imelik. sel aastal tunnen, et see päev mõjub mulle. võibolla sellepärast, et õues on niisama külm, kui siis. või siis ma lihtsalt kuulan ennast rohkem? ei teagi. aga siuke imelik tunne on. natuke nagu kurb, aga natuke rohkem nagu confused.

like she says: "this is my last song. this is...aam...for my dad"

think not with my heart but with my head

hommikul lõin silmad lahti ja plaksti hakkas lihtsalt kummitama see lugu. tavaliselt mul kummitab mingi laul, mida hommikul raadiost kuulen...olenemata sellest, kui haige see lugu on. aga täna ma ei jõudnud veel ärgatagi, rääkimata raadio kuulamisest. ja nüüd on olemas.

siin toas on suht imelik istuda. kinky, nagu sändi ütles :) AK toas ikka möla taevani, siin on siuke vaikus, et kõrvadel hakkab valus. ainult klaviatuuri klõbin. ma ei saagi päris täpselt aru, kas nad ongi nii tõsised kogu aeg...need tüübid siin. või nad ainult teevad asjalikku nägu nagu mina praegu. kusjuures, ma kardan, et nad ongi nii asjalikud. ja siis kaks blondi hirnuvad...üks ühes toa otsas ja teine teises. nagu mingi teine maailm. natuke sürr.

ja need PT tüübid seal teisel pool tänavat...they bug me. natukene hakkan harjuma juba nendega, aga selline tunne on, et silm on peal kogu aeg.

ma tahan AK tuppa tagasi. seal julgeb ikka natuke kõvemini hingata. ola ei saa ka ilma meieta vist kuidagi hakkama...käib meiega juttu rääkimas vahepeal...ja ta veel arvas, et ta tahab minust ja sändist puhata. heh! ei saa ilma naisteta elada, ei saa!

üldiselt on täielik emotional rollercoaster. ühel päeval täielik kass ja siis funfunfun ja jälle väike kass. praegu on vist isegi suhtkoht okei...seal kuskil vahepeal, normaalsuses. i want to stay here.

love! love! love grey's anatomy

cause you gotta have faith

paar sick day'd kulus täitsa marjaks ära. polegi nii ammu nii palju maganud ja nii palju igast jama telekast vahtinud. olin juba täiesti unustanud sellised fantastilised sarjad nagu Seventh Heaven, Miami Vice või....mis see sari ongi, kus Jarod kavala näoga ringi käib. vahepaladeks loomulikult täiesti lõputult FlavorWave, AbTrainer ja Orbitreki reklaame. ma kujutan täitsa ette, et kui inimene istubki päev otsa kodus ja teleka ees, siis ta lõpuks ostabki endale seda jama kokku....see on ikka tõeline ajupesu.
nüüd olen tööl tagasi. no ei ole motivatsiooni, sry ei ole. null. zip. olgu, ei ole. aga oleks siis mingeid teisi väljavaateid, sry, aga neid ka ei ole. tuleb välja, et enam ei pakutagi üldse normaalseid töökohti. isegi mitte tallinnas.
igatahes, kui siin asjad mingi teatud aja jooksul ikka paremuse poole ei lähe, siis pakime oma kotid ja nägemist. no ei ole mõtet niiviisi vegeteerida ja oma elu ilma igasuguse konkreetse eesmärgita raisata. ei näe sellel mitte mingisugust mõtet. imelik mõelda, et tegelikult nii paljud ju just seda teevadki. käivad päevast päeva tööl, mis neid järjest rohkem maad ligi surub, ja nad valivad mitte midagi ette võtmise. no see on ju probleemivabam ka. ei pea mõtlema, mis edasi saab. aga ma keeldun uskumast, et ma selleks oma elu elama peangi. et käia päevast päeva tööl, mis mind muserdab, ja siis üritada õhtuti normaalne olla. see on ka ikka väga raske. kui päev otsa ketravad peas ainult mingid masendavad mõtted, siis ega ikka õhtul neid lihtsalt niisama välja ei lülita.
peab olema midagi paremat. lihtsalt peab olema. kui mitte paremat, siis midagi teistsugust. i need air! give me air!

anyway...the time is ticking now...tick-tock-tick-tock

'Cause your wrinkled eyes betrayed the joy with which you smiled

lugesin oma vana head blogi...no päris huvitav. ma mäletasin kõiki neid hetki, millest ma kirjutanud olin. võibolla ainult mitte kõiki neid sadu kordi, kui ma olin unine.

kõige imelikum on see, et ei olegi ju midagi muutunud. kõik on seesama. seesama töö, seesama elu, seesama uni, seesama leave-me-alone meeleolu. või satun ma siia blogisse alati ainult siis, kui mul just selline meeleolu on?

igatahes on mulle üks suur paks kass pähe istunud. no hommikul ei taha, üldse ei taha tööle tulla. õhtul ei taha, üldse ei taha midagi asjalikku teha. ainuke, mida ma väga tahaksin teha, on ronida sooja teki alla ja lihtsalt magada või mõnda kurba filmi vaadata. ja just kurba... lugesin ühest vanast postitusest, kuidas mulle meeldisid kurvad filmid, sest need ajasid mind nutma. uuh! just seda ma praegu vajangi. ma tahaks lihtsalt valada kuumi pisaraid.

imelikul kombel tulid mulle täna hommikul tööl ka pisarad silma. täiesti lampi...või...no ilmselt oli mingi põhjus. ma isegi ei mäleta praegu. ma olin niiii masenduses hommikul. see töö! pfh. ja siis oli muidugi vaja kedrata mingeid kurbi laule, et ikka veel hullemaks läheks.
ja see ei ole esimene kord umbes nädala jooksul, kui lihtsalt pisarad hakkavad voolama. eelmine kord ma vähemalt teadsin põhjust. nüüd vist ka, aga ma ei mäleta enam....siis ei saanud see ju väga oluline olla. vähemalt mitte nii oluline, et nutma hakata. või?

lõpuks otsustasingi oma blogi lugeda. ja siis ma sain aru, et ma olengi vahepeal selline, lihtsalt olen...ilm läheb koledaks ja külmaks ja kass istub pähe. ja varasemalt ma ikka pidutsesin palju! imelik...ma ei mäleta, et ma oleks nii pidevalt pidutsenud. aga ju see siis oli nii. see tundub ka olevat ainuke ravi minu tohutu pimekoleda kurbuse vastu. seda tõestab väga ilmekalt ka eelmine nädal, mil viiel õhtul veini sai joodud. väga lõbus nädal oli...nii raske igal hommikul tõusta, aga nii väärt seda magamata ööd. mis tipnes muidugi sellega, et laupäeval magasin 15.30ni. täiesti ilma naljata. ma lihtsalt täiesti südamerahus magasin. ei, valetan. mingi kl 11-12 paiku vist tegin korra silmad lahti, aga siis tundus kõik nii kass, et ma lihtsalt panin silmad kinni ja magasin edasi. that worked miracles! kuni ma siis lõpuks ikkagi üles ärkasin ja sundisin ennast kasvõi natukenegi asjalik olema.

returning to reality - sucks!

ja see tüüp laulab mulle kõrva kogu aeg...loving that much at least!
mika -rain (ma lihtsalt ei ole võimeline siia seda videot postitama, sest need jopskid ei taha embedded linki anda...tnx täiega)