba täitsa terve välja, kepsutab ringi niiet asigi pole ja isegi seda dieettoitu proovib pika hambaga...oksendamist pole enamb olnud ka, niiet edasist vedelikukadu loodetavasti ei tule. nu rääkisin siis arstiga ja too tegi veel tibule haiget ja võttis uue vereproovi, et ikka kindel olla igaks juhuks...nuja oligi juba natuke parem...näit piiripealne, st et võibolla tõesti pole vaja...nu mida ma jätan ta sinna piinlema, kui juba paljas vereproov ajas ta nii hirmule, et igasugu õnnetusi juhtus. võtsin koera kaenlasse ja tulin tulema...anname tabald lõpuni ja jääb dieedi peale, aga mingi voolikut ma talle sisse toppida ei lase (kuri smiley)!

üldse on kogu see koeraarstinduse värk ka nagu lastega...mõnes mõttes hullem veel. lastehaiglas oled ikka oma tite kõrval ,kui ebameeldivusi tehakse, aga mu tibu viidi ju kuskile pika koridori taha ja iga kord, kui ta sealt tagasi tuleb on ta surmani hirmunud...jube! nii kahju tast kohe...

aga ehk sellega meie arstisaaga selleks korraks lõppeb ikka...ei jaksa enam. tablad võiks ka juba otsa saada, see on ikka päris raske -- omiku unise peaga esimese asjana pisikesele koerale tabalt kurku toppida. seejuures nii, et see välja ei pudeneks ja valesse kohta ka ei läheks :S keeruline ja raske nende koertega ikka! oeh...

häda häda otsa ja veel hunnik igavust

njah...vot helsitasin siis täna arstile, et teada saada, mis see tibu vereproov siis ikkagi näitas...tuleb välja, et tal on juba mitte nii pisike vedelikupuudus organismis :S....no võiks ju siis vettki juua ometigi, mitte, et see probleemi lahendaks, aga ehk leevendaks ikka ju! aga mida rohkem ma selle peale mõtlen ja meenutan, tundub just vastupidi -- et ta joob väääga vähe või siis praktiliselt üldse mitte...nu vot ja nüüd peamegi siis ta homme haiglasse viima, et arstitädi saaks talle vedelikku sisse tilgutada...oeh

ja siis too dieettoit! nu selle graanulid on küll vähemalt kaks korda suurematele koertele mõeldud. esimese ehmatusega sülitas tibu selle üldse välja...no õhtu hilja suure nälja peale ikka paar tükki suutis ära purustada, aga ma hästi ei usu, et nii suured graanulid nii pisikesele koerale ka kõige paremad on. nii olengi veel parema dieettoidu otsingutel. ja tean toitudest ka nüüd veidike rohkem, kuigi ilmselt ikka veel mitte piisavalt...aga võibolla leidsin ühe sobiva variandi ka...ja hind pole ju enam teab mis oluline, sest kallis on see dieet meil enivei! tahaks vaid loota, et kogu see triangel viib siis ka mõne aja pärast selleni, et ta neid toitusid tõepoolest sööb ka! esialgu on suht näljastreik...korra küll maitses seda konservi vähemasti ja hiljem siis paar krõbuskit ka, aga praegu ikka veel mitte kaugeltki sellistes kogustes nagu peaks või normaalne oleks....ja vaeseke muudkui käib lootusrikka näoga köögivahet, et ehk ikka tuleb midagi sealt...no selliste ehmatuste peale nagu ta meile mõned korrad pakkus, ei tule sealt küll enam mitte midagi....ainult tablette kukub riiuli pealt otse kurku...ja kui päris täpselt õigesse kohta ei lähe, siis "pudeneb" seegi ülioskuslikult suunurgast välja :))

kokkuvõtvalt siis, range dieet...ebasobivad graanulid...vedelikupuudus...tühi rahakott ja nukker olla.

mitu aega igavust

selline tunne on, et tahaks hirmsasti midagi kirjutada, aga absoluutselt mitte midagi ei tule pähe...nojah, kui välja arvata see, et musiga sai arstil käidud. tal vaesekesel vist põletik kõhus :(. ja siis mul endal niigi paha olla ja siis veel tuleb keegi targutama ka...no natuke vihaseks läksin küll, ausaltöeldes...aga mis sest ikka enam...ikka tuleb ette (ja kallikene, tean, et lõpetasime selle teema ära...ma lihtsalt pidin selle kuskile välja elama nüüd...ja mitte, et sul õigus ei oleks, aga absoluutselt vale ajastus...ja kogu lugu). igatahes, musi peab siis nüüd rohtusid võtma ja rangele dieedile minema. kusjuures ma ei saa mitte mainimata jätta, et dieettoit kõhuvaevustega koertele on mitte vähem ega rohkem, kui kaks korda kallim, kui tavaline...nu õnneks ta meil mingi eriline õgard ei ole ja selle kahe kiloga kuus me oluliselt vaesemaks küll ei jää. aga no hirmus on lihtsalt sellist raha välja käia korraga. kõigepealt astud sisse ühest uksest, kus arst röövib ühe olulise osa just kättesaadud palgast ja siis astud kohe kõrvalt uksest apteeki, kuhu tuleb jätta pea sama suur summa raha...aga raha rahaks, peaasi, et musi kõht korda saaks....aga ikkagi! nu on röövlid!

ja muud olulist ei olegi...igavlen juba jumal teab mitmendat aega siin tööjuures...ja teha ei ole tõesti mitte kui midagi...loen terved päevad bloge -- mitte, et keegi viimasel ajal väga kirjutaks. ja kõik uudised on vist läbi loetud...koerafoorum hakkab ennast ammendama ja kõik muu on ära tüüdanud...isegi õppinud olen natuke, sest olgem ausad, see aastavahe möödub ju hirmsa kiirusega ja kohekohe peale seda ongi eksam...ja ma lubasin endale, et kui ma tõepoolest ei suuda seda ainet A peale pähe tuupida, siis vähemasti C-le teen selle puhtast jonnist ja kõigi jobude kiuste! nii ma arvasin vähemalt selle hetkeni, kui oma konspekti lugema hakkasin...ikka paras matemaatiline hiina keel mu jaoks, aga no kui täht-tähelt vaja, siis vaja. sest teist krahhi ma enam üle elada ei jaksa...ja juba ainult eksami kuupäeva lähenemise avastamine pani kõhus keerama ja käed värisema pooleks päevaks.

nu vot, ja siis õhtul on siin jälle üks vahva lauajalka üritus, kuhu ma siis ilmselt ka ise tähtsa näoga patseerima tulen...jalkat ma küll vaevalt proovima hakkan...praeguse seisuga tundub ka tulevat mitte üks rahvas, sest see pole mitte ainult meie kontori üritus, vaid koguni dotnetclubi üritus...võin ausalt öelda, et klubisse ma ei kuulu ja esimesel seminaril käisin puhtalt uudishimust ja rohkem ma sinna lolli näoga vahtima ei lähe vast :))...seda enam, et enamus osalejaist on prillidega, kuidagi hästi targa näoga ja üldse tundub, et blondiinid sellisesse seltskonda ei sobi, isegi ainult kaunistuseks mitte :))...

ja vot, kui palju sai nüüd jälle kirjutatud eilmillestki...ise ka imestan, et nii a-la-tiiii läheb...

nostalgia

There's a woman
On the outside
Looking inside
Does she see me?

No she does not
Really see me
Cause she sees
Her own reflection

Suzanne Vega, Tom's Diner

no mida ma oskan kosta! nädalavahe on jälle läbi ja väsimus tahab mind maha murda...pidu peo otsa :S reede oli selline tore pidu peaklubis...tasakesi, juua ja draamat vaheldumisi...ja koju jõudes vaatasin veel seitsmeseid uudiseid u kl kolm öösel...peaks mainima, et üpris huvitav kogemus...

laupäevane päev möödus kuidagi märkamatult...ma praegu ikka üldse ei mäleta, millega terve päev tegeletud sai...peamiselt magatud, ma arvan. ja õhtu ikka jälle pidu, kes veel vähegi jaksasid...ja pühapäeval sai isegi koertega "jalutamas" käidud, kuigi mina nimetaks seda pigem pooleldi jooksmiseks, igatahes jalutamine see kindlasti ei olnud...ja peale seda terve õhta teleka ees...õujee!

noja nüüd on siis olemas, väsinud...uni...õues sajab lund ja jõuludeni on ainult loetud päevad...päkapikud peavad hakkama varsti mööda poode kammima ja pead valutama, et misasja nendele inimestele küll kingitakse :S minu meelest oleks kõige toredam kingitus see, et oleme koos ja ei jaga mingisugust nänni, vaid lihtsalt naudime koosolemist...aga no see on lihtsalt naiivne asjade lihtsustamine vististi...igatahes poodi minnes vaadake jalgade ette -- päkapikud sibavad mööda põrandaid!