puhtast viisakusest

viimasel ajal tundub, et väga paljusid asju tuleb teha lihtsalt puhtast viisakusest...mitte selle pärast, et ise seda tahaks, vaid selle pärast, et nii on "ilus". näiteks hommikul siin toredas nurgapoes juba viis minutit üksinda leti taga seistes samal ajal, kui müüja tähtsa näoga saiakesi letti laob, ütlen puhtast viisakusest, et "vabandage, mul on natuke kiire...kas ma saaksin ühe piruka?"....selle asemel, et ilma viisakuseta röögatada: "krt, kas siin teenindatakse ka? või ma pean siin õhtuni seisma?"

või õhtul koju minnes lihtsalt puhtast viisakusest hoian hambad ristis ja ei iitsata ka, kui kõik inimesed nagu marutõbistena kogu aeg mulle otsa tormavad või autod ei lase inimesi üle tee või peaaegu ajavad mu alla, kuigi mul on eesõigus...lihtsalt viisakusest ja no mingil määral ka oma närvide tervise nimel hingan ainult sügavalt sisse ja jalutan edasi....just nimelt jalutan, mitte ei torma marutõbisena kodu poole...aga ainult puhtast viisakusest iseenda vastu...

puhtast viisakusest teen tihtipeale asju nii nagu ma ise seda ei teeks...ainult selle pärast, et ei ole viisakas "targemale" vastu vaielda...nojah, muidugi, on ka tõepoolest targemaid inimesi, kelle nõuandel teen ma asju teisiti ka mitte ainult viisakusest, aga siinkohal räägin ma nendest juhtudest, kus on siis tegemist ainult puhta viisakusega....

vot, ja mis siis imestada, kui ühel hetkel kogu see viisakus kõrvust ja ninast välja voolama hakkab või mu peas plahvatab...tahaks joosta keset metsa ja karjuda kogu südamest: "teate minge te kõik õige p....! mis viisakus! unustage see viisakus! ja olge lihtsalt normaalsed" :))) ....jajah, tegelikult on vist ikka normaalsem viisakas olla...eks ma üritan veel...ja mul on siiralt kahju, et mu sõbrad peavad seda "viisakusepurset" nüüd siin lugema....lihtsalt puhtast viisakusest

esmaspäev peale pühapäeva

njaaa...nüüd lõpuks sai see nädalavahetus ka läbi. isemoodi tore ja teistmoodi väsitav vahe oli. esiteks muidugi see, et olime koeravalves, täpsemalt siis yorki lapsehoidjad...a meil ju endal kah üks titt. nuja nii me siis maadlesime seal nendega üksteise võidu. küll ei suuda york otsustada, kas ta tahab kallaga köögis putru keeta või minuga diival lesida ja küll ei suuda tibu otsustada, kas ta tahab köögis kalla süles olla või diivanil minu kaisus....lihtsalt oli selline hetk, kus mõtlesin, et enam ei jäksa ja oleks tore, kui nad oleks natuke eraldi ruumides. lõppes see muidugi sellega, et olime ikka kõik koos diiva peal, jane donna ja yorki vahel.

a muidu oli tore. selgelt sai õues jalutamisega üle pingutatud. sest tegelikult on päris mõnus jäneserajal yorkiga joosta. ja alguses meeldis see isegi donnale. jooksid kahekesi võidu minu ja kalla vahet...päris tore oli...no ja teisi mänguhimulisi oli seal veel. ikka päris palju koeri käib seal jõe ääres ja mõni neist ei ole üldse selline, kellega tahaks mängida, aga mõni jälle on ütlemata tore. noja pühapäeval sai donnal küllalt. siis ta lihtsalt seisis keset põrandat ja värises, ka siis kui york parasjagu samas toas polnudki....küll sai lihtsalt vist. see tähendas siis seda, et kõigepealt käisime jõe ääres yorki väsitamas ja siis veel tibuga toomel närve rahustamas :)...ja lõpuks mul oli selgelt liiga külm ja ei liigutanud ennast teki all kohe terve pika filmi ajal. york oli väsind ja norskas mu jalgade otsas...

ja lõppeks olen ma lihtsalt väsind...ei tea mis, lihtsalt väsind...ja nii pime on ju kogu aeg. praegugi tundub nagu kell oleks juba seitse ja mina ikka tööl, kusjuures teha pole ikka vapshee midagi. vot ja see kõik väsitab omakorda. ja natuke nagu oleks haige ka...a see selleks.

aga suurim probleem seisneb ikka selles, et mul on pidev liigne igavus...mulle tundub, et mitte midagi ei ole teha ja kui ongi, siis see on surmavalt igav...ükski film pole enam põnev, netis olen juba kõike näinud ja lugeda ma üldse ei viitsi...ja midagi asjalikku teha? no see ei tule üldse kõne allagi! see oleks juba lihtsalt tüütu...

ja mõni minut hiljem...

näh! ma pean vist kanalit hakkama vahetama

Spending my time
Watching the days go by
Feeling so small
I stare at the wall
Hoping that you are missing me too
(Spending My Time -- Roxette)

ja nüüd ma haarangi oma jope ja marsin kodu poole ja võibolla siis põrnitsen seina ka natuke...

peaga vastu seina...ülepäeviti

jälle on selline tunne, et kuskile ei jõua selle elukesega...üks samm edasi ja kohe õige mitu tagasi...nuta või naera, aga see ei aita niikuinii....mõtlesin, et jätan suitsetamise maha....jajah -- jälle! -- aga nüüd on juba suhtkoht pohhui....homiku veel oli kõik tore ja isegi meeldis see mõte ka, et enam ei suitseta ja ega polegi täna veel ühtegi teinud, aga nüüd on tuju jälle täitsa nullis ja minu pärast võib see mittesuitsetamine minna kuu taha!!! a võibolla veel kannatan natuke...eks näis...

ja mitte ainult suitsetamine, vaid kogu see materiaalne eluke...täiesti mõttetu...mingi hetk tundus, et kõik on ok üle pika aja jälle....aga nüüd ikka tegelt pole...ja alternatiivid mulle ei meeldi, kuigi võimalik, et midagi pole teha. see üürimine on täiesti mõttetu ja iga asi korteris ajab kopsu üle maksa...aga laenu ka nagu ei saa...miljon põhjust. kui ühest otsast harutama hakata, siis ehk viimse päeva laubaks saaks sellega ühele poole ka.

ja kõige selle juures tahaks ju olla veel hea inimene ka ja naeratada kogu aeg (ok, mitte päris kogu aeg) ja üldse arvata, et kõik on tore ja nii palju võimalusi on!!! ah, teate...mul nüüd pohhui, ma ei kavatsegi selle sita mängu juures naeratada...ja kellele ei meeldi, kobigu kuu taha nagu mittesuitsetaminegi. (praegu on selline tunne ka, et topin oma jope selga, marsin koju, ronin teki alla ja põrnitsen seal terve õhta niiviisi...võibolla teen mõne suitsu ka.)

nuvot...nii on lood...tean-tean, et ükski asi ei saa olla nii hull...aga praegu just selline tunne ongi ja mul jummala pohhui...ja nii ilusad laulud tulevad raadiost :(

And after all that's been said and done

You're just a part of me I can't let go....

(Hard to Say I'm sorry...nu ei tule meelde, kesse seda lauab...pohhui)

sweet november

from time to time i discover myself thinking in english...and now again

there was one of my favourite movies on tv tonight -- "sweet november". just like "my life without me" and "on the edge" it makes me cry...cry sweet tears from the bottom of my heart. it's about love for life and pure love...i wish i could love my life the same way. no egoistis wishes and desires. just pure love. i wish it would be possible...but in the real life of mine november is not so sweet at all. outside wind is blowing so hard it seems i'm living by the sea...or maybe a train is passing our house. in real life i have a job and have to leave my baby alone all day...in real life i don't have enough time to enjoy it as much as i would like...and i don't want to say that i hate my life right now. no, not at all...i love my real life also. at least 90% of it....it's just that in dreamlife i would be so much happier...i would live by the sea and it wouldn't be just the wind that is blowing so hard it makes the illusion of the sea. no, real sea...with real beach. i would take my baby for a run everyday and look for the nicest shells hidden in the sand. i would just walk for hours and think about my life and love every single moment of it! just like a year ago...oh, i loved that beach so much!!!

i love crying those sweet tears...it seems to make everything easier. i feel better and every single thing around me seems better also...maybe my real life is not so un-dreamy after all. if to start thinking -- i've got everything i ever wanted and there are not so many things i am missing. it is all possible. probably it is all waiting for me, all in it's right time.

it seems to me that i can understand myself much better in english -- my thoughts are clearer for me...

You leave me laughing without crying,
There's no use denying,
For many times I've tried,
Love has never felt as good.

Be it downtown or way up in the air,
When your heart's pounding,
You know that I'm aware.

air - you make it easy

juba jõulud?!?

ma tunnen hapukapsalõhna siin kontoris...kusjuures täiesti võimatu, sest keegi pole seda siin söönud :S...äkki on jõuluigatsus peal juba?!?! esimese jõulureklaami olen igatahes ära näinud...coca-cola sõidab jälle oma toredate jõulubussidega...õu džiisass! oleks juba aastavahetus...kes neid kingitusi jälle otsima hakkab, ei saa siin mõne sünnipäevakingitusegagi eriti hästi hakkama!!!! aga verivorst maitseb päris toredasti koos pohlamoosiga...just mõned päevad tagasi proovitud. juba ainuüksi selle poolest võivad need jõulud siis üle käia :)))

ülejäänud kaks...

siin Bensimon ja Bebel :)))

Uhke Emme ;)

ameerikamaalt!

lõpuks ometi ka esimesed fotosüüdistused ameerikamaalt! just praegu meilisoojalt... tundub, et vanas heas pättuses :))

väikesed ameeriklased

ja läinud nad nüüd ongi. sain kätte esimese meili, mis ütles, et nad on kohal ja terved. rohkem ei tea midagi...niiet veel natuke südamevärinat jäi alles. eks homseks peaks ka täpsemat infot saama. see süda on ikka kontrollimatu organ...väriseb ja muretseb omasoodu.

nii raske oli ikka neid sinna lennujaama maha jätta. praegugi surub nutt kurku, kui sellest kirjutada. aga nad on tublid! ja kallikesed...

sõitsime nendega ju alates reedest ringi, kokku tuli lausa neli päeva sõitu. väsitav, nii meile kui ka neile. nad pühapäeva õhtul olid omadega kohe täitsa läbi. mitu tundi oli vaikus majas...põnnid magasid ja miski ei äratanud neid. aga kui piisavalt juba magatud sai, siis tehti ikka topelt tagasi jälle. aga üldiselt väga vaprad tüübid! ja puur polnudki nii hirmus...natuke jonni alguses ja lõpuks magasid seal juba südamerahus. isegi toas käisid aegajalt puuris mängimas või konti närimas. väga-väga vaprad tibud!

aga nüüd siis tuba tühi. eile, kui oma kottide ja moosikastidega koju maandusime, läks südame alt ikka päris tühjaks kohe. ei osanud ma endaga miskit peale hakata. kalla hakkas hoolega koristama selle peale. eks oli seda ka vaja. üks vaip jäigi maha tagasi panemata, sest tited olid seda liiga hoolsalt märgistanud ja "aroom" jättis kõvasti soovida :(. tea, kas sellest enam asja saabki või on nüüd uut tarvis. mina ei suutnud ennast küll kohe mobiliseerida...kõndisin mööda korterit ringi, proovisin meile lugeda ja niisama mölutada, aga miskit ei tulnud sellest välja. kuskil pold hää. aitasin kallal veidi koristada siis.

nüüd on juba veitsa parem. tean vähemalt, et kohale jõudsid. ehk saan homseks ka teada, et kõik kõige paremas korras ja pisikestel ameeriklastel on oma kodus hea ja tore olla. loodame!

ja avastasin, et mul on uus parasiitsõna, kui ma kirjutan: "siis"!!! Noppisin siit tekstist praegu oma kümme tükki välja ja veel jäi üks ports. a las nad SIIS olla :)