avalikkuse tungival soovil ;)

Meie tibud Bandito ja Bebel paar kuud tagasi (7kuused):

Üsna alati käib läbi kerge jõnks
kui ma kuulen, et võiks kokku saada vahel
kokku saada põhimõtteliselt võiks
aga kuivõrd kokku või on miskit vahel
kas on meie vahel näiteks mingid tõkked
mõtlen kohvitass või keegi kes on veel
või siis segavad meid võõrad põhimõtted
või olemegi teineteise teel
tean ju kuidas istume me üle laua
kuidas räägime me ainult kõigest muust
see mis silmades on valmis kaua kaua
ei muutu sõnadeks me suus (J.Tätte)

if i'll ever get to know your soul...I will paint your eyes

"Portrait of Jeanne" Amadeo Modigliani

"What have I done, father? I have fallen in love....is that a sin?"
"No. The sin would be never to fall in love"

sõites öösel taksoga koju...

...mängis nii armas ambientne muusika ja kõik tuled möödusid nii kiirelt. ja see punane mersu buss seiseis ikka veel seal vanemuise ees....ja keerates kodutänalvale on see vastik rekka ikka VEEL SIIN! donna annab armsa tatise musi ja ma lähen nüüd tudile....aaa, ei murru on ju oma telefoni siia jätnud ja helistab....niiet ta tuleb sellele nüüd järgi....kalla: helista mulle ka, ma tahaks oma telefoni nüüd ka üles leida....mina: ok! aa, see on ju siin! kalla: on v? nii nunnu! :D glamsu poeb mulle sülle ja ma nüüd ootan...murrut...ja siis lähengi, tuttu...head ööd musikesed! kuidagi nii mõnsa on olla...võibaolla on see kõigest alkost...ma arvan küll :P (homme ma loen seda ja ei saa midagi aru)

uue elu ootel

tundub, et lõpuks hakkavad asjad ülesmäge minema...ptui,ptui,ptui üle vasaku õla veel igaks juhuks! aga asjad praegu ednevad. uus kodu, abielu, kooli lõpp ja tööarengud. kevad hakkab südamesse jõudma. loodetavasti saab korda ka muude asjadega. hetkel on hing kergem ja ootused-lootused terendavad silme ees. ja lõpuks ometi paistab ka päike akna taga. 'teab küll kui kauaks, aga hetkel on mõnus. tahaks lausa minna murumättale veini rüüpama :)...aga ega seal mättal veel istuda ei anna...kannatame veel!

oeh...aga glammyl on mingine hingamise häda...tahaks loota, et ei miskit väga hullu. mängib meil konna ja krooksub vahepeal...tegelikult see tundub küll rohkem lõrina moodi...igal juhul ei kõla see hästi :(...ongi vaja arstile helistada nüüd

mul on tunne nagu oleksin mingi suleke tuules...ei saa pidama, aga ei saa ise ka aru, kuhu ma parajasti suundun. nu põhimõtteliselt on põhisiht ikkagi olemas. aga kõik ülejäänu....viimased kaks nädalat on olnud nagu mingis unenäos...isegi nädalavahetust ei olnud. sellist, et viskaks pikali ja ei teeks midagi. või sellist, et läheks kalla ja tibudega jalutama....a no teisest küljest, mida sa jalutad, kui selline ilane ilm on. muudkui sajab ja ei saja kah. päikese puudus annab juba tunda. mine või solaariumisse. sinna võiks muidugi niisamagi minna, aga ma ei jõua kuidagi. kõige hullem on see, et ma ei saa arugi, mida ma siis teen. aga kogu aeg teen midagi. päevad mööduvad nagu sekundid ja nädalad nagu tunnid. muudkui jooksen, jooksen ja jooksen. vähemalt mingi siht on silme ees, muidu kukuks nõrkenult kokku ja ei liigutaks enam üldse. vaatasin oma kalendrit -- kuni juunini ei olegi midagi paremat loota. kooli lõpp hakkab ka selga ronima. see igakevadine maniakk. piinab mind....kõigepealt ronib mulle pähe ja sööb viimasegi vaimujõu, siis ronib mu kalendrisse ja planeerib kogu mu aja ja lõpuks röövib mu ööd, sest ma ei suuda ju planeeritust kinni pidada. selline kaootiline ja ekslev tunne ongi praegu. aga vähemalt lähen kuhugi. kuigi hinges on valu, mõistmatus ja segadus. aga seda surub alla armastus. ilma armastuseta oleksin ilmselt ammu peaga vastu seina jooksnud. jookseme veel...äkki jõuamegi kuhugi...eks näis

kummaline nädal....see isegi möödub märkamatult kiiresti. nagu kõik nädalad sellel aastal. aga see, mis viimasel paaril päeval minuga juhtub kogu aeg, see on lihtsalt naeruväärne juba! eile ntx uputasin oma telefoni poriloiku. läksime sööma ja tagasi tulles oli mu telefon auto esiklaasil!!! ainuke normaalne seletus sellele on, et autost välja astudes, kukkus telefon mu taskust välja ja keegi oli selle siis auto peale pannud. muidugi palju ei puudunud, et kalla oleks selle suure kaarega sealt minema lennutanud, kui kojamehed tööle pani. ei saa ju kohe aru, miks on üks telefon auto esiklaasil...lihtsalt jõllitad seda kõigepealt paar sekundit...enne kui kohale jõuab. ja loomulikult oli eile üle aegade kõige märjem päev, mis tähendab seda, et peale sellist seiklust tilkus mu telefonist tükk aega vett välja ja nüüd ta streigib...ei tööta ja kogu lugu. järelikult vajan uut telefoni :S

ja täna! lähen enne lõunalt tagasi kiirustades veel korra poest läbi. tagasi autosse istudes ei ole aga olemas enam seda jullat, mida sinna immobilaiseri auku pista!!! istusin siis jälle kõigepealt paar sekundit ja jõllitasin seda tühja kohta võtmekimbus...nagu poolearuline. aga no ei olnud enam! ja poodi minnes ta ju ometi oli seal :S....käisin siis terve poes käidud tee uuesti läbi....nagu jobu jõllitasin põrandale riiulite vahel...küsisin infoletist ka...aga ei midagi....lõin juba käega ja mõtlesin, et nojah, ju siis pean takso tellima, et tööle tagasi saada. ja siis ma kogemata nägin seda jullat seal käsipiduri peal! nojah, ma imestan, et ma seda musta tillukest asjandust mustal taustal üldse nägin...pfhpfhpfh...

ja nüüd ma mõtlen,et äkki peaks jooksma koju ja teki üle pea tõmbama...varsti kukun äkki kogemata aknast alla niiviisi :D. trepi peal koperdamise ja jalanikastuse üle ma muidugi absoluutselt ei üllatukski.

aga vähemasti kevad on...õues on lausa soe...kohati, kui ei ole tuult või vihma. ainult, et päikest tahaks kah...küllap ta tuleb. seniks üritan ennast võimalikult vähe liigutada...igaks sajaks juhuks...mõistust ei ole ma veel ju kaotanud ;)

kasvav kannatamatus

ma ei jõua enam, ei jaksa ja ei suuda oodata! tahan kõike! kohe! nüüd!.....noh? ikka veel ei ole???

ma tunnen, kuidas iga hetkega muutun ühe kannatamatumaks...prrrrrrrr!!!

ma ei teagi

eile oli siis selline leave-me-the-f***-alone päev...terve päev, lihtsalt oli selline must masendus peal. võta või jäta. õhtul otsustasime muresid alkoga leevendada. see lõppes sellega, et nutsin korraliku peatäie ja täna on natuke parem olla. kalla küll väitis, et ma sain ürituse mõttest natuke valesti aru...vedelikku ei pea mitte silmist välja, vaid kurgust alla ajama...eks ma järgmine kord üritan ennast parandada. aga üldiselt mulle nii väga meeldivad meie viimase aja idüllid. meie kaks, diivan, tekk, kaks sooja karvakera kaisus ja siis veel miskit paremat näpuvahel....olgu see siis pakk komme või krõpse või hoopiski pudel alkot....vastavalt tujule ja olukorrale siis.

aga vahepeal ma lihtsalt ei saa aru, kuidas kõik on nii ja miks? ja siis mu maailm kliriseb kildudeks...suure mürtsuga, ilma hoiatuseta. ja siis mulle tundub, et ma ei tea midagi, ei saa millestki aru ja ma olen lihtsalt loll ja paha. selle peale nutangi peatäie....ja nii hakkab parem...nutan valu välja ja kõik saab selgem. ja nii võin jälle naeratada ja armastada. sest kevad tuleb, päike juba paitab soojalt põski ja meelitab jalutama....see on ikka võrratult naljakas vaatepilt, kui me kallaga oma neljajalgsed jalutame viime...üks koer pisike, lühikeste jalgadega, veidike ülekaalus ja suurte karvaste kõrvadega...teine veidike vähem pisike, pikkade spagett-jalgadega, lihtinimese jaoks selgelt alakaalus ja pika hambutu ninaga...täiskomplekt ikka! ja ise rahul ka veel :D

i lost my faith

here i am...on my own again...sounds lame...but that's life

tekiloom

:P

venelanna donna ja itaallanna glammy mõnusas tekipesas :)

why do i feel the pain i feel...

ma ei mäletagi, millal ma sellist valu olen pidanud kannatama. ilmselt oli see mõned aastad tagasi mandliopi järgselt. eile oli siis tarkusehamba op. protseduur ise polnudki kõikse hirmsam, arstid ka suht koht ok, isegi kildu loopisid omavahel, kui mina ei saanud naerda. aga see valu, mis pärast hakkas! mammamia! selline tunne, et pool lõuga kukub otsast ära ja kohe! ja no hommikuks oli veel uutmoodi valu. nüüd on lihtsalt selline tunne, et saaks see päev juba ometi läbi...

nüüd tean ka, mis tunne on väga vanal inimesel, kellel lõualuud enam eriti ei tööta ja kellel närimiseks hambaid pole. tõesti, väga totter tunne...kõigepealt peab supil laskma kõvasti jahtuda, mis sest et nälg tahab silmanägemise ära võtta....ikkagi tuleb oodata. ja siis tuleb võtta teelusikas, mitte supikas ja siis sellelt suppi löristada. midagi pole teha, löristada tuleb ja suhteliselt kõvahäälselt. aga ettevaatlikult, sest liigse hoogsusega löristades võib supp hooopistükkis valesse kohta sattuda. nt ninna ja see pole üldsegist meeldiv.

ja selline asi, et ma keset ööd lihtsalt magada ei saa....no see on lihtsalt ebanormaalne....ärkad üles, vahid lakke ja mõtled üldse üles tõusta, aga lõpuks magad ikka edasi....aga see pole enam üldse see uni.

issver, saaks see päev juba kiiremini läbi ja siis tuleks homme ja siis saaks glammy koju tuua juba ka :P

it's a new day, it's a new dawn, it's a new life for me

mu elu on kardinaalse pöörde teinud...ja see on ilusam ja parem ja ilusam....ma pidevalt leian, et ei saa naeratust näolt. armastus on võimas...viimasel ajal olen selle peale palju mõelnud. armastus on üle kõige ja praegu on see tugevam, kui kunagi varem. see tekitab tunde, et oled kõikvõimas! siin ei ole tegelikult sõnu vaja....ei olegi sõnu, on lihtsalt armastus!

ja meil on oodata uut pereliiget :P...eiei, mitte veel kahejalgset, mitte veel. aga seekord uus neljajalgne...tuleb laupäeval. lubage esitleda: Felada Sable Glamour aka Glammy! italiaano, soliidses eas vanaproua, kes on jäänud koduta, kuna tema armastav perenaine lahkus ootamatult meie hulgast. nii tulebki ta meie juurde kodusooja....juba pikemat aega ootame hetke, kui saaks teda koju tuua....nüüd siis äkki! niuniu :D

päike paistab akna taga, laiad lumehelbed keerlevad ja tahaks ainult naeratada, sest elu on ilus...midagi rohkemat polegi vaja....oli, mis oli. on, mis on. ja tuleb, mis tuleb. kõigel on oma aeg ja lasen elul lihtsalt särada...sest just elu teeb mind praegu õnnelikuks!

Well life has a funny way of sneaking up on you

When you think everything's okay and everything's going right

And life has a funny way of helping you out when

You think everything's gone wrong and everything blows up

In your face

Ironic, Alanis Morissette

please stop!

it's been going on way too long and i can't take it anymore. now i'm being blamed in lies and sth that i have not done...my only blame would be to pass on to my friend sth that was said about her...but if someone blames my friend in everything bad...then i feel like i have to speak up. and it's just awfully sad that this other person was also my friend...it told him not to tell me anything because i'm good friends with that girl...and if he decided to continue to tell me...then i was put into a difficult position...but i feel i haven't done anything wrong. it wasn't a state secret anyway...she already new that.

it's just sad that my friends are falling apart...that's the last thing that i want. i've been telling everybody million times already that i want to hear no more hearsays or who saw what and heard what...i don't care...i have too much on my mind already...i'm trying to deal with myself and my own problems....i just don't have the strength right now to deal with anything else that is going on...please let me be! that's all i'm asking...

i'm tired of games...i don't want to play...i just want to live...preferably in peace...if my friends can't give me peace then i have to get it for myself by steping one step back. it would be awfully painful step and i wouldn't want to do it...but if this keeps going on...then i'm forced into it. that's how far i have been pushed....it breaks my heart

i will say no more.

ps...i write this in english because i feel i can explain my thoughts to you much better....i just don't have enough words in estonian anymore...

under the spell of the sun

heihei paikesemaalt. vabandage mu tapitahtede puudumist, aga kullap saatearu. ei saa ju mitte oma kogemusi jagamata jatta :p...
ei teagi kohe kust alustada...nii palju elamusi, et votab silme eest mustaks. ja need mehed!!! sellest peab esmajarjekorras raakima. uldiselt, blondidel ma siia uksinda ei soovitaks vaga tulla...nagu karbseparv igal pool. ja naised neil ju kodus luku taga niiet tanaval ongi ainult mehed. poodide aknaid ei tasu uldse piiluda, sest siis on olemas! ja oma sada kaamlit sain ka katte. uks nuustik papuuruse poes tegi abieluettepaneku ara :P...pakkus emale mu eest 100 kaamlit :D:D...ma pidin ennast herneks naerma...uldiselt aga esimesel ohtul tombas veits kulmaks kull...selline tunne, et mine voi luksuta ennast teveks puhkuseks hotellituppa...ja siis kui sa nendega raakida ei taha, siis muutuvad nende rosinasilmad ju eirti kurvaks...see on vist omaette kunst, kuidas sellist kurba nagu teha...ma arvan, et neile opetatakse seda juba kaheaastaselt. ja selle kursuse raames opetatakse neile ilmselt ka pick-up line'e. tuupiline kahekone on siis selline: "hey! where you're from?" "from estonia" "what's jyour name?" "Jane" "oh, gina, a pretty name! is this your sister?" " no, it's my mother" "oh, really!!!!oh my goood!!!!" (pooritavad silmad ja ahhetused ohhetused). "yes really" blablabla....ja sellega loodetavasti asi piirdubki...
muidu ilm on ilus ja paike on monus. kohalik elu on suht rapane, aga turistikas on ilus ja monus. egiptlased voitsid vist mingisuguse jalkamatsi, sest tanaval oli ull moll...liiklusummik ja signaalid ja lopuks isegi sireenid joudis kohale. aga turvaline on siin vahemalt...kui meestega ara harjub. luxori ekskursioonile minnes voeti koik hurghada bussid uhte sappa...mingi 50 bussi ja sojavae konvoi ees ja taga. ja nii tagasi ka...kusjuures muu liiklus seisati selleks ajaks :S....see selleparast, et mingi 6 voi 7 aastat tagasi (kes seda rohket informatsiooni meeles ikka jaksab pidada) lasti hatseptsuti templi juures maha 65 saksa ja shveitsi turisti maha, oli vist binladeni poolt. vms. ja nuud on igal pool suur turva, et jummala eest turistidega midagi ei juhtuks. eks nad sellest ju elavadki.
vot nii...muidu monus. paike ja meri...just see, mis mulle meeldib. homme paadiga merele ja giftuni saarele snorgeldama! oujeee....tana juba nelja kala nagin :p a need olid suht igavad, ma utleks! mingid valged voi beezhid voimisiganes. aga homme tahan naha varve! ja palju! isegi veealuse kaameranokatsi ostsime selle tarvis...ja kui kala ei nae, siis annan tappa kellelegi :D
mis ma veel oskan raakida :S jutt jooksis nagu kokku juba...eks tagasitulles kirjutame rohkem ja ega te siis piltidestki ei paase! tshutshufrei!!! ja paikest! ma ei viitsi seal parast kulmetada! :D

päikest, sõbrad! päikest!

vähem kui 48 tunni pärast olen juba ära sooja päikese all...ja hetkel ma ei jõua seda kuidagi ära oodata...kõik kasvab üle pea...ma ei jaksa enam nii. mind on ainult üks ja kogu lugu. ja üldsegi! mis värk on, aru mai saa?!?
aga see selleks...
mul on selline väsimus peal, et ei saa enam magadagi...see väsimus ei ole ilmselgelt füüsiline, vaid puhtalt vaimne. kaua võib käia tööl ilma, et midagi tegema peaks...kaua võib olla jama jama otsa inimeste seas, keda on just kõige rohkem vaja? kaua võib olla igal pool selline segadus, ükskõik siis kuhupoole ka ei vaataks? kaua võib, ma küsin?....mitte eriti kaua...ja nii mul ongi hea meel, et siit ära saab...loodetavasti nädalast piisab.

igatahes, vaevalt, et ma homme siia viitsin enam midagi kirjutada...niiet...adios sõbrad! loodetavasti ei saa ma seal päikesepõletust ja tulen ikka ilusa pruunina tagasi ;)...või veel hullem...loodetavasti ei tule ma sealt luigena tagasi :S

päikest, sõbrad!

insanity still doesn't flatter me

kirjutada oleks nii palju, aga midagi pole kirjutada...ja nagu ei saa...pole sõnu, et kõike kirjutada. soojemaks on läinud...ütleks, et lausa soojaks. kummaline, kuidas võivad inimesed järsku -20 kraadi kohta öelda soe?!?! aga no kui ikka praktiliselt nädal on ligi -30, siis tundub -20 tõesti soe. ja no praegune -5 on lausa südasuvi!

muusika on hea, eriti see, mis poeb hinge või südamesse....kuigi viimasel ajal kuulan väga palju ühte ja sama. uuesti ja uuesti.

ja need toidulõhnad ajavad mind praegu täiesti segi peast! sest ma pole miskit söönd täna...meie nurgapood on kinni pandud ja sula mul ei ole, et iuriidikumi kohvikusse lipata. ja ise ma veel vaatasin hommikul eilaõhtast sööki ja mõtlesin, et võtaks kaasa...ah! mis ma ikka võtan, küll ma saan kuskilt süüa! kamoon, beib...nii võib ju nälga surra!!! ja siin käib praktiliselt iga viie minuti tagant endale keegi lõunat soojaks tegemas :S oehhh....

halllooo?!?!?!

nu mis valemiga on võimalik, et see ilm veel külmemaks saaks minna?!?! ah? ah?!

(why) do I feel this pain...(why) has this world gone insane

what color is love? kui ma vaid teaks...hetkel on see seda värvi, mida näed siis, kui vaatad kaleidoskoobi torusse...värvikildude virrvarr...keerad ühtpidi -- on ühtmoodi, keerad teistpidi -- on teistmoodi. ei tea...olen ennast ära kaotanud kuskile. kogu selle segaduse sisse.

Hello Hello
Where did I go
I lost my head
Went into your mind instead I stayed there

(sophie ellis-bextor, hello hello)

väsinud olen, kohutavalt väsinud olen. tahaks olla mitteväsinud ja tahaks olla hea ja tahaks teha kõike õigesti, aga hetkel ma isegi ei tea, kuidas see kõik käib.

tahaks seda "empty recycle bin" nuppu, sest kogu maailm on hulluks läinud. kõigil on midagi viga ja kõigil on mingi häda...ja ma ise olen veel kõige hullem -- enne sain vähemalt endaga läbi, nüüd ei leia ennast ülessegi. kõik nagu liiguks liiga kiiresti mu ümber ja ma ei jõua järele. kõik jooksevad ja mina jäin seisma. keegi sikutab käest...ma tahan seista...keegi sikutab teisest käest...ma tahan ju seista!...keegi lükkab tagant....jumal hoidku! laske mul olla!

Let me be
Insanity Doesn't flatter me
Let me be
I'm hearing things that you won't believe

(sophie, walls keep saying your name)