oijah, see nädalake möödus nüüd küll väga kiiresti. nagu arvata oligi. õhtul alustame oma pikkapikka teekonda kutsikutega. ja teisipäeval nad juba lähevadki. see on juba...liiga ruttu!!! eile voolas ka juba esimene pisar, kui need jobud otsustasid vahelduseks ingleid mängida ja kõik ennast armsasti diivani peale kerra tõmbasid. klõpsutasin oma fotokaga jälle veidi :). donna sättis ka ennast väga asjalikult sinna rivvi.
täna hommikul suutsin veel peaga vastu kiviseina joosta. ma olen alati asjatundmatuid ametnikke vihanud, aga kui nad juhutvad veel ülbed ka olema...siis võiks nad lihtsalt katuselt alla hüpata. lõpuks leidsin ühe asjaliku ja abivalmi ametniku ka, neid on veel mõni tükk siin riigis alles jäänud. ja selgus, et probleemi ikka ei ole....ülbe ametnik püüdis mulle muidugist selgeks teha, et suur probleem on ja tegelikult üldse unustage ära see kutsikate ameerikamaale saatmine...ei ole lihtsalt võimalik. selle peale tahaks ma öelda, et kui ikka väga täpselt ei tea, siis hoia oma suu väheke kinni või ütlegi nii, et ei tea. tõmmake oma pea sealt laua alt välja ja uurige asju natuke...ei ole mõtet inimesi ju veel päev enne reisu hulluks ajada...lausa nutumaik tuli suhu vahepeal. aga see siis selleks, olematu probleem sai nüüd lahendatud. oma närvide huvides ei kavatse ma sellesse asja ka rohkem süübida, vastasel juhul tekib äkki veel mõni küsimus, mille peale võib ennast seaks vihastada.
aga tited on juba niiii suured! igal õhtul on neil mõnus müdistamise tuur, nii umbes kl 12. siis peab muidugi klähvima üksteise võidu ja kablutades diivani ümber ringe tegema. ja mida suurem müra, seda lahedam. see neid muidugi ei huvita, et mina hinge kinni hoides loodan, et ükski naaber ei pahanda ja ukse taha klobima ei tule. õnneks on alumine korter tühi hetkel. ja öösel peab ikka paar korda voodisse lunimist ka proovima, mitte korraga muidugi, ikka kordamööda. aga äi lasta! tänane öö läks tervenisti selle nahka. tüdrukud on muidugi suuremad ja saavad ise ka voodisse hüppamisega hakkama. niiet vahepeal ikka juhtub, et keegi on mulle kaissu hiilinud ja teeb solvunud nägu, kui maha tõstetakse. istub, keerab selja minu poole, ohkab sügavalt, teeb maailma kõige õnnetuma ja solvunuma niu ja longib siis oma pesa poole.
kahju, aga minu enda jõud nendest enam väga üle ei käi. karjakaupa koertepidamine ei ole just suur lõbu. ja mina ei saa aru, kuidas need suured koerafännid peavad oma kodus isegi mingi 15 koera korraga!!! crazy people!! aga igale oma vist...
minu omad lähevad siis ära, kurb, kahju, südantlõhestav, muretsemapanev, nutt kurgus. aga ise ma seda tahtsin ja nüüd on ta siis käes. ja nutta pole siin midagi, küll tulevad uued :). a no teisiba hoidke must eemale, kui teil just viinapudelit hõlma all peidus ei ole...iga sõna peale on vihma oodata! ärge siis öelge, et teid pole hoiatatud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar