viimasel ajal tundub, et väga paljusid asju tuleb teha lihtsalt puhtast viisakusest...mitte selle pärast, et ise seda tahaks, vaid selle pärast, et nii on "ilus". näiteks hommikul siin toredas nurgapoes juba viis minutit üksinda leti taga seistes samal ajal, kui müüja tähtsa näoga saiakesi letti laob, ütlen puhtast viisakusest, et "vabandage, mul on natuke kiire...kas ma saaksin ühe piruka?"....selle asemel, et ilma viisakuseta röögatada: "krt, kas siin teenindatakse ka? või ma pean siin õhtuni seisma?"
või õhtul koju minnes lihtsalt puhtast viisakusest hoian hambad ristis ja ei iitsata ka, kui kõik inimesed nagu marutõbistena kogu aeg mulle otsa tormavad või autod ei lase inimesi üle tee või peaaegu ajavad mu alla, kuigi mul on eesõigus...lihtsalt viisakusest ja no mingil määral ka oma närvide tervise nimel hingan ainult sügavalt sisse ja jalutan edasi....just nimelt jalutan, mitte ei torma marutõbisena kodu poole...aga ainult puhtast viisakusest iseenda vastu...
puhtast viisakusest teen tihtipeale asju nii nagu ma ise seda ei teeks...ainult selle pärast, et ei ole viisakas "targemale" vastu vaielda...nojah, muidugi, on ka tõepoolest targemaid inimesi, kelle nõuandel teen ma asju teisiti ka mitte ainult viisakusest, aga siinkohal räägin ma nendest juhtudest, kus on siis tegemist ainult puhta viisakusega....
vot, ja mis siis imestada, kui ühel hetkel kogu see viisakus kõrvust ja ninast välja voolama hakkab või mu peas plahvatab...tahaks joosta keset metsa ja karjuda kogu südamest: "teate minge te kõik õige p....! mis viisakus! unustage see viisakus! ja olge lihtsalt normaalsed" :))) ....jajah, tegelikult on vist ikka normaalsem viisakas olla...eks ma üritan veel...ja mul on siiralt kahju, et mu sõbrad peavad seda "viisakusepurset" nüüd siin lugema....lihtsalt puhtast viisakusest
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar