story of my life

njah. nii ta siis jälle läks. tundub, et ma ei tohi ühestki oma plaanist suud paotada, sest muidu läheb see lihtsalt luhta. tahtsime ju endale võtta uue pisikese koera. aga eile sain kirja, et ta liiga pisike. ise juba üle kahe kuu vana ja ikka ainult 900gr. ja juba pikemat aega ei kosu. aga see ei ole hea, et ta nii pisike on. nu ja tädi siis küsis, et kas me ikka tahame teda, kui ta nii pisikeseks jääb. ja siis me mõtlesime eile terve õhtu. otsus: esiteks, ei saa me lubada endale seda riski, et see pisike jääb eriti miniks ja temaga saab raske olema. teiseks, on meie korter ikka liiga pisikene, et seal kahte koera kasvatada. kolmandaks, on meil "pükse jalga" vaja, ja juba pool aastat tagasi oleks vaja olnud. jnejne. ühesõnaga otsustasime oma koeravõtuga aastakese oodata. ehk õnnestub selleks ajaks kõik need takistused kõrvaldada ja siis ma tahan kindlapeale helesinist koera :). nagu see vene multa. nu tegelikult on ta minu silma jaoks küll vesihall, aga ametlikult on ta siis sinine. ja tegelikult on mul ka tunne, et ma ei jaksaks praegu veel ühe kutsikaga tegeleda. need neli võtavad ikka vähemalt aastaks isu ära, ma loodan.

aga kurb on ka natuke. faberget ju juba nii kaua oodatud ja sai juba tema näitusekarjääri pealegi mõeldud. ühesõnaga natuke kallis oli juba. aga mis siis ikka, ma arvan, et lõppkokkuvõttes on see õige otsus.

ma hakkasin mõtlema (kuigi sellest vist juba ka varem arutatud), et see kutsika(te) kasvatamine on ikka nagu ema olemine. nad on nii armsad ja teevad südame soojaks ja rõõmu on neist palju. aga samas on nad ikka sellised pätid, et vahel läheb silme eest lausa mustaks. ja siis veel muretsed ka kogu aeg. täna öösel vihastasin ennast jälle roheliseks. nu magada vapshee ei saa meie majas, aga sellega hakkan ma juba väikest viisi harjuma. nüüd siis kaklevad keset ööd niiviisi, et läbi une jääb mulje nagu tapaksid üksteist. dzhiisass! ja kisuvad tapeeti. ja siis lihtsalt kriiskavad. millegipärast tahavad nad tumba peale saada :). ma ei ole veel aru saanud miks. voodi ees karjumisest saaksin ma veel aru...

aga mida ma öelda tahtsin selle emadusega...et ma ei ole vist ikka päris valmis veel ühte "last" muretsema. tahaks puhkust ja rahu ja tahaks natukenegi ma ise olla. mitte kogu aeg ainult koertest ja koertele elada. a la...tahan veel maailma näha enne, kui lapse saan :)

vajan lisakätepaari!

situatsioon 1: kl 00.54 esmaspäeva õhtul. otsustan minna magama ja pätakad otsustavad samal ajal järjekordselt ärgata. pätakad sagivad õnnelikult mööda suuretoa põrandat ja mina üritan sulgeda magamistoa ust. kusjuures nii, et kõik elusolendid oleks ühel pool ust. tõstan kaks pätakat suurestoast magamistuppa ja panen nad oma pessa. jooksen tagasi suurde tuppa ja võtan järgmised kaks. kui olen needki pessa pannud ja keeran ringi, et sulgeda magamistoa uks, näen "suure rõõmuga", et esimesed kaks on juba suures toas tagasi!

situatsioon 2: kl 9.50 täna hommikul. olen jälle sisse maganud ja üritan korterist välja saada. seejuures peavad kõik neljajalgsed jääma kinnise magamistoa ukse taha. võtan siis kaks pisikest ja viin nad magamistuppa. jooksen tagasi suurdetuppa ja võtan järgmised kaks. esimesed kaks tulevad juba magamistoa ukse ees vastu!

no kuulge! selline charlie chaplini tunne tuleb peale :(

sweet dreams

nii mõnus on näha unes midagi tõeliselt toredat ja sooja ja siis hommikul selle tundega ärgatagi! selle peale tahaks muidugi kohe uuesti teki alla pugeda ja seda unenägu uuesti vaadata... vähemalt mõnulesin ma selle unenäo küüsis oma pool tundi ja keeldusin voodist välja ronimast :).

aga see oli eile hommikul. täna hommikul jäin ma lihtsalt häbiväärselt kauaks magama ja seepärast pidin meeletul kiirusel ennast pesema/riidesse ajama ja tööle jõudma. ja nüüd on ikka uni. see võib olla ka sellest, et eile sain alles poole kolme paiku magama. tegin seda tüütut sisestamist ehk copy-paste, copy-paste'i ja kuna und ei tulnudki, siis tegin veel natuke. ja kui uni siis lõpuks tuligi, siis pisikestel jobudel läks see just ära ja nad hakkasid üksteise järel voodi ees niutsumas käima. niiet siis vast kuskil pool kolm sain lõpuks magama jääda.

nu ja üleeile hommikust ma parem ei räägikski. arvake ära, kellel oli vaja reede õhtul nina täis tõmmata? no ilmselt ikka minul. ja tore oli ka, kuni selle hetkeni, mil kõhus keerama hakkas...järgnevast ajalugu loodetavasti vaikib :). aga terve laupäev oli sellega raisatud. magasin u kl 12ni ja üritasin siis ärgata. mõne aja pärast sain aru, et liigutamine ei tule üldsegi kasuks ja keerasin uuesti magama. kui ma lõpuks jälle üles sain, siis kõrvetasin kotletid ära ja läksime jälle uuele ringile! nu ega mulle ikka eriti miski alla ei läinud, aga heeringas peale keskööd oli just see, mida vaja. ja siis koju oma suurepärast unenägu vaatama...mmm, näidake seda veel!

keane

praegu laulab raadios keane ja mul on selline tunne, et ma lähen kohe koju ja pakin asjad ja ilma pikemalt mõtlemata astun lennuki peale. ja lendan ära. küprosele :)

reede!

tartus on ikka tore. käisin lõunal ja ühel hetkel lihtsalt kuulsin vaikust. absoluutselt vait oli kõik, mitte ühtegi autot ega muud kisa-kära. ainult üks koer haukus kuskil eemal. nagu maal oleks. ja siis hakkas see kõik jälle pihta, kinnitades mulle, et ma olen siiski keset linna.

ja täna öösel ma lihtsalt magasin. mingi hetk hakkasid tüübid muidugi jälle kisa tõstma, aga ma ignoreerisin neid. kalla lasi nad vist küll lõpuks aiast välja, sest nende kopsud hakkavad jõudu koguma ja nende pisikeste karvapallide seest tuleb järjest kõvemat häält. aga mul oli lihtsalt nii uni. isegi unenägusid ei näinud, ma arvan, ja hommikul oli kohe kergem olla kuidagi.

ja eile sain nii palju asju tehtud. ise ka kohe imestasin. natuke panin ikka puusse ka, aga see käib ju kiirustamise juurde ometigi. üks oluline asi on muidugi see, et jobud sõidavad oktoobri keskel ära ameerikamaale. ise nad sellest muidugi aru ei saa ja hea ongi. sest muidu läheksin mina peast hulluks kogu selle muretsemisega. eks ma jõuan seda veel niikuinii. aga tore on selle asja juures see, et nad saavad kõik koos elama hakata, kogu kamp. no palju õnne sellele tädile, ta ise vist ei aimagi, mis teda ees ootab! sellised väänikud ikka, et hoia ja keela! rääkimata juba sellest, et nad kuskil kinni ei püsi, aga nad ju teevad pahandust ka veel. näiteks tassivad kõikvõimalikud maasvedelevad asjad kuskile neile sobivasse kohta. või siis ronivad donna kaussi vinkusid sööma, mida nad absoluutselt teha ei tohi. ja oma toidu sisse peavad nad ka käppapidi ronima ja vahel tuleb ette ka kausi sisse istumist. no ja siis on kõik kohad mõnusaid käpajäljekesi täis :). aga mõnusad süllepugejad on nad ka ja kahele meeldib hirmsasti musitada. ja milline mõnus soe tunne tuleb sisse, kui istud oma tooli peal ja vaatad kuidas neli paari pisikesi käpakesi kiiresti-kiiresti ringi sibavad. ikka edaspidi ja siis tgaspidi. sest kui takistus ees, saab väga edukalt ka saba ees minna ja isegi kiiremini kui nina ees. nii kahju ikka, et nad nii kaugele lähevad, aga vähemalt tundub, et nad saavad endale hea kodu. ja see ongi küige olulisem.

sleepless nights

no wtf!!! tänane öö oli veel hullem kui eilne. kalla otsustas jobude aia kõrgemaks ehitada ja nad saavad sealt välja ainult mängima, kui meie seda tahame. aga nemad tahavad sealt kogu aeg välja saada! ja näiteks kümme korda öösel...ja see südamepõhjani solvunud nutt..oeh. kuidagi me selle öö üle elasime ja nüüd magan siin tööjuures lootuses, et keegi jumala eest must midagi ei taha. hommikuks olin juba päris pahane ka nende peale ja kalla peale, kes kogu aeg ringi tuiskas ja ma oma viimaseid magamise minuteid ka nautida ei saanud. aga no pahane saab ju olla ainult niikaua, kui hoiad silmad kinni või jumala eest jobude poole ei vaata. nad on ju nii ninnunännud ja ei saa mitte muhvigi aru, eriti et keset ööd kriisata ei ole normaalne käitumine.

ja mis unenäod need sellised veel on? kuidas peab inimene suutma ennast välja puhata, kui aju on jälle otsustanud nõmedusi produtseerida??? no mida iganes

ilm on tõeliselt sombune, just tänasele päevale sobilik. mul on ka täpselt selline sombune olla. mõne tunni pärast kavatsen sombusena teki alla pugeda ja hoidke eest, kui ma magada ei peaks saama!

kuhu poole ma jooksma pean hakkama?

hmm, ma ei saa enam ise ka aru, mida ma mõtlen või asjadest arvan. selline tunne on, et pidevalt on umbes sada mõtet korraga peas ja kümme otsust vaja ära teha. ma ei jaksa ju nii! ja samal ajal ei ole mul mitte midagi teha. tegevusi on liiga vähe ja mõtteid selgelt liiga palju. ma olen tasakaalust täiesti väljas!

täna ei saanud magada ka. totud on aru saanud, et maailm väljaspool nende aeda on sada korda huvitavam kui nende aia-maailm. no eks ongi, aga nad võiksid ju vähemalt öösel oma pisikeses kodus olla. aga ei! omiku kl 5 otsustasid nad nagu üks mees, et nüüd on õige aeg üles ärgata ja üritada üle aia ronida, ise samal ajal kõva häälega kriisates. täiesti normaalne, ma ütleks. lahendus -- aed tuli avada. niiet nüüd on neil siis terve tuba avastamiseks.

ja üleüldse ei saa ma endaga enam hakkama. kogu aeg väsinud ja laisk nagu porikärbes. koristada ei viitsi, nõudepesemisest rääkimata ja üldse võiks keegi maailma mõneks ajaks peatada. tahaks lihtsalt diivanil lösutada ja puhata.

appi proua mini saatis mulle praegu oma tüdrukuteõhtu pilte. nu tule taevas appi! kui palju on võimalik oma nägu väänata, et ikka võimalikult tobedam välja näha!!! hirnun nüüd siin omaette nagu lolakas ka veel :). ja järjest totakamaks lähevad... ma enam ei jaksa kirjutada, naerukrambid tahavad ära lämmatada

talveuni

jälle on raske ja unine olla. ma arvan, et mul on vaja lihtsalt vaikust ja rahu ja oma sooja tekki ja närvihaiget telekat. ja kaissu võiks ju ka saada. selline talveune tunne on peal, et poeks oma sooja koopasse ja ei tuleks sealt enne esmaspäeva välja.

ja ma arvan, et hakkan juba vanaks jääma. tõsijutt. eile olime siis jälle struves ja kõigil oli nii tore olla, mõned kokteilid sees ja lõbu laialt. ja mina tundsin, et ma kohe ei jaksa, ei saa ja ei taha. ei tea, võibolla on siiski süüdi see vihmane sügisilm või väsimus. tahaks loota, sest mõne aja pärast oleks siiski tore minna kluppi ja ennast lihtsalt tühjaks tantsida. jah, aga mõne aja pärast. praegu kannatan selle päeva ära ja siis poen oma koopasse peitu.

aina vaata ja imesta!

täiesti tavaline neljapäev

igav, nii igav on! kas keegi on äkki kuskil näinud mu bossi? on teine kuskile kadunud ja mul ei ole endaga midagi peale hakata. masendav. eila ja üleeila käisin esmaabi kursustel. no tule taevas appi, tõepoolest! nii igavat lektorit-või-mis-iganes-ta-oli pole ma kohe sada aastat näinud. kohe oli näha, et tal pole mingit kogemust selles asjas ja igast liigutusest paistis ebakindlus välja. ja siis veel vabandab ette ja taha. ja pause oli minu arust rohkem kui juttu. nu teisel päeval läks asi veidi paremaks juba, aga siis olin mina juba ära väsinud. ja päeva teise poolde oli ta suutnud korraldada peaaegu kogu kursuse videomaterjali, mis siis tähendas umbes kolm tundi järjest esmaabi videosid!?!? nu mõni ime siis, et hirmsasti nokkima kiskus.

muidu polegi nagu suurt miskit juhtunud. pisid on tublid ja kasvavad ja kasvavad. nüüd söövad juba mehetoitu, ok võibolla siiski lasteaiatoitu, aga varsti saab see jama otsa, mis ma neile kokku keerama pean ja siis saavad juba täismehe toitu, veega ligundatult :). aga vuhh! mis hais! isegi kui ma juba peaaegu magama olen jäänud olen nõus uuesti üles tõusma ainult selleks, et see haisukolle likvideerida. vuhh ja veelkord vuhh!

mmm, ma arvan, et ma hakkan juba koju minema. siin ei ole küll mõtet passida enam, isegi leht on sada korda läbi loetud. lähen parem koju, söön oma kapsarulle ja siis jään ootama, millal külla õunakooki sööma kutsutakse. eila pakuti seal restoranis nämmat kartulirooga ja ma õgisin ennast täis nagu tõeline siga. ja siis pakuti veel magustoitu ka ja siis ma mõtlesin, et ma suren ära! aga täna lähen lootusrikkalt jälle tagasi :). hea toiduga on mul küll selline suhe, et ei saa mitte talle ei öelda! nämm...

panajamu!

sügis on käes, kohe kindlasti! vaata ainult aknast välja, seal on mingisugune hallus.phäh! ma ei ole selleks veel valmis. mul on veel vaja veidikene päikest ja soojust, kasvõi veidikenegi!

ja siis veel pidu. käisin lauba üle saja aasta klassivenna sünnipäeval. tore oli jälle neid näha. tuleb välja, et ma pole ikka vägaväga kaua neid näinud, sest üks klassiõde oli oma kõhu põlvepikkuse poisi vastu vahetanud. see juba kõndis ja seletas niiet vähe pole. nojah siis, tundub, et ma ei jõua omadega ikka üldse kuskile. asi lõppes sellega, et ma jõudsin purjusse. seal pole ka juba sada aastat käinud. ja omiku ei olnud väga hea olla. diivan kohe tõmbas mind enda sisse ja ei lasknud mind sealt enam tulema. aga mingil imekombel sain õhtuks enamvähem tehtud kõik mis vaja. aega läks muidugi u kümme korda rohkem, sest iga minuti tagant pidi vähemalt viis puhkama ju. sügis. seda pole kellelegi vaja!

tited kasvavad niet mühiseb. hämmastav kui kiiresti nad arenevad. tüübid juba teavad, kus pissil peab käima ja üks neist otsustas sinna ka selle teise asja teha. vuhh! milline keedukaalikas! ja see oli alles selline piiisikene?! appi. ja mängivad ka juba ja kui miski ei meeldi, siis urisemine ja haukumine pole üldse probleem. liikumiskiirus kasvab lausa eksponentsiaalselt (või mis iganes see eriti kiire on), niiet kalla ehitas neile eile aia. nüüd siis käib kiire-kiire-kiire küünekrabin ja siis potsti! vastu tara. vahet pole kas edas- või tagaspidi :).

you're beautiful

My life is brilliant.
My love is pure.
I saw an angel.
Of that I'm sure.
She smiled at me on the subway.
She was with another man.
But I won't lose no sleep on that,
'Cause I've got a plan.

You're beautiful. You're beautiful.
You're beautiful, it's true.
I saw you face in a crowded place,
And I don't know what to do,
'Cause I'll never be with you.

Yeah, she caught my eye,
As we walked on by.
She could see from my face that I was,
F**king high,
And I don't think that I'll see her again,
But we shared a moment that will last till the end.

You're beautiful. You're beautiful.
You're beautiful, it's true.
I saw you face in a crowded place,
And I don't know what to do,
'Cause I'll never be with you.
You're beautiful. You're beautiful.
You're beautiful, it's true.
There must be an angel with a smile on her face,
When she thought up that I should be with you.
But it's time to face the truth,
I will never be with you.

reede omik

nii uni pole mul juba mõnda aega olnud. nojah, võibolla siiski bussiga eestisse tagasi sõites, kui üritasin teeparandustele vaatamata silma kinni saada. aga nüüd olen omadega kaput. ja just praegu jooksin täiega vastu uksepiita. koordinatsioon jätab ikka soovida :(

sügis on täiesti käes. õhus on juba tunda seda jahedat lõhna ja toomel jalutades krõbisevad jalgade all langenud lehed. ok, päike teeb veel viimaseid pingutusi ja üritab jätta muljet, et akna taga on soe ja mõnus. aga olgem ausad, ei ole seal enam nii mõnus midagi. tundub, et sellel aastal pole mul talve eest ka kuhugi põgeneda. pean oma armsa valge talveasja kuidagi puhtaks saama ja kuskilt nurgast talvesaapad välja otsima. tahaks siiski loota, et nende tarvitamiseni läheb veel mõni aeg.

heh, ja jobud on juba eriti asjalikud. eile omiku märkasin, et üks üritab hoolega mängida. teeb selliseid liigutusi nagu hüppaks omast arust. tegelikult ta küll kukub potsatades täpselt sama koha peale tagasi. ja eile õhtul üritas üks pätakas teist kõrvast hammustada. see on ikka nii armas, kuidas ta kohe ülipüüdlikult oma pisikese suu häääästi lahti teeb ja sihib teise kõrva. selleks ajaks kui ta suu jälle kinni saab, on kõrv juba muidugi edasi liikunud :). üks tüüp oli eriti hakkaja ja noris donnaga tüli. lihtsalt läks ja virutas oma käpakesega talle vastu molu ja siis ammustas ka veel. seepeale hakkas donnal ka veidi koerus sisse tulema ja sikutas neid jobusid kõrvast. nii kallikesed!

ja eile käisime jälle nimetul koeral külas. ta juba ka kangust täis ja vaja kogu aeg mingit pättust teha. ta on ikka veel nii armsalt kohmu, aga pikemalt saab tema tegemistest lugeda ülestähenduste blogist

i'm back!

niisiis, olen elusalt ja tervelt tagasi. ja õnnelik ka veel :). reis oli igati tore ja magamata öid väärt. sinna ja tagasi sõitsime väikse bussiga. sinna 28 tundi ja tagasi vist u 26 tundi. ehk siis buss, seitse noormeest ja mina. hmmm....sellega võib ära harjuda ;)

saksa office on igati lahe. üks suur ruum kõige ülemisel korrusel ja ümberringi rõdu! vaade oli päris lahe. mingil kummalisel moel meenutavad Fürth ja Nürnberg mulle Tallinna, niiet üsna kodune oli. Aga loomulikult oli kõige lahedam Austria. Ma saan nüüd maailmale puhta südamega teatada, et olen jõudnud 2200m kõrgusele! Lahe! Mäed on ikka fantastilised, mida muud nende kohta öelda on väga raske. Lihtsalt peab minema ja nägema ja kes on käinud, teab millest ma räägin.

Ja see õnnis väsimus, mida tunned kui oled üle nelja tunni mäest üles rühkinud ja siis jälle tagasi, no see on lihtsalt kirjeldamatu. sellel hetkel on kõige lähem pink, tass kohvi ja apfelstrudel lihtsalt kirjeldamatult nauditavad. et oma jalgadesse pärast elu tagasi saada, leotasime neid mägijões. no ok, leotamine natuke palju öeldud, sest vesi oli nii külm, et korraks varba vette pistmisest täitsa piisas. ja ega toas ka vesi oluliselt soojem polnud. mu aju oli vist pooleldi jääs kui ma oma juuste pesemise lõpetasin. sellel hetkel ma oleks suurima hea meelega kiilakas olnud :).

igatahes olin eile kojujõudes nii mõnusalt väsinud. sõin diivanil pikutades spagette, mis kalla mulle oli jätnud ja jäin täiesti märkamatult magama. järgmine asi, mida mäletan, oli see, et kalla tuli töölt koju. nii tore on jälle kodus olla! austria mäed olid tõeliselt mõnusad, aga minu voodi on kõige parem koht! ja need pisikesed väänikud on nii suureks kasvanud! varsti olen ma nendega suures hädas, sest kaua nad seal oma pisikeses pesas ei püsi.

aga nüüd lähen lõunat sööma. heidi saatis mulle "destroyed pancakes'i" retsepti koos pildiga ja ajas isu peale. nu neid ma siin eestimaal kindlasti ei leia, aga hetkel lepiks ka võibudega :) ja kes tahab vaadata minu reisipilte, siis neid saab näha siit.