muudkui kuulan musa siin...ketran ja ketran. kõrvale vahin konspekti. sorteerin veidi lehti, kriblan midagi ja kuulan edasi. panen lehed uude järjekorda ja muudan veidi loogikat ja kuulan edasi. ühesõnaga, ei jõua omadega mittekuikuskile...nagu ikka. tegelikult tean ma väga hästi, milles asi, aga ma pole veel õppinud sellest üle saama. alati, kui on tulemas mõni eksam, milles ma ennast eriti kindlalt ei tunne, tekib mul ette sein. nagu selline tohutu hirm, et ma ei oska ja ei saa ja mis siis, kui läbi kukun??? ja kuna on hirm, et ma kukun läbi, siis on millegi pärast nagu hirmus tore üldse mitte õppida. sest siis saab ju endale öelda, et näed...ei õppinud jälle ja kukkusin läbi! s*** päev....aga kui ma õpiks ja kukuks läbi, siis ma peaks ju endale tunnistama, et ma olen lihtsalt loll! see nüüd küll kõne alla ei tule. tegelikult tuvastasin ma selle hirmu juba mõni aasta tagasi. kuigi see hirm ise on mul olnud juba mõni aeg kauem. tuvastamisest üksi on aga vähe, peaks leidma võimaluse sellest hirmust üle saada. selleni pole ma aga veel jõudnud.
ühesõnaga, kl on 4.15 hommikul ja ma ei suuda enam õppida. panin nüüd oma hirmu siia kirja ja loodetavasti aitab selle hirmu sõnastamine mul sellest ka veidi üle olla. eks hommikul paistab. kindel on aga see, et ma saan homme olema väga väsinud ja sellest hoolimata on vaja materjal läbi töötada. praktiliselt kogu materjal, sest no see, mis ma siiani läbi olen lugenud/kirjutanud, on lausa naeruväärne arvestades selleks kulutatud aega...minuga on raske olla! kõige hullem on mul endal endaga olla. ma ütleks, et lausa võimatu on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar