reede!

tartus on ikka tore. käisin lõunal ja ühel hetkel lihtsalt kuulsin vaikust. absoluutselt vait oli kõik, mitte ühtegi autot ega muud kisa-kära. ainult üks koer haukus kuskil eemal. nagu maal oleks. ja siis hakkas see kõik jälle pihta, kinnitades mulle, et ma olen siiski keset linna.

ja täna öösel ma lihtsalt magasin. mingi hetk hakkasid tüübid muidugi jälle kisa tõstma, aga ma ignoreerisin neid. kalla lasi nad vist küll lõpuks aiast välja, sest nende kopsud hakkavad jõudu koguma ja nende pisikeste karvapallide seest tuleb järjest kõvemat häält. aga mul oli lihtsalt nii uni. isegi unenägusid ei näinud, ma arvan, ja hommikul oli kohe kergem olla kuidagi.

ja eile sain nii palju asju tehtud. ise ka kohe imestasin. natuke panin ikka puusse ka, aga see käib ju kiirustamise juurde ometigi. üks oluline asi on muidugi see, et jobud sõidavad oktoobri keskel ära ameerikamaale. ise nad sellest muidugi aru ei saa ja hea ongi. sest muidu läheksin mina peast hulluks kogu selle muretsemisega. eks ma jõuan seda veel niikuinii. aga tore on selle asja juures see, et nad saavad kõik koos elama hakata, kogu kamp. no palju õnne sellele tädile, ta ise vist ei aimagi, mis teda ees ootab! sellised väänikud ikka, et hoia ja keela! rääkimata juba sellest, et nad kuskil kinni ei püsi, aga nad ju teevad pahandust ka veel. näiteks tassivad kõikvõimalikud maasvedelevad asjad kuskile neile sobivasse kohta. või siis ronivad donna kaussi vinkusid sööma, mida nad absoluutselt teha ei tohi. ja oma toidu sisse peavad nad ka käppapidi ronima ja vahel tuleb ette ka kausi sisse istumist. no ja siis on kõik kohad mõnusaid käpajäljekesi täis :). aga mõnusad süllepugejad on nad ka ja kahele meeldib hirmsasti musitada. ja milline mõnus soe tunne tuleb sisse, kui istud oma tooli peal ja vaatad kuidas neli paari pisikesi käpakesi kiiresti-kiiresti ringi sibavad. ikka edaspidi ja siis tgaspidi. sest kui takistus ees, saab väga edukalt ka saba ees minna ja isegi kiiremini kui nina ees. nii kahju ikka, et nad nii kaugele lähevad, aga vähemalt tundub, et nad saavad endale hea kodu. ja see ongi küige olulisem.