kirjutada oleks nii palju, aga midagi pole kirjutada...ja nagu ei saa...pole sõnu, et kõike kirjutada. soojemaks on läinud...ütleks, et lausa soojaks. kummaline, kuidas võivad inimesed järsku -20 kraadi kohta öelda soe?!?! aga no kui ikka praktiliselt nädal on ligi -30, siis tundub -20 tõesti soe. ja no praegune -5 on lausa südasuvi!
muusika on hea, eriti see, mis poeb hinge või südamesse....kuigi viimasel ajal kuulan väga palju ühte ja sama. uuesti ja uuesti.
ja need toidulõhnad ajavad mind praegu täiesti segi peast! sest ma pole miskit söönd täna...meie nurgapood on kinni pandud ja sula mul ei ole, et iuriidikumi kohvikusse lipata. ja ise ma veel vaatasin hommikul eilaõhtast sööki ja mõtlesin, et võtaks kaasa...ah! mis ma ikka võtan, küll ma saan kuskilt süüa! kamoon, beib...nii võib ju nälga surra!!! ja siin käib praktiliselt iga viie minuti tagant endale keegi lõunat soojaks tegemas :S oehhh....
neljapäev, jaanuar 26
kolmapäev, jaanuar 18
teisipäev, jaanuar 17
(why) do I feel this pain...(why) has this world gone insane
what color is love? kui ma vaid teaks...hetkel on see seda värvi, mida näed siis, kui vaatad kaleidoskoobi torusse...värvikildude virrvarr...keerad ühtpidi -- on ühtmoodi, keerad teistpidi -- on teistmoodi. ei tea...olen ennast ära kaotanud kuskile. kogu selle segaduse sisse.
Hello Hello
Where did I go
I lost my head
Went into your mind instead I stayed there
(sophie ellis-bextor, hello hello)
väsinud olen, kohutavalt väsinud olen. tahaks olla mitteväsinud ja tahaks olla hea ja tahaks teha kõike õigesti, aga hetkel ma isegi ei tea, kuidas see kõik käib.
tahaks seda "empty recycle bin" nuppu, sest kogu maailm on hulluks läinud. kõigil on midagi viga ja kõigil on mingi häda...ja ma ise olen veel kõige hullem -- enne sain vähemalt endaga läbi, nüüd ei leia ennast ülessegi. kõik nagu liiguks liiga kiiresti mu ümber ja ma ei jõua järele. kõik jooksevad ja mina jäin seisma. keegi sikutab käest...ma tahan seista...keegi sikutab teisest käest...ma tahan ju seista!...keegi lükkab tagant....jumal hoidku! laske mul olla!
Let me be
Insanity Doesn't flatter me
Let me be
I'm hearing things that you won't believe
(sophie, walls keep saying your name)
neljapäev, jaanuar 12
you work at a smile and you go for a ride
vähemasti üks asi on täna hästi läinud...leidsin oma sõrmuse ülesse!!! ikkagi oli autos. mingil kummalisel kombel oli see suutnud pidama jääda kõrvalistuja istme all tekstiilist jalamati alla, mis on kummist jalamati all...ühesõnaga kõige all...ma olin juba lootust kaotamas, aga seal ta siis järsku oli :))) hea seegi...vähemalt läks mul tuju paremaks, sest ega see eksam nüüd küll midagist rõõmustavat ei olnud. hea, kui üldse läbi saan. täpselt minu õnn on saada just need küsimused, milleks ma kõige vähem valmis olen! aga no oma viga enivei...eks näis...kui vanajumal mulle armuline on, siis ma ei pea seda ainet enam kunagi kannatama...aga eelnevas lauses ma alles kommenteerisin oma õnne...niiet...:(
vähemalt sain lõpuks oma hirmust üle. veel õhtul olin sellises paanikas, et ei suutnud üldse midagi mõelda, ega teha. kuskil keset ööd aga tuli pohhui peale...nu on ju tegelikult pohhui? ega maailm sellest ära lõpe, kui ka läbi kukkuma peaks! ei minu oma ega veel vähem kellegi teise oma. niiet pohhui. ja kui kukun läbi, siis teen veel ühe korra ja nutan ja teen ära. aga ehk naeratab õnn mulla ka vahetevahel. lootus sureb ju kõikse viimasena.
nüüd aga võtan oma armsa teki endale ümber ja vahin diivanil tumma näoga telekat. hea õnne korral jään üldse magama...
kolmapäev, jaanuar 11
you're faking a smile with a coffee to go
muudkui kuulan musa siin...ketran ja ketran. kõrvale vahin konspekti. sorteerin veidi lehti, kriblan midagi ja kuulan edasi. panen lehed uude järjekorda ja muudan veidi loogikat ja kuulan edasi. ühesõnaga, ei jõua omadega mittekuikuskile...nagu ikka. tegelikult tean ma väga hästi, milles asi, aga ma pole veel õppinud sellest üle saama. alati, kui on tulemas mõni eksam, milles ma ennast eriti kindlalt ei tunne, tekib mul ette sein. nagu selline tohutu hirm, et ma ei oska ja ei saa ja mis siis, kui läbi kukun??? ja kuna on hirm, et ma kukun läbi, siis on millegi pärast nagu hirmus tore üldse mitte õppida. sest siis saab ju endale öelda, et näed...ei õppinud jälle ja kukkusin läbi! s*** päev....aga kui ma õpiks ja kukuks läbi, siis ma peaks ju endale tunnistama, et ma olen lihtsalt loll! see nüüd küll kõne alla ei tule. tegelikult tuvastasin ma selle hirmu juba mõni aasta tagasi. kuigi see hirm ise on mul olnud juba mõni aeg kauem. tuvastamisest üksi on aga vähe, peaks leidma võimaluse sellest hirmust üle saada. selleni pole ma aga veel jõudnud.
ühesõnaga, kl on 4.15 hommikul ja ma ei suuda enam õppida. panin nüüd oma hirmu siia kirja ja loodetavasti aitab selle hirmu sõnastamine mul sellest ka veidi üle olla. eks hommikul paistab. kindel on aga see, et ma saan homme olema väga väsinud ja sellest hoolimata on vaja materjal läbi töötada. praktiliselt kogu materjal, sest no see, mis ma siiani läbi olen lugenud/kirjutanud, on lausa naeruväärne arvestades selleks kulutatud aega...minuga on raske olla! kõige hullem on mul endal endaga olla. ma ütleks, et lausa võimatu on...
reede, jaanuar 6
teisipäev, jaanuar 3
goodbye and hello!
nu nägemist siis sellele eelmisele aastale...oli ta siis milline tahes ja ega ta niikuinii mööda külgi maha ei jooksnud :) uus tuleb kindlasti parem ja ilusam! aga vahetus oli asja eest kohe kindlasti! eile video vaatamisel hakkasid minul igatahes kõhulihased korralikult valutama...nu purjus inimesed on alati naermist väärt, aga kui nad endale veel totakaid kostüüme on selga toppinud, siis ei hoia naeru ka teerulliga tagasi :))...ise olin ma suutnud jäädvustuda suhteliselt vähe ja suhteliselt normaalselt....ma tänan ennast selle eest!
juba kolmandat päeva (!) olen mittesuitsetajate nimekirjas...hetkel pole nagu väga vigagi. võrreldes eelnevate kordadega on kuidagi lihtsam ja mõnusam...ilmselt on asi vaimses eeltöös, sai seda seekord pikalt tehtud ja veksli käisin ka ju mingil ammusel ajal välja juba...püüame siis. siiani kõik ok...isegi nagu ei himusta väga...eile leidsin isegi autoistme alt ühe sinnakukkunud sigareti, aga ei old isu...muuseas, autoistme alla vaatasin ma põhjusel, et mu sõrmus jäi pühapäeval kadunuks. mäletan, et panin selle lõunapaiku sõrme, aga rohkem ei mäleta...õhtul teda enam igal juhul polnud. millegipärast kahtlustan, et ta on siiski autos ja kukkus ära, kui ma endal kinnast ära sikutasin...kuulsin nagu miskit kolksu ---nagu metall oleks vastu metalli kukkunud -- a sellel hetkel ei saanud ma aru, mis see oli ja nii see sinnapaika jäi....ma südamest loodan, et see sõrmus siiski mu juurde tagasi tuleb...nii ilus oli ju! (nutt ja hala) muidugi ei ole välistatud, et sõrmus libises mul käest ka mõnel muul ajal, sest ta oli mulle suhteliselt suureks jäänud...niiet kui keegi peaks kunagi selles suvilas leidma ühe ilusa kihlasõrmuse, siis palun see mulle tagastada ja mind seejuures õnnelikuks teha...üldsegi, ma ei saa aru, miks mu sõrmused mulle suureks on jäänud, sest kaalus ma alla pole võtnud mitte grammigi!?! aga jah, kahju on...
praktiliselt nädala pärast on mul eksam!!! (õud ja paanika) ausõna, kui ma selle eksami tehtud saan, siis tuleb suurem tähistamine...lõpueksamit ei karda ma pooltki nii palju!
Tellimine:
Postitused (Atom)