story of my life

njah. nii ta siis jälle läks. tundub, et ma ei tohi ühestki oma plaanist suud paotada, sest muidu läheb see lihtsalt luhta. tahtsime ju endale võtta uue pisikese koera. aga eile sain kirja, et ta liiga pisike. ise juba üle kahe kuu vana ja ikka ainult 900gr. ja juba pikemat aega ei kosu. aga see ei ole hea, et ta nii pisike on. nu ja tädi siis küsis, et kas me ikka tahame teda, kui ta nii pisikeseks jääb. ja siis me mõtlesime eile terve õhtu. otsus: esiteks, ei saa me lubada endale seda riski, et see pisike jääb eriti miniks ja temaga saab raske olema. teiseks, on meie korter ikka liiga pisikene, et seal kahte koera kasvatada. kolmandaks, on meil "pükse jalga" vaja, ja juba pool aastat tagasi oleks vaja olnud. jnejne. ühesõnaga otsustasime oma koeravõtuga aastakese oodata. ehk õnnestub selleks ajaks kõik need takistused kõrvaldada ja siis ma tahan kindlapeale helesinist koera :). nagu see vene multa. nu tegelikult on ta minu silma jaoks küll vesihall, aga ametlikult on ta siis sinine. ja tegelikult on mul ka tunne, et ma ei jaksaks praegu veel ühe kutsikaga tegeleda. need neli võtavad ikka vähemalt aastaks isu ära, ma loodan.

aga kurb on ka natuke. faberget ju juba nii kaua oodatud ja sai juba tema näitusekarjääri pealegi mõeldud. ühesõnaga natuke kallis oli juba. aga mis siis ikka, ma arvan, et lõppkokkuvõttes on see õige otsus.

ma hakkasin mõtlema (kuigi sellest vist juba ka varem arutatud), et see kutsika(te) kasvatamine on ikka nagu ema olemine. nad on nii armsad ja teevad südame soojaks ja rõõmu on neist palju. aga samas on nad ikka sellised pätid, et vahel läheb silme eest lausa mustaks. ja siis veel muretsed ka kogu aeg. täna öösel vihastasin ennast jälle roheliseks. nu magada vapshee ei saa meie majas, aga sellega hakkan ma juba väikest viisi harjuma. nüüd siis kaklevad keset ööd niiviisi, et läbi une jääb mulje nagu tapaksid üksteist. dzhiisass! ja kisuvad tapeeti. ja siis lihtsalt kriiskavad. millegipärast tahavad nad tumba peale saada :). ma ei ole veel aru saanud miks. voodi ees karjumisest saaksin ma veel aru...

aga mida ma öelda tahtsin selle emadusega...et ma ei ole vist ikka päris valmis veel ühte "last" muretsema. tahaks puhkust ja rahu ja tahaks natukenegi ma ise olla. mitte kogu aeg ainult koertest ja koertele elada. a la...tahan veel maailma näha enne, kui lapse saan :)