vähemasti üks asi on täna hästi läinud...leidsin oma sõrmuse ülesse!!! ikkagi oli autos. mingil kummalisel kombel oli see suutnud pidama jääda kõrvalistuja istme all tekstiilist jalamati alla, mis on kummist jalamati all...ühesõnaga kõige all...ma olin juba lootust kaotamas, aga seal ta siis järsku oli :))) hea seegi...vähemalt läks mul tuju paremaks, sest ega see eksam nüüd küll midagist rõõmustavat ei olnud. hea, kui üldse läbi saan. täpselt minu õnn on saada just need küsimused, milleks ma kõige vähem valmis olen! aga no oma viga enivei...eks näis...kui vanajumal mulle armuline on, siis ma ei pea seda ainet enam kunagi kannatama...aga eelnevas lauses ma alles kommenteerisin oma õnne...niiet...:(
vähemalt sain lõpuks oma hirmust üle. veel õhtul olin sellises paanikas, et ei suutnud üldse midagi mõelda, ega teha. kuskil keset ööd aga tuli pohhui peale...nu on ju tegelikult pohhui? ega maailm sellest ära lõpe, kui ka läbi kukkuma peaks! ei minu oma ega veel vähem kellegi teise oma. niiet pohhui. ja kui kukun läbi, siis teen veel ühe korra ja nutan ja teen ära. aga ehk naeratab õnn mulla ka vahetevahel. lootus sureb ju kõikse viimasena.
nüüd aga võtan oma armsa teki endale ümber ja vahin diivanil tumma näoga telekat. hea õnne korral jään üldse magama...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar