umbes nädal tagasi saatis heidi mulle ühe laulu, mis mind ülesse ärataks. oli selline unine ja pilvine hommik või õigemini selleks ajaks vist juba sügav lõuna. kuulasin seda lugu paar korda ja ärkasingi üles. lapselikult rõõmus britipop, the boo radley's "wake up boo!".
nüüd kuulan ja kuulan seda ja ootan ärkamist...midagi ei juhtu. millegipärast muutub see laul mu kõrvus hoopiski järjest kurvemaks. hinges on mingi vastik värin. nagu midagi suurt ja halba oleks juhtunud, aga tegelikult ei ole. see on vist minu sügismasendus. mõtlesin selle peale pikemalt ja tundub, et mul on igal aastal esimeste sügiseste ilmadega mingisugune ei-tea-isegi-mis-viga-on-või-mis-tegema-peaks paanika. ma arvan, et just selle vältimiseks olen nii mõnelgi korral septembri alguses eestimaa tolmu oma jalgadelt pühkinud. ja ära läinud. kuskile päikselisse kohta, kus oleks võimalikult palju päikest ja võimalikult vähe minu sügisest mina.
lauba aga, kui buss lennujaamas peatuse tegi, tundsin üle pika aja, et ei tahagi kuskile minna. selline "filmihetk" :). buss peatub ja uksed avanevad. kõik ootavad hinge kinni pidades, kas ma väljun või mitte. ei väljunud.
kui kõigil on vahekokkuvõtete aeg kas aastavahetuseti või sünnipäevade eelselt, siis mul on see just praegusel ajal. ju on see mingisugune "olen jälle vanemaks ja mitte oluliselt targemaks saanud" raskehingelisus. ma ei tea. aga kuidagi paha ja raske on olla. aga ei tea ka ühtegi kohta, kus võiks olla parem. või kedagi, kes suudaks mu tuju paremaks muuta. ei aita siin päike ega kalla kalli. ikka on paha. ja närvi ajab see paha, sest puudub igasugune mõistlik põhjus ja lahendus. lihtsalt on ja siis läheb ära. loodetavasti...
But you can't blame me
Not for the death of summer
No you can't blame me
Not for the death of summer
But you're gonna say what you wanna say
You have to put the death in everything
The Boo Radley "Wake up Boo!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar