nu on ikka tarkpead. mõtlesid välja, kuidas voodisse saab! ise alles 6 nädalased ja vaatamata meie jõupingutustele suutsid nad voodisse saada. see juhtus eile hommikul veidi enne seitset. ärkasin selle peale, et keegi pisike ja karvane poeb mulle lõua alla ja musitab ja musitab. nu ja donna see ei olnud, sest tema oli parasjagu mõnusasti teki all kerra tõmmanud. see oli hoopis bellamy. mingi ime läbi oli ta suutnud ennast voodisse vinnata. ja kohe oli kohal ka teine! pisike bensimon oli oma õe vägiteo osavalt järele teinud. kujutad sa ette! nu panime nad siis põrandale tagasi ja vähem kui poole minuti pärast olid nad juba tagasi. seekord siis jagasime ära, kuidas...ja toppisime kõikvõimalikud augud kinni. täna hommikul nad meid enam tervitama ei tulnud.
ja pättusi neil jagub, rohkem kui küll! eriti lahe on kõik pissimiseks mõeldud ajalehed miljoniks imetillukeseks tükiks rebida. või siis igast nurgast tükike tapeeti ära tõmmata. või siis kuivama riputatud püksisäärest rebides pesuresti pikali tõmmata. õnneks pole see viimane vägitükk neil veel õnnestunud, sest muidu oleks neist küll ainult märg plekk järgi. aga nad üritavad!
ja poistel on kõrvad püsti! väga lahedad mu meelest. nagu pisikesed nahkhiired :). ja täna hommikul vaatas mulle bellamy otsa ja ka temal oli üks kõrv püsti! mul oli nii hea meel selle tühise asja üle. aga no siis kukkus see kõrv lötsti lonti tagasi. aga need kõrvad pole mitte üldse lootusetud ja näitavad juba tõusmise märke.
eelmises blogis just kirjutasin, et ei taha ainult koertest ja koertele elada. aga praegune jutt räägib risti vastupidist. aga nu mis teha, selline mu elu hetkel on ja tegelikult on ikka tore. vahel lihtsalt läheb silme eest mustaks, kui need marakratid teevad kõike seda, mida sa ei tahaks, et nad teeks.
nädalavahetusel jõudsin ka kluppi üle saja aasta. mulle ikka kohe meeldib tantsida! ainult tore oleks, kui mul oleks midagi toredat selga panna olnud... panin mina lauba pesu pesema ja ise läksin donnaga toomele jalutama. tagasitulles oli koridor plastmassi kärsamise lõhna täis ja mida ei olnud, see oli elekter! voolumõõtja oli otsustanud otsad anda. helistasin siis omanikule, et mul selline ja selline probleem... tema vastu, et no ta saab pimedas ka tulla seda vaatama, et tal selline hea ja tugev taskulamp :S... nomaitea! üritasin siis talle öelda, et ma ei saa mitte pimedani oodata, sest ma ei saa mitte essugi teha kodus, kui elektrit ei ole ja pesu on masinas kinni! kõik oma püksid olin ma otsustanud sinna toppida :( aga see poolvenelane ei suutnud must muidugi aru saada või siis oli tal lihtsalt pohhui. igatahes kl pool üheksa helistasin uuesti. ja no siis ta tuli lõpuks. ja nüüd on mul voolumõõtjas ühekroonine, sest...no ma ei teagi täpselt miks, aga põhimõtteliselt selleks, et ma saaks toas tule põlema panna. ja ootan elektrikut, juba eile pidi tulema...siiani pole miskit kuulnud. tahaks juba pesu pesta, aga ei saa...sest siis on koridor jälle kärsa täis. raske ikka ilma elektrita. pane tänapäeva inimene ilma elektrita elama...midagi ei oska endaga peale hakata!
ja pühapa olin pidujärgselt omadega täiesti läbi. ma arvan, et sügisel on ka siin oma osa, aga põhiliselt on süüdi ikka hommikul kl 5 voodisse jõudmine. terve korter oli nagu sealaut, aga ma ei kavatsenudki ennast liigutada. raske oli lihtsalt. ja asi lõppes sellega, et pesin kl kaheni öösel nõusid, sest kööki sisenedes tuli juba hirm peale. minu poolest võiksid nädalavahetused üldse olemata olla, sest need on ikka väga palju väsitavamad, kui töönädal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar