nüüd siis jälle arstil käidud ja ma arvan, et lähiajal enam ei lähe ka, tibust käib siis endiselt jutt. eile helistati, et tibi tuleb tilguti alla panna, et vedelikupuudus jne...ma vist kirjutasin ka sellest juba :S. aga et siis me öösel kallaga arutasime seda asja (sest no mida sa teed, kui ikka terve öö und ei tule ;) ja leidsime, et ehk ikka ei ole vaja teda seal neli tundi puuris piinata mingid voolikud välja rippumas....et tegelikult ta ju näeb juba täitsa terve välja, kepsutab ringi niiet asigi pole ja isegi seda dieettoitu proovib pika hambaga...oksendamist pole enamb olnud ka, niiet edasist vedelikukadu loodetavasti ei tule. nu rääkisin siis arstiga ja too tegi veel tibule haiget ja võttis uue vereproovi, et ikka kindel olla igaks juhuks...nuja oligi juba natuke parem...näit piiripealne, st et võibolla tõesti pole vaja...nu mida ma jätan ta sinna piinlema, kui juba paljas vereproov ajas ta nii hirmule, et igasugu õnnetusi juhtus. võtsin koera kaenlasse ja tulin tulema...anname tabald lõpuni ja jääb dieedi peale, aga mingi voolikut ma talle sisse toppida ei lase (kuri smiley)!
üldse on kogu see koeraarstinduse värk ka nagu lastega...mõnes mõttes hullem veel. lastehaiglas oled ikka oma tite kõrval ,kui ebameeldivusi tehakse, aga mu tibu viidi ju kuskile pika koridori taha ja iga kord, kui ta sealt tagasi tuleb on ta surmani hirmunud...jube! nii kahju tast kohe...
aga ehk sellega meie arstisaaga selleks korraks lõppeb ikka...ei jaksa enam. tablad võiks ka juba otsa saada, see on ikka päris raske -- omiku unise peaga esimese asjana pisikesele koerale tabalt kurku toppida. seejuures nii, et see välja ei pudeneks ja valesse kohta ka ei läheks :S keeruline ja raske nende koertega ikka! oeh...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar