ja läinud nad nüüd ongi. sain kätte esimese meili, mis ütles, et nad on kohal ja terved. rohkem ei tea midagi...niiet veel natuke südamevärinat jäi alles. eks homseks peaks ka täpsemat infot saama. see süda on ikka kontrollimatu organ...väriseb ja muretseb omasoodu.
nii raske oli ikka neid sinna lennujaama maha jätta. praegugi surub nutt kurku, kui sellest kirjutada. aga nad on tublid! ja kallikesed...
sõitsime nendega ju alates reedest ringi, kokku tuli lausa neli päeva sõitu. väsitav, nii meile kui ka neile. nad pühapäeva õhtul olid omadega kohe täitsa läbi. mitu tundi oli vaikus majas...põnnid magasid ja miski ei äratanud neid. aga kui piisavalt juba magatud sai, siis tehti ikka topelt tagasi jälle. aga üldiselt väga vaprad tüübid! ja puur polnudki nii hirmus...natuke jonni alguses ja lõpuks magasid seal juba südamerahus. isegi toas käisid aegajalt puuris mängimas või konti närimas. väga-väga vaprad tibud!
aga nüüd siis tuba tühi. eile, kui oma kottide ja moosikastidega koju maandusime, läks südame alt ikka päris tühjaks kohe. ei osanud ma endaga miskit peale hakata. kalla hakkas hoolega koristama selle peale. eks oli seda ka vaja. üks vaip jäigi maha tagasi panemata, sest tited olid seda liiga hoolsalt märgistanud ja "aroom" jättis kõvasti soovida :(. tea, kas sellest enam asja saabki või on nüüd uut tarvis. mina ei suutnud ennast küll kohe mobiliseerida...kõndisin mööda korterit ringi, proovisin meile lugeda ja niisama mölutada, aga miskit ei tulnud sellest välja. kuskil pold hää. aitasin kallal veidi koristada siis.
nüüd on juba veitsa parem. tean vähemalt, et kohale jõudsid. ehk saan homseks ka teada, et kõik kõige paremas korras ja pisikestel ameeriklastel on oma kodus hea ja tore olla. loodame!
ja avastasin, et mul on uus parasiitsõna, kui ma kirjutan: "siis"!!! Noppisin siit tekstist praegu oma kümme tükki välja ja veel jäi üks ports. a las nad SIIS olla :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar