enesepiinamine

just äsja oli mul üks vastikumaid kogemusi üle pika aja. see on ikka tõsiselt väkk mu jaoks, kui keegi mind lõigub ja ma ise olen täiesti ärkvel seejuures. lasin ära lõigata kolm vastikut sünnimärki, mis mulle pidevalt ette jäävad ja siis haiget teevad. noja seda tehakse ju kohaliku tuimestusega. hakatuseks kolm räigelt valusat süsti! ja siis lihtsalt vastik teadmine, et keegi lõigub sind. õnneks läksid need süstid ikka täie ette ja tunda ei olnud ju iseenesest midagi....no ok, kohati oli tunda, kuidas arst seda sünnimärki sikutas. siuke värin ja vastikustunne tuli sisse, et arst pidevalt küsis, ega sul ikka valus ei ole ja kas ikka teeme need kolm lõpuni või jätame pooleli. no muidugi teeme lõpuni, sest ega ma niipea sellist kogemust uuesti ei taha!!! väkkväkkväkk

ja nüüd hakkab siis vist tuimestus üle minema ja need paganad kergelt kipitavad. a no see vist ei ole väga hull võrreldes mandliopi või tarkusehamba väljatõmbamise järgse valuga. ma arvan, et need ülejäänud kaks tarkusehammast, mis ka kuskile ei mahu, võivad nüüd ennast nii aastakese rahulikult tunda, sest niipea ma jälle miskit sellist ette võtta ei suuda :)

Donna jälle vanaema!

Päevakangelane seekord Donna poja viimasest pesast -- Bandito. Eile sai ta esimest korda kahe tubli kutsiku isaks :) ...mis teeb siis Donnast teistkordse vanaema. Ja värske pilt ka meie pisut üle aasta vanast Banditost:

unine sügis

nii uni on, et sure või maha! no tõsiselt. ja mitte sellepärast, et oleks magamata või ei oleks saanud nädalavahes puhata...äkää....lihtsalt sellepärast, et a) on sügis ja b) et iga jumala kord, kui ma ennast siia kontorisse hommikul vara vean, mõtlen, et tegelikult oleks võinud hoopis magada, sest siin niikuinii midagi teha pole. ja kui midagi teha pole, siis piisab ju täiesti ka sellest, et ma siin mingi 4 tundi päevas passin. 8 tundi on liiga palju, ma ütlen!

ei, aga muidu on täitsa mõnus olla. ilmad on veel ju ilusad, v.a praegu, kui aknast välja vaadata. eile sai kohvikus ja jalutamaski käidud ja õnnestus isegi diiva peal lösutada. igati korda läinud nädalavahe.

aga midagi uut tahaks. ei tea isegi täpselt mida. aga lauba, kui käisin niisama mööda poode jalutamas, siis jäin vahtima ntx linnukesi, loomapoe puurikestes siis. käis peast läbi mõte, et tahaks endale ka neid armsaid olevusi. a no reaalsusesse tagasi tulles, siis puuri ma puhastada ei viitsi ja ilmselt istuksid donna ja glammy üksteisevõidu puuri ees ja üritaks linde surnuks haukuda vms. ei ole vist ikka hea idee. aga midagi uut on ikkagi vaja. ilmselt pean minema juuksurisse. kui miski muu ei aita, siis see aitab ju alati.

tegelikult ajab närvi! et mis siis nüüd viga on?!? kõik on norm ja millestki puudu ei ole. naudi siis rahulikult oma elu. äkää! ikka on vaja midagi uut ja põnevat ja üldse igasugu asju. rahune maha tibi ja lösuta oma punasel diivanil!.... äkki selles ongi asi, et mu diivan on punane ja see aktiivne värv ei lase mul rahulikult diivanil olla? ....ei, ma vajan ravi, pole veel päris kindel, miks...aga ma vajan ravi!

sööge makarone!

nii mõnus on, kui päike sedasi soojalt paistab. ainult uni tuleb silma. muidugi tuleb ta silma veel sellepärast, et mul pole mitte midagi teha, et kõik ajalehed on juba kümme korda läbi loetud, presidendivalimiste kõikvõimalike jaburdustega olen absoluutselt kursis ja varsti hakkan delfi kommentaare lugema...sest no mida sa selle igavusega muud peale hakkad?!?

aga muidu on tore olnud. nädalavahel sai jälle pühakal mõnusal viibimisel käidud ja eriti tore oli see, et sel korral sai sinna mindud juba reede. mis pakkus võimaluse laupäeval rahulikult oma haavu lakkuda ja õhtuks isegi ärgata...ja no see prantsuse õudukas, mis meid kõiki lõpuks teleka ette naelutas oli lahe :). imelik ikka...ja no vabandage väga, aga kl 00.00 või isegi 00.30 htusööki süüa ei ole mitte igapäevane :P, aga lõbus...mitte küll minu sisikonna arvates, mis pühapäeva õhtuks võttis kätte ja jäi lihtsalt haigeks.

mulle üldse ei meeldi enam haige olla. kunagi oli mõnus, ma mäletan. andis vabanduse terve päev ennast diivani peal lebotada ja mittemidagi teha või arutult kõiki seebikaid vahtida. a no enam ma ei vinna. st magada tahaks küll, kogu aeg (mingil kummalisel põhjusel on mingi kummaline väsimus, kogu aeg), aga ma ei vinna enam niisama passida. a no hetkel passin ma ka tööjuures, niiet tegelikult erilist vahet pole...ainult siin ei saa iga hetk magama jääda ja kodus ei maksa mulle keegi palka :S...noja nii ma siis kannatan seda jama lootuses, et varstiuvarsti saab ikka natuke tööd olema :)

vahepeal oli mul sellest mittemidagitegemisest kohutav stress. a siis ma lõin käega...no mis vahet sel on, kas ma stressan või ei...ikkagi ei ole midagi teha. a teise kohta ka nagu ei taha minna. mis mul tegelikult siin siis viga on? firma on norm, inimesed on ok ja palga üle ei saa ju nuriseda...ainult tööd pole suurt teha :S...a no vahet pole...eks ma siis loen niikaua ajalehti ja surfan netis, kuni mul mõistus täitsa otsa saab. loodetavasti siiski enne hakkab tööd ka olema.

aajano donna otsustas, et tema seekord ikkagi meie majja kutsikaid ei too. normaalne! ma pean siis veel mingi pool aastat kannatama, et nende imetillukeste karvapallikeste peal ennast välja elada saaks vä? ah? ahh? ahhhh??? nojah, mis mul üle jääb :)

ja laupäeval peab minema vanaema juurde kardulaid võtma...väkk...viimati tegin ma seda vist u 10 aastaselt ja pole seda siiani igatsenud ka...a seekord vist ei õnnestu ennast välja vingerdada. isegi kooli enam pole, kus võiks eksamid olla vms ...väkk, ma ütlen, väkk! edaspidi söön ma ainult makarone!

lõpuks ometi!

nüüd on siis meie kauaoodatud pulmapildid valmis!

by annika metsla

Juba tuli tuhin peale, et vaja albumeid ostma minna ja siis vaja ilusamad pildid välja valida ja siis paigutada ja kleepida ja oeh....! :P laaaheee...nagu annika ise ütles :D

hukutavalt hõrgutav hommikusöök

mmmm....pähkli caffe moccha ja shokolaadi muffin...hukutav eriti just kehakaalule :P

8 years....and 800 more to go

ma armastan sind musi! rohkem kui ükski sõna öelda oskaks....rohkem, kui üheski armastusromaanis kirjas. ja ära vaidle kogu aeg, mina armastan sind rohkem! :D või noh, ok...teeme viigi...armastame ühepalju!

8 aastat on päris palju, aga 8 aastat oma kallaga on liiga vähe...isegi 800st aastast vist ei piisa....isegi igavikust jääb võibolla väheks....tahan armastada sind aja lõpuni!

I love you, always forever
Near and far, closer together
Everywhere, I will be with you
Everyday, I will devour you
I love you, always forever
Near and far, closer together
Everywhere, I will be with you
Everyday, I will devour you

(nüüd ma siis sain lõpuks teada, kes seda laulab :P -- Donna Lewis)

back to reality

üle pika aja istun jälle siin palavas kontoris ja sulan. lihtsalt kohutavalt palav on siin, kõik aknad on laiali, aga miskit ei liigu...hullem kui saunas mu arust :S...

ei, aga tegelikult on tore, et ilm ilus on...kuigi reisiefekt oleks palju toredam, kui tagasitulles peaks jälle kampsuni selga toppima ja kõik teised ei oleks nii krdima prunsad :P....a muidu oli reis super! kreeka on ikka mõnus ja armas ja saar ise oli ju lihtsalt fantast....ja absoluutselt sobiva suurusega, saime nädalaga rahulikult peesitada ja puhata ja kogu saare atv-ga läbi sõita kah. noja siis veel isegi pidutseda. no põhimõtteliselt lühidalt kokku võttes ... kõik sai tehtud ja nähtud.

ja siin ma siis nüüd istun....tööd pole endiselt oluliselt rohkem...nimi on nüüd teine...sõrmus pigistab selle palavaga õhupallisarnaseks muutunud sõrme ümber ja silmis sära. tegelikult on elu vist ikkagi ilus! :D

perfect weekend and crazy monday

oooh! üle pika aja oli tõesti mõnna nädalavahetus...eile õhtul diivanile pikali visates kohe tundsin, kuidas keha on mõnusalt väsinud ja vaim ergastavalt värske. vahepeal lihtsalt peab linnast välja saama ja ennast seltskondlikult turgutama. koerad on ka väsinud...isegi veel täna hommikul. nüüd on isegi jõudu see viimane töönädal üle elada. ja milline nädal see olema saab! ja milline veel järgmine nädal on....pfffhhhh....panajamu!
ja siis mõni ei saa üldse aru, mis miski on ja milleks ja miks....ja nii võib ennast ka aegajalt seaks vihastada, aga noh....s*** päev nagu öeldakse....mina marsin igatahes peale sellist nädalavahet erksalt edasi, sagu mis saab, 12 päeva pärast on pulmad :)

juuuuuuuuuuuhuuuuuuuuuu

kool sai nüüd siis läbi! ei teagi kohe, mis endaga peale peab hakkama? kõiepealt aga puhkus ja jippiiiiajjeeee! :P

21 päeva suure päevani

no ütleme, et tänane päev on sama hästi kui läbi juba....kuigi ees ootavad veel nämmad nuudlid, mis eile söömata jäid, sest mingil täiesti arusaamatul kombel polnud panges juba kl 6 kohti!?! ja kuna tänane päev on juba läbi, siis on ainult 21 päeva veel tähtsa päevani, mil minust saab "aus naine" :D....ühest küljest ei jõua juba ära oodata, teisest küljest on veel mõnisada pisiasja, mille korraldamiseks jääb aega järjest vähemaks. jäänud on veel mõned sellised asjatoimetused, mis otseselt midagi ei määra, aga oleks vaja ikkagi ära teha. ühesõnaga....kui pulmapäev oleks homme, siis toimuks pulmad niivõinaa :))....sellise ilmaga nagu praegu küll talus sees, mitte meeldivas värskes õhus, sest vaevalt, et keegi on huvitatud kringliks külmumisest ja iga natukese aja tagant taevast tilkuvast veest :( ...absoluutselt vastuvõetamatu ilm! a) ma protesteerin b) ma protesteerin kõvasti c) ma protesteerin väga kõvasti!

viimased nädalad on olnud ka väga kurnavad ja väsitavad...üldse ei pane enam tähele, kuidas esmaspäevast saab uus esmaspäev. õnneks on see aeg ka produktiivne olnud ja põhimõtteliselt võib 99,9% tõenäosusega nüüd väita, et lõpetan sellel aastal lõpuks ometi (!) ülikooli. no see 0,01% tähendab seda, et esmaspäeval tuleb töö veel ära kaitsta, aga retsensendi ja juhendaja poolt pakutavate hinnete põhjal võib vast ikka öelda, et läbi ma sellest kukkuda ei tohiks....ma vähemalt südamest loodan, et mind ei üllatata jälle millegi ootamatuga....kuigi ma hakkan ka üllatustega harjuma, sh ebameeldivatega.

Oh, millal ma siia viimati küll kirjutasin? vahepeal on nii palju vist juhtunud, et ei tule enam meeldegi. aga põhiarengud siis lühidalt: a) koolilõpetamine toimub b) abiellun 21 päeva pärast ja põhimõtteliselt on kõik valmis, v.a miljon pisiasja c) meie uue kodu valmimine viibib umbes kuu, juba kolmas tähtaeg, mida ma nädala jooksul kuulnud olen....esimene oli kaks nädalat, teine kolm ja nüüd siis neli :S d) väsinud olen, aga puhkuseni on jäänud veel vaid kaks nädalat....niiet, seltsimehed, vait olla ja edasi teenida!

avalikkuse tungival soovil ;)

Meie tibud Bandito ja Bebel paar kuud tagasi (7kuused):

Üsna alati käib läbi kerge jõnks
kui ma kuulen, et võiks kokku saada vahel
kokku saada põhimõtteliselt võiks
aga kuivõrd kokku või on miskit vahel
kas on meie vahel näiteks mingid tõkked
mõtlen kohvitass või keegi kes on veel
või siis segavad meid võõrad põhimõtted
või olemegi teineteise teel
tean ju kuidas istume me üle laua
kuidas räägime me ainult kõigest muust
see mis silmades on valmis kaua kaua
ei muutu sõnadeks me suus (J.Tätte)

if i'll ever get to know your soul...I will paint your eyes

"Portrait of Jeanne" Amadeo Modigliani

"What have I done, father? I have fallen in love....is that a sin?"
"No. The sin would be never to fall in love"

sõites öösel taksoga koju...

...mängis nii armas ambientne muusika ja kõik tuled möödusid nii kiirelt. ja see punane mersu buss seiseis ikka veel seal vanemuise ees....ja keerates kodutänalvale on see vastik rekka ikka VEEL SIIN! donna annab armsa tatise musi ja ma lähen nüüd tudile....aaa, ei murru on ju oma telefoni siia jätnud ja helistab....niiet ta tuleb sellele nüüd järgi....kalla: helista mulle ka, ma tahaks oma telefoni nüüd ka üles leida....mina: ok! aa, see on ju siin! kalla: on v? nii nunnu! :D glamsu poeb mulle sülle ja ma nüüd ootan...murrut...ja siis lähengi, tuttu...head ööd musikesed! kuidagi nii mõnsa on olla...võibaolla on see kõigest alkost...ma arvan küll :P (homme ma loen seda ja ei saa midagi aru)

uue elu ootel

tundub, et lõpuks hakkavad asjad ülesmäge minema...ptui,ptui,ptui üle vasaku õla veel igaks juhuks! aga asjad praegu ednevad. uus kodu, abielu, kooli lõpp ja tööarengud. kevad hakkab südamesse jõudma. loodetavasti saab korda ka muude asjadega. hetkel on hing kergem ja ootused-lootused terendavad silme ees. ja lõpuks ometi paistab ka päike akna taga. 'teab küll kui kauaks, aga hetkel on mõnus. tahaks lausa minna murumättale veini rüüpama :)...aga ega seal mättal veel istuda ei anna...kannatame veel!

oeh...aga glammyl on mingine hingamise häda...tahaks loota, et ei miskit väga hullu. mängib meil konna ja krooksub vahepeal...tegelikult see tundub küll rohkem lõrina moodi...igal juhul ei kõla see hästi :(...ongi vaja arstile helistada nüüd

mul on tunne nagu oleksin mingi suleke tuules...ei saa pidama, aga ei saa ise ka aru, kuhu ma parajasti suundun. nu põhimõtteliselt on põhisiht ikkagi olemas. aga kõik ülejäänu....viimased kaks nädalat on olnud nagu mingis unenäos...isegi nädalavahetust ei olnud. sellist, et viskaks pikali ja ei teeks midagi. või sellist, et läheks kalla ja tibudega jalutama....a no teisest küljest, mida sa jalutad, kui selline ilane ilm on. muudkui sajab ja ei saja kah. päikese puudus annab juba tunda. mine või solaariumisse. sinna võiks muidugi niisamagi minna, aga ma ei jõua kuidagi. kõige hullem on see, et ma ei saa arugi, mida ma siis teen. aga kogu aeg teen midagi. päevad mööduvad nagu sekundid ja nädalad nagu tunnid. muudkui jooksen, jooksen ja jooksen. vähemalt mingi siht on silme ees, muidu kukuks nõrkenult kokku ja ei liigutaks enam üldse. vaatasin oma kalendrit -- kuni juunini ei olegi midagi paremat loota. kooli lõpp hakkab ka selga ronima. see igakevadine maniakk. piinab mind....kõigepealt ronib mulle pähe ja sööb viimasegi vaimujõu, siis ronib mu kalendrisse ja planeerib kogu mu aja ja lõpuks röövib mu ööd, sest ma ei suuda ju planeeritust kinni pidada. selline kaootiline ja ekslev tunne ongi praegu. aga vähemalt lähen kuhugi. kuigi hinges on valu, mõistmatus ja segadus. aga seda surub alla armastus. ilma armastuseta oleksin ilmselt ammu peaga vastu seina jooksnud. jookseme veel...äkki jõuamegi kuhugi...eks näis

kummaline nädal....see isegi möödub märkamatult kiiresti. nagu kõik nädalad sellel aastal. aga see, mis viimasel paaril päeval minuga juhtub kogu aeg, see on lihtsalt naeruväärne juba! eile ntx uputasin oma telefoni poriloiku. läksime sööma ja tagasi tulles oli mu telefon auto esiklaasil!!! ainuke normaalne seletus sellele on, et autost välja astudes, kukkus telefon mu taskust välja ja keegi oli selle siis auto peale pannud. muidugi palju ei puudunud, et kalla oleks selle suure kaarega sealt minema lennutanud, kui kojamehed tööle pani. ei saa ju kohe aru, miks on üks telefon auto esiklaasil...lihtsalt jõllitad seda kõigepealt paar sekundit...enne kui kohale jõuab. ja loomulikult oli eile üle aegade kõige märjem päev, mis tähendab seda, et peale sellist seiklust tilkus mu telefonist tükk aega vett välja ja nüüd ta streigib...ei tööta ja kogu lugu. järelikult vajan uut telefoni :S

ja täna! lähen enne lõunalt tagasi kiirustades veel korra poest läbi. tagasi autosse istudes ei ole aga olemas enam seda jullat, mida sinna immobilaiseri auku pista!!! istusin siis jälle kõigepealt paar sekundit ja jõllitasin seda tühja kohta võtmekimbus...nagu poolearuline. aga no ei olnud enam! ja poodi minnes ta ju ometi oli seal :S....käisin siis terve poes käidud tee uuesti läbi....nagu jobu jõllitasin põrandale riiulite vahel...küsisin infoletist ka...aga ei midagi....lõin juba käega ja mõtlesin, et nojah, ju siis pean takso tellima, et tööle tagasi saada. ja siis ma kogemata nägin seda jullat seal käsipiduri peal! nojah, ma imestan, et ma seda musta tillukest asjandust mustal taustal üldse nägin...pfhpfhpfh...

ja nüüd ma mõtlen,et äkki peaks jooksma koju ja teki üle pea tõmbama...varsti kukun äkki kogemata aknast alla niiviisi :D. trepi peal koperdamise ja jalanikastuse üle ma muidugi absoluutselt ei üllatukski.

aga vähemasti kevad on...õues on lausa soe...kohati, kui ei ole tuult või vihma. ainult, et päikest tahaks kah...küllap ta tuleb. seniks üritan ennast võimalikult vähe liigutada...igaks sajaks juhuks...mõistust ei ole ma veel ju kaotanud ;)

kasvav kannatamatus

ma ei jõua enam, ei jaksa ja ei suuda oodata! tahan kõike! kohe! nüüd!.....noh? ikka veel ei ole???

ma tunnen, kuidas iga hetkega muutun ühe kannatamatumaks...prrrrrrrr!!!

ma ei teagi

eile oli siis selline leave-me-the-f***-alone päev...terve päev, lihtsalt oli selline must masendus peal. võta või jäta. õhtul otsustasime muresid alkoga leevendada. see lõppes sellega, et nutsin korraliku peatäie ja täna on natuke parem olla. kalla küll väitis, et ma sain ürituse mõttest natuke valesti aru...vedelikku ei pea mitte silmist välja, vaid kurgust alla ajama...eks ma järgmine kord üritan ennast parandada. aga üldiselt mulle nii väga meeldivad meie viimase aja idüllid. meie kaks, diivan, tekk, kaks sooja karvakera kaisus ja siis veel miskit paremat näpuvahel....olgu see siis pakk komme või krõpse või hoopiski pudel alkot....vastavalt tujule ja olukorrale siis.

aga vahepeal ma lihtsalt ei saa aru, kuidas kõik on nii ja miks? ja siis mu maailm kliriseb kildudeks...suure mürtsuga, ilma hoiatuseta. ja siis mulle tundub, et ma ei tea midagi, ei saa millestki aru ja ma olen lihtsalt loll ja paha. selle peale nutangi peatäie....ja nii hakkab parem...nutan valu välja ja kõik saab selgem. ja nii võin jälle naeratada ja armastada. sest kevad tuleb, päike juba paitab soojalt põski ja meelitab jalutama....see on ikka võrratult naljakas vaatepilt, kui me kallaga oma neljajalgsed jalutame viime...üks koer pisike, lühikeste jalgadega, veidike ülekaalus ja suurte karvaste kõrvadega...teine veidike vähem pisike, pikkade spagett-jalgadega, lihtinimese jaoks selgelt alakaalus ja pika hambutu ninaga...täiskomplekt ikka! ja ise rahul ka veel :D