byebye baby

oijah, see nädalake möödus nüüd küll väga kiiresti. nagu arvata oligi. õhtul alustame oma pikkapikka teekonda kutsikutega. ja teisipäeval nad juba lähevadki. see on juba...liiga ruttu!!! eile voolas ka juba esimene pisar, kui need jobud otsustasid vahelduseks ingleid mängida ja kõik ennast armsasti diivani peale kerra tõmbasid. klõpsutasin oma fotokaga jälle veidi :). donna sättis ka ennast väga asjalikult sinna rivvi.

täna hommikul suutsin veel peaga vastu kiviseina joosta. ma olen alati asjatundmatuid ametnikke vihanud, aga kui nad juhutvad veel ülbed ka olema...siis võiks nad lihtsalt katuselt alla hüpata. lõpuks leidsin ühe asjaliku ja abivalmi ametniku ka, neid on veel mõni tükk siin riigis alles jäänud. ja selgus, et probleemi ikka ei ole....ülbe ametnik püüdis mulle muidugist selgeks teha, et suur probleem on ja tegelikult üldse unustage ära see kutsikate ameerikamaale saatmine...ei ole lihtsalt võimalik. selle peale tahaks ma öelda, et kui ikka väga täpselt ei tea, siis hoia oma suu väheke kinni või ütlegi nii, et ei tea. tõmmake oma pea sealt laua alt välja ja uurige asju natuke...ei ole mõtet inimesi ju veel päev enne reisu hulluks ajada...lausa nutumaik tuli suhu vahepeal. aga see siis selleks, olematu probleem sai nüüd lahendatud. oma närvide huvides ei kavatse ma sellesse asja ka rohkem süübida, vastasel juhul tekib äkki veel mõni küsimus, mille peale võib ennast seaks vihastada.

aga tited on juba niiii suured! igal õhtul on neil mõnus müdistamise tuur, nii umbes kl 12. siis peab muidugi klähvima üksteise võidu ja kablutades diivani ümber ringe tegema. ja mida suurem müra, seda lahedam. see neid muidugi ei huvita, et mina hinge kinni hoides loodan, et ükski naaber ei pahanda ja ukse taha klobima ei tule. õnneks on alumine korter tühi hetkel. ja öösel peab ikka paar korda voodisse lunimist ka proovima, mitte korraga muidugi, ikka kordamööda. aga äi lasta! tänane öö läks tervenisti selle nahka. tüdrukud on muidugi suuremad ja saavad ise ka voodisse hüppamisega hakkama. niiet vahepeal ikka juhtub, et keegi on mulle kaissu hiilinud ja teeb solvunud nägu, kui maha tõstetakse. istub, keerab selja minu poole, ohkab sügavalt, teeb maailma kõige õnnetuma ja solvunuma niu ja longib siis oma pesa poole.

kahju, aga minu enda jõud nendest enam väga üle ei käi. karjakaupa koertepidamine ei ole just suur lõbu. ja mina ei saa aru, kuidas need suured koerafännid peavad oma kodus isegi mingi 15 koera korraga!!! crazy people!! aga igale oma vist...

minu omad lähevad siis ära, kurb, kahju, südantlõhestav, muretsemapanev, nutt kurgus. aga ise ma seda tahtsin ja nüüd on ta siis käes. ja nutta pole siin midagi, küll tulevad uued :). a no teisiba hoidke must eemale, kui teil just viinapudelit hõlma all peidus ei ole...iga sõna peale on vihma oodata! ärge siis öelge, et teid pole hoiatatud :)

reede! about time!

täna on juba natuke parem. kuigi jah, hommikul ja isegi veel lõuna ajal ei saanud ennast ikka üldse käima. juba eile õhtul tuli kerge haiguse tunne...külmavärinad ja valusad lihased ja selline jama. hommikul mõtlesin, et no nüüd veedan siis nädalavahe rõõmsasti voodis teki all. juba hakkas nohugi ninas kipitama. nüüd vaatan, et hakkab paremaks minema. tahaks väga loota! hommikul nägin küll välja nagu jota :). silmad olid nii paistes ja ühe silma all oli suur punane laik, teise põse peal tugevad padjavorbid. ja no juustest ma parem ei räägikski. uue lõikuse said nad kätte ja on nüüd uue värvi ootel. see "kergelt" väljakasvanud olemine ajab mind lausa hulluks! tahaks kogu aeg mütsi kanda, tööl kah. tõmbaks oma lotu silmini ja ignireeriks seda kohutavat väljanägemist.

ma ei jõua juba ära oodata, millal see päev otsa saab. juba kolmapäeval oli mul reede...kuidagi niiiii pikk tundub see nädal. a täna lähme shoppama õhta, ilmselt ma suren sinna ära, aga nii tore on see ootusärevus...mine tea, mis head ma kõik leian ja ostan...phäh! niikuinii ei leia midagi või siis kui leian, maksab see kaks miljonit või pole lihtsalt õiget numbrit! a no mida ma vingun kogu aeg! praegu ajas ennast ka närvi...

natuke üle tunni veel ja siis ma lähen koju! korjan nende jobude korraldatud jama ära ja siis shoppama! ma tegelt juba hommikul nägin, et selle jama korjamisega võib täna natuke kauem aega minna. juba siis oli ajalehe tükikesi kõik see ilm täis! panin ruttu riidesse, pigistasin silmad kõvastikõvasti kinni ja jooksin uksest välja :). kõige lihtsam ongi probleemi ignoreerida...eriti just hommikuti!

but you can't blame me for the death of summer

umbes nädal tagasi saatis heidi mulle ühe laulu, mis mind ülesse ärataks. oli selline unine ja pilvine hommik või õigemini selleks ajaks vist juba sügav lõuna. kuulasin seda lugu paar korda ja ärkasingi üles. lapselikult rõõmus britipop, the boo radley's "wake up boo!".

nüüd kuulan ja kuulan seda ja ootan ärkamist...midagi ei juhtu. millegipärast muutub see laul mu kõrvus hoopiski järjest kurvemaks. hinges on mingi vastik värin. nagu midagi suurt ja halba oleks juhtunud, aga tegelikult ei ole. see on vist minu sügismasendus. mõtlesin selle peale pikemalt ja tundub, et mul on igal aastal esimeste sügiseste ilmadega mingisugune ei-tea-isegi-mis-viga-on-või-mis-tegema-peaks paanika. ma arvan, et just selle vältimiseks olen nii mõnelgi korral septembri alguses eestimaa tolmu oma jalgadelt pühkinud. ja ära läinud. kuskile päikselisse kohta, kus oleks võimalikult palju päikest ja võimalikult vähe minu sügisest mina.

lauba aga, kui buss lennujaamas peatuse tegi, tundsin üle pika aja, et ei tahagi kuskile minna. selline "filmihetk" :). buss peatub ja uksed avanevad. kõik ootavad hinge kinni pidades, kas ma väljun või mitte. ei väljunud.

kui kõigil on vahekokkuvõtete aeg kas aastavahetuseti või sünnipäevade eelselt, siis mul on see just praegusel ajal. ju on see mingisugune "olen jälle vanemaks ja mitte oluliselt targemaks saanud" raskehingelisus. ma ei tea. aga kuidagi paha ja raske on olla. aga ei tea ka ühtegi kohta, kus võiks olla parem. või kedagi, kes suudaks mu tuju paremaks muuta. ei aita siin päike ega kalla kalli. ikka on paha. ja närvi ajab see paha, sest puudub igasugune mõistlik põhjus ja lahendus. lihtsalt on ja siis läheb ära. loodetavasti...

But you can't blame me

Not for the death of summer

No you can't blame me

Not for the death of summer

But you're gonna say what you wanna say

You have to put the death in everything

The Boo Radley "Wake up Boo!"

sügis?

nüüd on siis täiesti ametlik...sügis on käes ja kohekohe tuleb talv. täitsa pilves ja vääga külm. kogu aeg on see vastik külmatunne "tahan kuuma vanni või sooja teki alla". ja seejuures ei ole oluline, mis temperatuur ruumis on. ikka on külm. täna panin juba talvemantligi selga. brrr...

ja endaga ei oska suurt midagi peale hakata. ühest küljest pole nagu midagi teha ka. kui mõtlema hakata, siis oleks tegelikult ikka väga palju teha, aga selline ei-taha-ja-ei-viitsi tunne on peal. jep! sügis ON käes :(

uus toode!

kohvimaitseline vesi. valmistamisõpetus: tee tassitäis head kohvi. tarbi see. ära pese tassi korralikult, ainult loputa, ole ikka laisk! ja nüüd täida see puhta külma veega. ja voila! ongi valmis... suhteliselt vastik, peaks mainima :S

ja meie pisikeste uusimaid pilte saab näha siit. neil kõrvad juba praeguseks kõigil püsti. tüdrukutel siiski veel vahelduva eduga, aga hakkab looma :)

protsessid

njah, olen nüüd piisavalt tööd teinud küll. ma arvan. nii mõnelgi päeval jõudsin koju alles peale poolt seitset. tööinimese tunne tuli lausa peale. ja see väsimus, mis selle kõigega siis kaasneb! oi mammamia. vahepeal oli juba tunne, et mina oma voodist enam ei tõuse...vähemalt mitte enne kahte nädalat.

protsessid. alguses tundub protsess päris lihtsakene olevat. et no natuke toimetad ja asi valmis. kui nina lähemale pistad, siis oled kadunud! see lihtsalt haarab su endasse ja loobib sind oma suva järgi. ja oledki ennast lõpuks kõikidesse nendesse lõpututesse protsessidesse kaotanud...viimased päevad olengi tegelenud sellega, et seda ei juhtuks. et mina saaks ise hoopis protsessi endasse haarata, mitte vastupidi. olen process manager...maakeeli protsessor :). protsessid, protsessid. protsessid, ma ütlen!

blondiiniralli

no milline tibi jätab shokolaaditrühvli karbi lambi alla??? näiteks üks mõnel hetkel ikka absoluutselt blond tibi, keda ma ülihästi tunnen :). Nüüd on trühvlitest saanud ühtlane magus plöga ja sõrmed on mõnusalt shokolaadised. vähemalt on mõnnalt mõru plöks. hmm, peaks vist viimasele veinitilgale ka päkad tegema....

kõik juba magavad ja mina pean oma viimaseid kirjutisi lõpetama. alatiii on nii, et kui ma võtan endale mingisuguse lisakohustuse, siis põhikohustused kasvavad eksponentsiaalselt olematust kogusest määratusse kogusesse. niiet ma siis kirjutan öösel.

täna käisid lapsevanem ja muud sugulased visiidil. jõime meil hommikukohvi ja tegime lõunakale tiiru peale. mulle tundus küll pigem, et kaks. jalad hakkasid juba alt kukkuma ja silme eest tahtis kangesti mustaks minna. a siis said õnneks ikka poed otsa. nu ja mina sain kreepsu, kui ma avastasin, et mu telefon pole enam taskus, kus ta veel kodust välja astudes oli! hiljem leidsin selle auto istme pealt loomulikult. no ma räägin..blondiin!

aga oma jonni, millest eelmine kord kirjutatud sai, viisin lõpuni. ja leidsin, mis tahtsin. jobud lendavad siis otse meie päälinnast new yorki. nu läbi tshehhi, aga ikkagi otse tallinnast, mitte kuskilt piiri tagant. ma olen ikka ülikõva :))). aga nad lendavad juba liiga varsti. vaatan, kuidas nad siin magavad. said kalla kampsiku tumba pealt kätte ja on ennast sinna nüüd kõik koos kerra tõmmanud. ja kahju hakkab kohe. a siis vaatan, seda ajalehe läbu, mis nad korraldasid umbes viis minutit peale seda, kui ma eelmise koristamise olin lõpetanud...nojah, võibolla siiski mitte "liiga" varsti.

ma arvan, et ma olen nüüd piisavalt oma lisakohustustest kõrvale viilinud ja kell liigub halastamatu kiirusega hommiku suunas. blogi on alati kõige toredam kirjutada siis, kui tegelikult peaks kirjutama midagi asjalikku :)

frustratsioon - kui vanaisa käis saksa sõjaväes

täiesti võimatu! miks ükski eesti lennufirma ei võiks võtta kutsikaid pardale ilma agentide vahenduseta? need agendid ju nöörivad absoluutselt iga liigutuse eest ja nii ei saa ju rallit sõita! ainult finnair soomest võtab ise vastu, või siis moskvast mõned firmad. aga see firma, mis muidu nii osavalt reklaamib oma kodulehel, et on eriti tore loomade vastu ja kõik loomad on alati oodatud, nu nende lend tallinnast amsterdami loomulikult ei võta loomi peale. amsterdamist edasi saaks küll, aga sinna ei saa!!! no mis?? jonnin edasi, mingi võimalus peab ju ometi olema...

teisipäeva õhtul käisime jobudega arstil. nad on ikka eriti vaprad. ainult pisike bensimon tegi kõvat häält, kui talle auku tehti, aga mina oleks veel kõvemini karjunud, sest just temaga ei saanud arst kuidagi hakkama. ei tea, kas oli nii pisike, et ei saanud hästi pihta? surkis ikka mitu korda, kole vaadata. teistega läks ilusti, sups ja valmis. nüüd neil siis kõigil kiibid sees ja vaktsiinid ka ja auhinnaks said nad kõik veel medaljonid, kuhu kirjutatud "Scan me" :))

selle retkega selgus veel, et bellamy ei kannata eriti hästi autosõitu. ilastas juba sinna sõites autos nii mis kole. ja arsti kabinetis tuli siis kogu tema õhtusöök tagurpidi tagasi. peaaegu sai proua mini ilusatele pükstele pihta! no napilt jäi puudu :). ka teisel korral ei õnnestunud.

tööl on kiireks läinud. eks tegelikult põhiliselt selle pärast, et pean samal ajal tegelema veel transpordi küsimustega ja lisaülesannetega. aga eilsest pakuti mulle vähemalt võimalust ennast tõestada ja lõpuks ometi midagi teha ka. olen nüüd suppordi komandör ;). päris täpselt ei tea veel isegi, mis see tähendab, eks näis. põhimõtteliselt ajan vist tähtaegu taga või miskit sellist. meeting selles suhtes on alles ees, ehk saan targemaks siis ka. endal on sellest vähemalt hea tunne. nagu oleks millegagi hakkama saanud, kuigi tegelikult ju veel pole, aga tunne on ikkagi päris hea :)

tervisekontroll

täna hommikul oli siis tervisekontroll. hea on teada, et süda korras ja kolesterool ja veresuhkur ka. aga halb on see, et vererõhk on madal ja vere hapniku kandmise võime on selline piiripealne, on ja ei ole ka. ühesõnaga suhteliselt nadi. sellepärast olen ilmselt ka pidevalt väsinud ja nõrkusetunne on peal. arsti soovitus, üllatus-üllatus, suitsetamine tuleb maha jätta ja trenni minna! nagu ma seda ise ei teaks. nojah, ilmselt siis tulebki sellega hakkama saada. mitte ei taha minna kuskile kargama, no kohe ei meeldi selline tegevus. kari naisi kargab mingi muusika taktis, käed jalad laiali :). ja ma tunnen ennast seal alati nagu kärbes tuules. no mitte ei meeldi, tee mis tahad. mõelnud olen jooga peale, äkki lähengi. tuleb ennast kokku võtta ja inimeseks hakata!

tarkpeade bande

nu on ikka tarkpead. mõtlesid välja, kuidas voodisse saab! ise alles 6 nädalased ja vaatamata meie jõupingutustele suutsid nad voodisse saada. see juhtus eile hommikul veidi enne seitset. ärkasin selle peale, et keegi pisike ja karvane poeb mulle lõua alla ja musitab ja musitab. nu ja donna see ei olnud, sest tema oli parasjagu mõnusasti teki all kerra tõmmanud. see oli hoopis bellamy. mingi ime läbi oli ta suutnud ennast voodisse vinnata. ja kohe oli kohal ka teine! pisike bensimon oli oma õe vägiteo osavalt järele teinud. kujutad sa ette! nu panime nad siis põrandale tagasi ja vähem kui poole minuti pärast olid nad juba tagasi. seekord siis jagasime ära, kuidas...ja toppisime kõikvõimalikud augud kinni. täna hommikul nad meid enam tervitama ei tulnud.

ja pättusi neil jagub, rohkem kui küll! eriti lahe on kõik pissimiseks mõeldud ajalehed miljoniks imetillukeseks tükiks rebida. või siis igast nurgast tükike tapeeti ära tõmmata. või siis kuivama riputatud püksisäärest rebides pesuresti pikali tõmmata. õnneks pole see viimane vägitükk neil veel õnnestunud, sest muidu oleks neist küll ainult märg plekk järgi. aga nad üritavad!

ja poistel on kõrvad püsti! väga lahedad mu meelest. nagu pisikesed nahkhiired :). ja täna hommikul vaatas mulle bellamy otsa ja ka temal oli üks kõrv püsti! mul oli nii hea meel selle tühise asja üle. aga no siis kukkus see kõrv lötsti lonti tagasi. aga need kõrvad pole mitte üldse lootusetud ja näitavad juba tõusmise märke.

eelmises blogis just kirjutasin, et ei taha ainult koertest ja koertele elada. aga praegune jutt räägib risti vastupidist. aga nu mis teha, selline mu elu hetkel on ja tegelikult on ikka tore. vahel lihtsalt läheb silme eest mustaks, kui need marakratid teevad kõike seda, mida sa ei tahaks, et nad teeks.

nädalavahetusel jõudsin ka kluppi üle saja aasta. mulle ikka kohe meeldib tantsida! ainult tore oleks, kui mul oleks midagi toredat selga panna olnud... panin mina lauba pesu pesema ja ise läksin donnaga toomele jalutama. tagasitulles oli koridor plastmassi kärsamise lõhna täis ja mida ei olnud, see oli elekter! voolumõõtja oli otsustanud otsad anda. helistasin siis omanikule, et mul selline ja selline probleem... tema vastu, et no ta saab pimedas ka tulla seda vaatama, et tal selline hea ja tugev taskulamp :S... nomaitea! üritasin siis talle öelda, et ma ei saa mitte pimedani oodata, sest ma ei saa mitte essugi teha kodus, kui elektrit ei ole ja pesu on masinas kinni! kõik oma püksid olin ma otsustanud sinna toppida :( aga see poolvenelane ei suutnud must muidugi aru saada või siis oli tal lihtsalt pohhui. igatahes kl pool üheksa helistasin uuesti. ja no siis ta tuli lõpuks. ja nüüd on mul voolumõõtjas ühekroonine, sest...no ma ei teagi täpselt miks, aga põhimõtteliselt selleks, et ma saaks toas tule põlema panna. ja ootan elektrikut, juba eile pidi tulema...siiani pole miskit kuulnud. tahaks juba pesu pesta, aga ei saa...sest siis on koridor jälle kärsa täis. raske ikka ilma elektrita. pane tänapäeva inimene ilma elektrita elama...midagi ei oska endaga peale hakata!

ja pühapa olin pidujärgselt omadega täiesti läbi. ma arvan, et sügisel on ka siin oma osa, aga põhiliselt on süüdi ikka hommikul kl 5 voodisse jõudmine. terve korter oli nagu sealaut, aga ma ei kavatsenudki ennast liigutada. raske oli lihtsalt. ja asi lõppes sellega, et pesin kl kaheni öösel nõusid, sest kööki sisenedes tuli juba hirm peale. minu poolest võiksid nädalavahetused üldse olemata olla, sest need on ikka väga palju väsitavamad, kui töönädal.