Donna on 7 kordne vanaema!

Eile sain teada, et Donna on nüüdseks siis juba 7kordne vanaema. ehk teisisõnu on tal tänaseks päevaks 7 lapselast. 2 neist siis Pärnus ja ülejäänud viis Salt Lake Citys:

9ndal augustil sündis Bellamy esimene tütar:

25ndal septembril sündis Banditole kaks poega:

Ja 11ndal oktoobril sai Bebel musta tüdruku ja soobli poja emmeks:

7 päeva elektrita

täna on juba seitsmes päev ilma elektrita. ilma selle jumaliku valguse, soojuse ja sooja veeta! issand, kuidas ma igatsen juba seda, et saaks õhtul sooja tuppa astuda, lülitist tule põlema klõpsata ja nõrkemiseni telekat vaadata! ehk täna õhtul...nii meile on hetkel vähemasti lubatud. ano usun siis, kui oma silmaga näen.

täiesti hämmastav siiski, et veel tänasel päeval on selline asi võimalik, et ühel hommikul avastad, et mitte ükski elektriline seade sinu korteris ei tööta. näpid läbi kõikvõimalikud kaitsmed nii tubases elektrikapis, kui ka koridoris. helistad maja haldajale, et mis värk on?!? saadetakse elektrik, kes teatab, et no milles probleem -- teil ei tule ju voolumõõtjasse elektrit sisse! helistad suurde ja võimsasse eesti energiasse ja sealt öeldakse, et kui teil pole arve või lepingu numbrit neile öelda, siis kerige kuu taha! viisakalt muidugi. helistad siis veel kõikvõimalikud inimesed läbi ja saad lõpuks teada, et ehitajal on võlgu taevani ja nutad peatäie. kõigepealt saad närvivapustuse ja siis nutad peatäie. siis poed sooja teki alla kogu selle kambaga ja konutad seal 7 päeva. vaheldumisi nutad ja naerad ja vapustud ja siis jälle lihtsalt pohhuijaatad. sest on reede õhtu või laupäev või pühapäev ja niikuinii midagi teha ei anna. ja esmaspäeva hommikul öeldakse sulle, et kõik ok no nüüd 24h jooksul pannakse elekter jälle voolama. lähed õhtul koju ja juba õhinaga klõpsutad lüliteid ja ikka ei miskit! krt kll! siis on teisipäev ja öeldakse, et kolmapäeva hommikul kl 9.45 pannakse voolama. mõtled, et mõnitavad krt, võiks siis juba teisipäeva õhtul panna, mitte kolmapäeva hommikul! kolmapäeva hommikul ootad kella 11ni ja siis saad teada, et peaks jah tuldama täna millagi, a no täpselt ikka tegelt aega ei oska öelda. kobid siis tööle ja jääd parimat lootma. nüüd ma palvetangi, et ma ei peaks homme minema mõnda süüta eesti energia klienditeenindajat klohmima, kuna ma lihtsalt enamb ei jäksa!

kahe tunni pärast selgub tõde...palvetage koos minuga!

enesepiinamine

just äsja oli mul üks vastikumaid kogemusi üle pika aja. see on ikka tõsiselt väkk mu jaoks, kui keegi mind lõigub ja ma ise olen täiesti ärkvel seejuures. lasin ära lõigata kolm vastikut sünnimärki, mis mulle pidevalt ette jäävad ja siis haiget teevad. noja seda tehakse ju kohaliku tuimestusega. hakatuseks kolm räigelt valusat süsti! ja siis lihtsalt vastik teadmine, et keegi lõigub sind. õnneks läksid need süstid ikka täie ette ja tunda ei olnud ju iseenesest midagi....no ok, kohati oli tunda, kuidas arst seda sünnimärki sikutas. siuke värin ja vastikustunne tuli sisse, et arst pidevalt küsis, ega sul ikka valus ei ole ja kas ikka teeme need kolm lõpuni või jätame pooleli. no muidugi teeme lõpuni, sest ega ma niipea sellist kogemust uuesti ei taha!!! väkkväkkväkk

ja nüüd hakkab siis vist tuimestus üle minema ja need paganad kergelt kipitavad. a no see vist ei ole väga hull võrreldes mandliopi või tarkusehamba väljatõmbamise järgse valuga. ma arvan, et need ülejäänud kaks tarkusehammast, mis ka kuskile ei mahu, võivad nüüd ennast nii aastakese rahulikult tunda, sest niipea ma jälle miskit sellist ette võtta ei suuda :)

Donna jälle vanaema!

Päevakangelane seekord Donna poja viimasest pesast -- Bandito. Eile sai ta esimest korda kahe tubli kutsiku isaks :) ...mis teeb siis Donnast teistkordse vanaema. Ja värske pilt ka meie pisut üle aasta vanast Banditost:

unine sügis

nii uni on, et sure või maha! no tõsiselt. ja mitte sellepärast, et oleks magamata või ei oleks saanud nädalavahes puhata...äkää....lihtsalt sellepärast, et a) on sügis ja b) et iga jumala kord, kui ma ennast siia kontorisse hommikul vara vean, mõtlen, et tegelikult oleks võinud hoopis magada, sest siin niikuinii midagi teha pole. ja kui midagi teha pole, siis piisab ju täiesti ka sellest, et ma siin mingi 4 tundi päevas passin. 8 tundi on liiga palju, ma ütlen!

ei, aga muidu on täitsa mõnus olla. ilmad on veel ju ilusad, v.a praegu, kui aknast välja vaadata. eile sai kohvikus ja jalutamaski käidud ja õnnestus isegi diiva peal lösutada. igati korda läinud nädalavahe.

aga midagi uut tahaks. ei tea isegi täpselt mida. aga lauba, kui käisin niisama mööda poode jalutamas, siis jäin vahtima ntx linnukesi, loomapoe puurikestes siis. käis peast läbi mõte, et tahaks endale ka neid armsaid olevusi. a no reaalsusesse tagasi tulles, siis puuri ma puhastada ei viitsi ja ilmselt istuksid donna ja glammy üksteisevõidu puuri ees ja üritaks linde surnuks haukuda vms. ei ole vist ikka hea idee. aga midagi uut on ikkagi vaja. ilmselt pean minema juuksurisse. kui miski muu ei aita, siis see aitab ju alati.

tegelikult ajab närvi! et mis siis nüüd viga on?!? kõik on norm ja millestki puudu ei ole. naudi siis rahulikult oma elu. äkää! ikka on vaja midagi uut ja põnevat ja üldse igasugu asju. rahune maha tibi ja lösuta oma punasel diivanil!.... äkki selles ongi asi, et mu diivan on punane ja see aktiivne värv ei lase mul rahulikult diivanil olla? ....ei, ma vajan ravi, pole veel päris kindel, miks...aga ma vajan ravi!

sööge makarone!

nii mõnus on, kui päike sedasi soojalt paistab. ainult uni tuleb silma. muidugi tuleb ta silma veel sellepärast, et mul pole mitte midagi teha, et kõik ajalehed on juba kümme korda läbi loetud, presidendivalimiste kõikvõimalike jaburdustega olen absoluutselt kursis ja varsti hakkan delfi kommentaare lugema...sest no mida sa selle igavusega muud peale hakkad?!?

aga muidu on tore olnud. nädalavahel sai jälle pühakal mõnusal viibimisel käidud ja eriti tore oli see, et sel korral sai sinna mindud juba reede. mis pakkus võimaluse laupäeval rahulikult oma haavu lakkuda ja õhtuks isegi ärgata...ja no see prantsuse õudukas, mis meid kõiki lõpuks teleka ette naelutas oli lahe :). imelik ikka...ja no vabandage väga, aga kl 00.00 või isegi 00.30 htusööki süüa ei ole mitte igapäevane :P, aga lõbus...mitte küll minu sisikonna arvates, mis pühapäeva õhtuks võttis kätte ja jäi lihtsalt haigeks.

mulle üldse ei meeldi enam haige olla. kunagi oli mõnus, ma mäletan. andis vabanduse terve päev ennast diivani peal lebotada ja mittemidagi teha või arutult kõiki seebikaid vahtida. a no enam ma ei vinna. st magada tahaks küll, kogu aeg (mingil kummalisel põhjusel on mingi kummaline väsimus, kogu aeg), aga ma ei vinna enam niisama passida. a no hetkel passin ma ka tööjuures, niiet tegelikult erilist vahet pole...ainult siin ei saa iga hetk magama jääda ja kodus ei maksa mulle keegi palka :S...noja nii ma siis kannatan seda jama lootuses, et varstiuvarsti saab ikka natuke tööd olema :)

vahepeal oli mul sellest mittemidagitegemisest kohutav stress. a siis ma lõin käega...no mis vahet sel on, kas ma stressan või ei...ikkagi ei ole midagi teha. a teise kohta ka nagu ei taha minna. mis mul tegelikult siin siis viga on? firma on norm, inimesed on ok ja palga üle ei saa ju nuriseda...ainult tööd pole suurt teha :S...a no vahet pole...eks ma siis loen niikaua ajalehti ja surfan netis, kuni mul mõistus täitsa otsa saab. loodetavasti siiski enne hakkab tööd ka olema.

aajano donna otsustas, et tema seekord ikkagi meie majja kutsikaid ei too. normaalne! ma pean siis veel mingi pool aastat kannatama, et nende imetillukeste karvapallikeste peal ennast välja elada saaks vä? ah? ahh? ahhhh??? nojah, mis mul üle jääb :)

ja laupäeval peab minema vanaema juurde kardulaid võtma...väkk...viimati tegin ma seda vist u 10 aastaselt ja pole seda siiani igatsenud ka...a seekord vist ei õnnestu ennast välja vingerdada. isegi kooli enam pole, kus võiks eksamid olla vms ...väkk, ma ütlen, väkk! edaspidi söön ma ainult makarone!

lõpuks ometi!

nüüd on siis meie kauaoodatud pulmapildid valmis!

by annika metsla

Juba tuli tuhin peale, et vaja albumeid ostma minna ja siis vaja ilusamad pildid välja valida ja siis paigutada ja kleepida ja oeh....! :P laaaheee...nagu annika ise ütles :D

hukutavalt hõrgutav hommikusöök

mmmm....pähkli caffe moccha ja shokolaadi muffin...hukutav eriti just kehakaalule :P

8 years....and 800 more to go

ma armastan sind musi! rohkem kui ükski sõna öelda oskaks....rohkem, kui üheski armastusromaanis kirjas. ja ära vaidle kogu aeg, mina armastan sind rohkem! :D või noh, ok...teeme viigi...armastame ühepalju!

8 aastat on päris palju, aga 8 aastat oma kallaga on liiga vähe...isegi 800st aastast vist ei piisa....isegi igavikust jääb võibolla väheks....tahan armastada sind aja lõpuni!

I love you, always forever
Near and far, closer together
Everywhere, I will be with you
Everyday, I will devour you
I love you, always forever
Near and far, closer together
Everywhere, I will be with you
Everyday, I will devour you

(nüüd ma siis sain lõpuks teada, kes seda laulab :P -- Donna Lewis)

back to reality

üle pika aja istun jälle siin palavas kontoris ja sulan. lihtsalt kohutavalt palav on siin, kõik aknad on laiali, aga miskit ei liigu...hullem kui saunas mu arust :S...

ei, aga tegelikult on tore, et ilm ilus on...kuigi reisiefekt oleks palju toredam, kui tagasitulles peaks jälle kampsuni selga toppima ja kõik teised ei oleks nii krdima prunsad :P....a muidu oli reis super! kreeka on ikka mõnus ja armas ja saar ise oli ju lihtsalt fantast....ja absoluutselt sobiva suurusega, saime nädalaga rahulikult peesitada ja puhata ja kogu saare atv-ga läbi sõita kah. noja siis veel isegi pidutseda. no põhimõtteliselt lühidalt kokku võttes ... kõik sai tehtud ja nähtud.

ja siin ma siis nüüd istun....tööd pole endiselt oluliselt rohkem...nimi on nüüd teine...sõrmus pigistab selle palavaga õhupallisarnaseks muutunud sõrme ümber ja silmis sära. tegelikult on elu vist ikkagi ilus! :D

perfect weekend and crazy monday

oooh! üle pika aja oli tõesti mõnna nädalavahetus...eile õhtul diivanile pikali visates kohe tundsin, kuidas keha on mõnusalt väsinud ja vaim ergastavalt värske. vahepeal lihtsalt peab linnast välja saama ja ennast seltskondlikult turgutama. koerad on ka väsinud...isegi veel täna hommikul. nüüd on isegi jõudu see viimane töönädal üle elada. ja milline nädal see olema saab! ja milline veel järgmine nädal on....pfffhhhh....panajamu!
ja siis mõni ei saa üldse aru, mis miski on ja milleks ja miks....ja nii võib ennast ka aegajalt seaks vihastada, aga noh....s*** päev nagu öeldakse....mina marsin igatahes peale sellist nädalavahet erksalt edasi, sagu mis saab, 12 päeva pärast on pulmad :)

juuuuuuuuuuuhuuuuuuuuuu

kool sai nüüd siis läbi! ei teagi kohe, mis endaga peale peab hakkama? kõiepealt aga puhkus ja jippiiiiajjeeee! :P

21 päeva suure päevani

no ütleme, et tänane päev on sama hästi kui läbi juba....kuigi ees ootavad veel nämmad nuudlid, mis eile söömata jäid, sest mingil täiesti arusaamatul kombel polnud panges juba kl 6 kohti!?! ja kuna tänane päev on juba läbi, siis on ainult 21 päeva veel tähtsa päevani, mil minust saab "aus naine" :D....ühest küljest ei jõua juba ära oodata, teisest küljest on veel mõnisada pisiasja, mille korraldamiseks jääb aega järjest vähemaks. jäänud on veel mõned sellised asjatoimetused, mis otseselt midagi ei määra, aga oleks vaja ikkagi ära teha. ühesõnaga....kui pulmapäev oleks homme, siis toimuks pulmad niivõinaa :))....sellise ilmaga nagu praegu küll talus sees, mitte meeldivas värskes õhus, sest vaevalt, et keegi on huvitatud kringliks külmumisest ja iga natukese aja tagant taevast tilkuvast veest :( ...absoluutselt vastuvõetamatu ilm! a) ma protesteerin b) ma protesteerin kõvasti c) ma protesteerin väga kõvasti!

viimased nädalad on olnud ka väga kurnavad ja väsitavad...üldse ei pane enam tähele, kuidas esmaspäevast saab uus esmaspäev. õnneks on see aeg ka produktiivne olnud ja põhimõtteliselt võib 99,9% tõenäosusega nüüd väita, et lõpetan sellel aastal lõpuks ometi (!) ülikooli. no see 0,01% tähendab seda, et esmaspäeval tuleb töö veel ära kaitsta, aga retsensendi ja juhendaja poolt pakutavate hinnete põhjal võib vast ikka öelda, et läbi ma sellest kukkuda ei tohiks....ma vähemalt südamest loodan, et mind ei üllatata jälle millegi ootamatuga....kuigi ma hakkan ka üllatustega harjuma, sh ebameeldivatega.

Oh, millal ma siia viimati küll kirjutasin? vahepeal on nii palju vist juhtunud, et ei tule enam meeldegi. aga põhiarengud siis lühidalt: a) koolilõpetamine toimub b) abiellun 21 päeva pärast ja põhimõtteliselt on kõik valmis, v.a miljon pisiasja c) meie uue kodu valmimine viibib umbes kuu, juba kolmas tähtaeg, mida ma nädala jooksul kuulnud olen....esimene oli kaks nädalat, teine kolm ja nüüd siis neli :S d) väsinud olen, aga puhkuseni on jäänud veel vaid kaks nädalat....niiet, seltsimehed, vait olla ja edasi teenida!

avalikkuse tungival soovil ;)

Meie tibud Bandito ja Bebel paar kuud tagasi (7kuused):

Üsna alati käib läbi kerge jõnks
kui ma kuulen, et võiks kokku saada vahel
kokku saada põhimõtteliselt võiks
aga kuivõrd kokku või on miskit vahel
kas on meie vahel näiteks mingid tõkked
mõtlen kohvitass või keegi kes on veel
või siis segavad meid võõrad põhimõtted
või olemegi teineteise teel
tean ju kuidas istume me üle laua
kuidas räägime me ainult kõigest muust
see mis silmades on valmis kaua kaua
ei muutu sõnadeks me suus (J.Tätte)

if i'll ever get to know your soul...I will paint your eyes

"Portrait of Jeanne" Amadeo Modigliani

"What have I done, father? I have fallen in love....is that a sin?"
"No. The sin would be never to fall in love"

sõites öösel taksoga koju...

...mängis nii armas ambientne muusika ja kõik tuled möödusid nii kiirelt. ja see punane mersu buss seiseis ikka veel seal vanemuise ees....ja keerates kodutänalvale on see vastik rekka ikka VEEL SIIN! donna annab armsa tatise musi ja ma lähen nüüd tudile....aaa, ei murru on ju oma telefoni siia jätnud ja helistab....niiet ta tuleb sellele nüüd järgi....kalla: helista mulle ka, ma tahaks oma telefoni nüüd ka üles leida....mina: ok! aa, see on ju siin! kalla: on v? nii nunnu! :D glamsu poeb mulle sülle ja ma nüüd ootan...murrut...ja siis lähengi, tuttu...head ööd musikesed! kuidagi nii mõnsa on olla...võibaolla on see kõigest alkost...ma arvan küll :P (homme ma loen seda ja ei saa midagi aru)

uue elu ootel

tundub, et lõpuks hakkavad asjad ülesmäge minema...ptui,ptui,ptui üle vasaku õla veel igaks juhuks! aga asjad praegu ednevad. uus kodu, abielu, kooli lõpp ja tööarengud. kevad hakkab südamesse jõudma. loodetavasti saab korda ka muude asjadega. hetkel on hing kergem ja ootused-lootused terendavad silme ees. ja lõpuks ometi paistab ka päike akna taga. 'teab küll kui kauaks, aga hetkel on mõnus. tahaks lausa minna murumättale veini rüüpama :)...aga ega seal mättal veel istuda ei anna...kannatame veel!

oeh...aga glammyl on mingine hingamise häda...tahaks loota, et ei miskit väga hullu. mängib meil konna ja krooksub vahepeal...tegelikult see tundub küll rohkem lõrina moodi...igal juhul ei kõla see hästi :(...ongi vaja arstile helistada nüüd

mul on tunne nagu oleksin mingi suleke tuules...ei saa pidama, aga ei saa ise ka aru, kuhu ma parajasti suundun. nu põhimõtteliselt on põhisiht ikkagi olemas. aga kõik ülejäänu....viimased kaks nädalat on olnud nagu mingis unenäos...isegi nädalavahetust ei olnud. sellist, et viskaks pikali ja ei teeks midagi. või sellist, et läheks kalla ja tibudega jalutama....a no teisest küljest, mida sa jalutad, kui selline ilane ilm on. muudkui sajab ja ei saja kah. päikese puudus annab juba tunda. mine või solaariumisse. sinna võiks muidugi niisamagi minna, aga ma ei jõua kuidagi. kõige hullem on see, et ma ei saa arugi, mida ma siis teen. aga kogu aeg teen midagi. päevad mööduvad nagu sekundid ja nädalad nagu tunnid. muudkui jooksen, jooksen ja jooksen. vähemalt mingi siht on silme ees, muidu kukuks nõrkenult kokku ja ei liigutaks enam üldse. vaatasin oma kalendrit -- kuni juunini ei olegi midagi paremat loota. kooli lõpp hakkab ka selga ronima. see igakevadine maniakk. piinab mind....kõigepealt ronib mulle pähe ja sööb viimasegi vaimujõu, siis ronib mu kalendrisse ja planeerib kogu mu aja ja lõpuks röövib mu ööd, sest ma ei suuda ju planeeritust kinni pidada. selline kaootiline ja ekslev tunne ongi praegu. aga vähemalt lähen kuhugi. kuigi hinges on valu, mõistmatus ja segadus. aga seda surub alla armastus. ilma armastuseta oleksin ilmselt ammu peaga vastu seina jooksnud. jookseme veel...äkki jõuamegi kuhugi...eks näis

kummaline nädal....see isegi möödub märkamatult kiiresti. nagu kõik nädalad sellel aastal. aga see, mis viimasel paaril päeval minuga juhtub kogu aeg, see on lihtsalt naeruväärne juba! eile ntx uputasin oma telefoni poriloiku. läksime sööma ja tagasi tulles oli mu telefon auto esiklaasil!!! ainuke normaalne seletus sellele on, et autost välja astudes, kukkus telefon mu taskust välja ja keegi oli selle siis auto peale pannud. muidugi palju ei puudunud, et kalla oleks selle suure kaarega sealt minema lennutanud, kui kojamehed tööle pani. ei saa ju kohe aru, miks on üks telefon auto esiklaasil...lihtsalt jõllitad seda kõigepealt paar sekundit...enne kui kohale jõuab. ja loomulikult oli eile üle aegade kõige märjem päev, mis tähendab seda, et peale sellist seiklust tilkus mu telefonist tükk aega vett välja ja nüüd ta streigib...ei tööta ja kogu lugu. järelikult vajan uut telefoni :S

ja täna! lähen enne lõunalt tagasi kiirustades veel korra poest läbi. tagasi autosse istudes ei ole aga olemas enam seda jullat, mida sinna immobilaiseri auku pista!!! istusin siis jälle kõigepealt paar sekundit ja jõllitasin seda tühja kohta võtmekimbus...nagu poolearuline. aga no ei olnud enam! ja poodi minnes ta ju ometi oli seal :S....käisin siis terve poes käidud tee uuesti läbi....nagu jobu jõllitasin põrandale riiulite vahel...küsisin infoletist ka...aga ei midagi....lõin juba käega ja mõtlesin, et nojah, ju siis pean takso tellima, et tööle tagasi saada. ja siis ma kogemata nägin seda jullat seal käsipiduri peal! nojah, ma imestan, et ma seda musta tillukest asjandust mustal taustal üldse nägin...pfhpfhpfh...

ja nüüd ma mõtlen,et äkki peaks jooksma koju ja teki üle pea tõmbama...varsti kukun äkki kogemata aknast alla niiviisi :D. trepi peal koperdamise ja jalanikastuse üle ma muidugi absoluutselt ei üllatukski.

aga vähemasti kevad on...õues on lausa soe...kohati, kui ei ole tuult või vihma. ainult, et päikest tahaks kah...küllap ta tuleb. seniks üritan ennast võimalikult vähe liigutada...igaks sajaks juhuks...mõistust ei ole ma veel ju kaotanud ;)

kasvav kannatamatus

ma ei jõua enam, ei jaksa ja ei suuda oodata! tahan kõike! kohe! nüüd!.....noh? ikka veel ei ole???

ma tunnen, kuidas iga hetkega muutun ühe kannatamatumaks...prrrrrrrr!!!

ma ei teagi

eile oli siis selline leave-me-the-f***-alone päev...terve päev, lihtsalt oli selline must masendus peal. võta või jäta. õhtul otsustasime muresid alkoga leevendada. see lõppes sellega, et nutsin korraliku peatäie ja täna on natuke parem olla. kalla küll väitis, et ma sain ürituse mõttest natuke valesti aru...vedelikku ei pea mitte silmist välja, vaid kurgust alla ajama...eks ma järgmine kord üritan ennast parandada. aga üldiselt mulle nii väga meeldivad meie viimase aja idüllid. meie kaks, diivan, tekk, kaks sooja karvakera kaisus ja siis veel miskit paremat näpuvahel....olgu see siis pakk komme või krõpse või hoopiski pudel alkot....vastavalt tujule ja olukorrale siis.

aga vahepeal ma lihtsalt ei saa aru, kuidas kõik on nii ja miks? ja siis mu maailm kliriseb kildudeks...suure mürtsuga, ilma hoiatuseta. ja siis mulle tundub, et ma ei tea midagi, ei saa millestki aru ja ma olen lihtsalt loll ja paha. selle peale nutangi peatäie....ja nii hakkab parem...nutan valu välja ja kõik saab selgem. ja nii võin jälle naeratada ja armastada. sest kevad tuleb, päike juba paitab soojalt põski ja meelitab jalutama....see on ikka võrratult naljakas vaatepilt, kui me kallaga oma neljajalgsed jalutame viime...üks koer pisike, lühikeste jalgadega, veidike ülekaalus ja suurte karvaste kõrvadega...teine veidike vähem pisike, pikkade spagett-jalgadega, lihtinimese jaoks selgelt alakaalus ja pika hambutu ninaga...täiskomplekt ikka! ja ise rahul ka veel :D

i lost my faith

here i am...on my own again...sounds lame...but that's life

tekiloom

:P

venelanna donna ja itaallanna glammy mõnusas tekipesas :)

why do i feel the pain i feel...

ma ei mäletagi, millal ma sellist valu olen pidanud kannatama. ilmselt oli see mõned aastad tagasi mandliopi järgselt. eile oli siis tarkusehamba op. protseduur ise polnudki kõikse hirmsam, arstid ka suht koht ok, isegi kildu loopisid omavahel, kui mina ei saanud naerda. aga see valu, mis pärast hakkas! mammamia! selline tunne, et pool lõuga kukub otsast ära ja kohe! ja no hommikuks oli veel uutmoodi valu. nüüd on lihtsalt selline tunne, et saaks see päev juba ometi läbi...

nüüd tean ka, mis tunne on väga vanal inimesel, kellel lõualuud enam eriti ei tööta ja kellel närimiseks hambaid pole. tõesti, väga totter tunne...kõigepealt peab supil laskma kõvasti jahtuda, mis sest et nälg tahab silmanägemise ära võtta....ikkagi tuleb oodata. ja siis tuleb võtta teelusikas, mitte supikas ja siis sellelt suppi löristada. midagi pole teha, löristada tuleb ja suhteliselt kõvahäälselt. aga ettevaatlikult, sest liigse hoogsusega löristades võib supp hooopistükkis valesse kohta sattuda. nt ninna ja see pole üldsegist meeldiv.

ja selline asi, et ma keset ööd lihtsalt magada ei saa....no see on lihtsalt ebanormaalne....ärkad üles, vahid lakke ja mõtled üldse üles tõusta, aga lõpuks magad ikka edasi....aga see pole enam üldse see uni.

issver, saaks see päev juba kiiremini läbi ja siis tuleks homme ja siis saaks glammy koju tuua juba ka :P

it's a new day, it's a new dawn, it's a new life for me

mu elu on kardinaalse pöörde teinud...ja see on ilusam ja parem ja ilusam....ma pidevalt leian, et ei saa naeratust näolt. armastus on võimas...viimasel ajal olen selle peale palju mõelnud. armastus on üle kõige ja praegu on see tugevam, kui kunagi varem. see tekitab tunde, et oled kõikvõimas! siin ei ole tegelikult sõnu vaja....ei olegi sõnu, on lihtsalt armastus!

ja meil on oodata uut pereliiget :P...eiei, mitte veel kahejalgset, mitte veel. aga seekord uus neljajalgne...tuleb laupäeval. lubage esitleda: Felada Sable Glamour aka Glammy! italiaano, soliidses eas vanaproua, kes on jäänud koduta, kuna tema armastav perenaine lahkus ootamatult meie hulgast. nii tulebki ta meie juurde kodusooja....juba pikemat aega ootame hetke, kui saaks teda koju tuua....nüüd siis äkki! niuniu :D

päike paistab akna taga, laiad lumehelbed keerlevad ja tahaks ainult naeratada, sest elu on ilus...midagi rohkemat polegi vaja....oli, mis oli. on, mis on. ja tuleb, mis tuleb. kõigel on oma aeg ja lasen elul lihtsalt särada...sest just elu teeb mind praegu õnnelikuks!

Well life has a funny way of sneaking up on you

When you think everything's okay and everything's going right

And life has a funny way of helping you out when

You think everything's gone wrong and everything blows up

In your face

Ironic, Alanis Morissette

please stop!

it's been going on way too long and i can't take it anymore. now i'm being blamed in lies and sth that i have not done...my only blame would be to pass on to my friend sth that was said about her...but if someone blames my friend in everything bad...then i feel like i have to speak up. and it's just awfully sad that this other person was also my friend...it told him not to tell me anything because i'm good friends with that girl...and if he decided to continue to tell me...then i was put into a difficult position...but i feel i haven't done anything wrong. it wasn't a state secret anyway...she already new that.

it's just sad that my friends are falling apart...that's the last thing that i want. i've been telling everybody million times already that i want to hear no more hearsays or who saw what and heard what...i don't care...i have too much on my mind already...i'm trying to deal with myself and my own problems....i just don't have the strength right now to deal with anything else that is going on...please let me be! that's all i'm asking...

i'm tired of games...i don't want to play...i just want to live...preferably in peace...if my friends can't give me peace then i have to get it for myself by steping one step back. it would be awfully painful step and i wouldn't want to do it...but if this keeps going on...then i'm forced into it. that's how far i have been pushed....it breaks my heart

i will say no more.

ps...i write this in english because i feel i can explain my thoughts to you much better....i just don't have enough words in estonian anymore...

under the spell of the sun

heihei paikesemaalt. vabandage mu tapitahtede puudumist, aga kullap saatearu. ei saa ju mitte oma kogemusi jagamata jatta :p...
ei teagi kohe kust alustada...nii palju elamusi, et votab silme eest mustaks. ja need mehed!!! sellest peab esmajarjekorras raakima. uldiselt, blondidel ma siia uksinda ei soovitaks vaga tulla...nagu karbseparv igal pool. ja naised neil ju kodus luku taga niiet tanaval ongi ainult mehed. poodide aknaid ei tasu uldse piiluda, sest siis on olemas! ja oma sada kaamlit sain ka katte. uks nuustik papuuruse poes tegi abieluettepaneku ara :P...pakkus emale mu eest 100 kaamlit :D:D...ma pidin ennast herneks naerma...uldiselt aga esimesel ohtul tombas veits kulmaks kull...selline tunne, et mine voi luksuta ennast teveks puhkuseks hotellituppa...ja siis kui sa nendega raakida ei taha, siis muutuvad nende rosinasilmad ju eirti kurvaks...see on vist omaette kunst, kuidas sellist kurba nagu teha...ma arvan, et neile opetatakse seda juba kaheaastaselt. ja selle kursuse raames opetatakse neile ilmselt ka pick-up line'e. tuupiline kahekone on siis selline: "hey! where you're from?" "from estonia" "what's jyour name?" "Jane" "oh, gina, a pretty name! is this your sister?" " no, it's my mother" "oh, really!!!!oh my goood!!!!" (pooritavad silmad ja ahhetused ohhetused). "yes really" blablabla....ja sellega loodetavasti asi piirdubki...
muidu ilm on ilus ja paike on monus. kohalik elu on suht rapane, aga turistikas on ilus ja monus. egiptlased voitsid vist mingisuguse jalkamatsi, sest tanaval oli ull moll...liiklusummik ja signaalid ja lopuks isegi sireenid joudis kohale. aga turvaline on siin vahemalt...kui meestega ara harjub. luxori ekskursioonile minnes voeti koik hurghada bussid uhte sappa...mingi 50 bussi ja sojavae konvoi ees ja taga. ja nii tagasi ka...kusjuures muu liiklus seisati selleks ajaks :S....see selleparast, et mingi 6 voi 7 aastat tagasi (kes seda rohket informatsiooni meeles ikka jaksab pidada) lasti hatseptsuti templi juures maha 65 saksa ja shveitsi turisti maha, oli vist binladeni poolt. vms. ja nuud on igal pool suur turva, et jummala eest turistidega midagi ei juhtuks. eks nad sellest ju elavadki.
vot nii...muidu monus. paike ja meri...just see, mis mulle meeldib. homme paadiga merele ja giftuni saarele snorgeldama! oujeee....tana juba nelja kala nagin :p a need olid suht igavad, ma utleks! mingid valged voi beezhid voimisiganes. aga homme tahan naha varve! ja palju! isegi veealuse kaameranokatsi ostsime selle tarvis...ja kui kala ei nae, siis annan tappa kellelegi :D
mis ma veel oskan raakida :S jutt jooksis nagu kokku juba...eks tagasitulles kirjutame rohkem ja ega te siis piltidestki ei paase! tshutshufrei!!! ja paikest! ma ei viitsi seal parast kulmetada! :D

päikest, sõbrad! päikest!

vähem kui 48 tunni pärast olen juba ära sooja päikese all...ja hetkel ma ei jõua seda kuidagi ära oodata...kõik kasvab üle pea...ma ei jaksa enam nii. mind on ainult üks ja kogu lugu. ja üldsegi! mis värk on, aru mai saa?!?
aga see selleks...
mul on selline väsimus peal, et ei saa enam magadagi...see väsimus ei ole ilmselgelt füüsiline, vaid puhtalt vaimne. kaua võib käia tööl ilma, et midagi tegema peaks...kaua võib olla jama jama otsa inimeste seas, keda on just kõige rohkem vaja? kaua võib olla igal pool selline segadus, ükskõik siis kuhupoole ka ei vaataks? kaua võib, ma küsin?....mitte eriti kaua...ja nii mul ongi hea meel, et siit ära saab...loodetavasti nädalast piisab.

igatahes, vaevalt, et ma homme siia viitsin enam midagi kirjutada...niiet...adios sõbrad! loodetavasti ei saa ma seal päikesepõletust ja tulen ikka ilusa pruunina tagasi ;)...või veel hullem...loodetavasti ei tule ma sealt luigena tagasi :S

päikest, sõbrad!

insanity still doesn't flatter me

kirjutada oleks nii palju, aga midagi pole kirjutada...ja nagu ei saa...pole sõnu, et kõike kirjutada. soojemaks on läinud...ütleks, et lausa soojaks. kummaline, kuidas võivad inimesed järsku -20 kraadi kohta öelda soe?!?! aga no kui ikka praktiliselt nädal on ligi -30, siis tundub -20 tõesti soe. ja no praegune -5 on lausa südasuvi!

muusika on hea, eriti see, mis poeb hinge või südamesse....kuigi viimasel ajal kuulan väga palju ühte ja sama. uuesti ja uuesti.

ja need toidulõhnad ajavad mind praegu täiesti segi peast! sest ma pole miskit söönd täna...meie nurgapood on kinni pandud ja sula mul ei ole, et iuriidikumi kohvikusse lipata. ja ise ma veel vaatasin hommikul eilaõhtast sööki ja mõtlesin, et võtaks kaasa...ah! mis ma ikka võtan, küll ma saan kuskilt süüa! kamoon, beib...nii võib ju nälga surra!!! ja siin käib praktiliselt iga viie minuti tagant endale keegi lõunat soojaks tegemas :S oehhh....

halllooo?!?!?!

nu mis valemiga on võimalik, et see ilm veel külmemaks saaks minna?!?! ah? ah?!

(why) do I feel this pain...(why) has this world gone insane

what color is love? kui ma vaid teaks...hetkel on see seda värvi, mida näed siis, kui vaatad kaleidoskoobi torusse...värvikildude virrvarr...keerad ühtpidi -- on ühtmoodi, keerad teistpidi -- on teistmoodi. ei tea...olen ennast ära kaotanud kuskile. kogu selle segaduse sisse.

Hello Hello
Where did I go
I lost my head
Went into your mind instead I stayed there

(sophie ellis-bextor, hello hello)

väsinud olen, kohutavalt väsinud olen. tahaks olla mitteväsinud ja tahaks olla hea ja tahaks teha kõike õigesti, aga hetkel ma isegi ei tea, kuidas see kõik käib.

tahaks seda "empty recycle bin" nuppu, sest kogu maailm on hulluks läinud. kõigil on midagi viga ja kõigil on mingi häda...ja ma ise olen veel kõige hullem -- enne sain vähemalt endaga läbi, nüüd ei leia ennast ülessegi. kõik nagu liiguks liiga kiiresti mu ümber ja ma ei jõua järele. kõik jooksevad ja mina jäin seisma. keegi sikutab käest...ma tahan seista...keegi sikutab teisest käest...ma tahan ju seista!...keegi lükkab tagant....jumal hoidku! laske mul olla!

Let me be
Insanity Doesn't flatter me
Let me be
I'm hearing things that you won't believe

(sophie, walls keep saying your name)

you work at a smile and you go for a ride

vähemasti üks asi on täna hästi läinud...leidsin oma sõrmuse ülesse!!! ikkagi oli autos. mingil kummalisel kombel oli see suutnud pidama jääda kõrvalistuja istme all tekstiilist jalamati alla, mis on kummist jalamati all...ühesõnaga kõige all...ma olin juba lootust kaotamas, aga seal ta siis järsku oli :))) hea seegi...vähemalt läks mul tuju paremaks, sest ega see eksam nüüd küll midagist rõõmustavat ei olnud. hea, kui üldse läbi saan. täpselt minu õnn on saada just need küsimused, milleks ma kõige vähem valmis olen! aga no oma viga enivei...eks näis...kui vanajumal mulle armuline on, siis ma ei pea seda ainet enam kunagi kannatama...aga eelnevas lauses ma alles kommenteerisin oma õnne...niiet...:(

vähemalt sain lõpuks oma hirmust üle. veel õhtul olin sellises paanikas, et ei suutnud üldse midagi mõelda, ega teha. kuskil keset ööd aga tuli pohhui peale...nu on ju tegelikult pohhui? ega maailm sellest ära lõpe, kui ka läbi kukkuma peaks! ei minu oma ega veel vähem kellegi teise oma. niiet pohhui. ja kui kukun läbi, siis teen veel ühe korra ja nutan ja teen ära. aga ehk naeratab õnn mulla ka vahetevahel. lootus sureb ju kõikse viimasena.

nüüd aga võtan oma armsa teki endale ümber ja vahin diivanil tumma näoga telekat. hea õnne korral jään üldse magama...

you're faking a smile with a coffee to go

muudkui kuulan musa siin...ketran ja ketran. kõrvale vahin konspekti. sorteerin veidi lehti, kriblan midagi ja kuulan edasi. panen lehed uude järjekorda ja muudan veidi loogikat ja kuulan edasi. ühesõnaga, ei jõua omadega mittekuikuskile...nagu ikka. tegelikult tean ma väga hästi, milles asi, aga ma pole veel õppinud sellest üle saama. alati, kui on tulemas mõni eksam, milles ma ennast eriti kindlalt ei tunne, tekib mul ette sein. nagu selline tohutu hirm, et ma ei oska ja ei saa ja mis siis, kui läbi kukun??? ja kuna on hirm, et ma kukun läbi, siis on millegi pärast nagu hirmus tore üldse mitte õppida. sest siis saab ju endale öelda, et näed...ei õppinud jälle ja kukkusin läbi! s*** päev....aga kui ma õpiks ja kukuks läbi, siis ma peaks ju endale tunnistama, et ma olen lihtsalt loll! see nüüd küll kõne alla ei tule. tegelikult tuvastasin ma selle hirmu juba mõni aasta tagasi. kuigi see hirm ise on mul olnud juba mõni aeg kauem. tuvastamisest üksi on aga vähe, peaks leidma võimaluse sellest hirmust üle saada. selleni pole ma aga veel jõudnud.

ühesõnaga, kl on 4.15 hommikul ja ma ei suuda enam õppida. panin nüüd oma hirmu siia kirja ja loodetavasti aitab selle hirmu sõnastamine mul sellest ka veidi üle olla. eks hommikul paistab. kindel on aga see, et ma saan homme olema väga väsinud ja sellest hoolimata on vaja materjal läbi töötada. praktiliselt kogu materjal, sest no see, mis ma siiani läbi olen lugenud/kirjutanud, on lausa naeruväärne arvestades selleks kulutatud aega...minuga on raske olla! kõige hullem on mul endal endaga olla. ma ütleks, et lausa võimatu on...

you're beautiful! that's true

Meie nufikud on juba suureks saamas!

goodbye and hello!

nu nägemist siis sellele eelmisele aastale...oli ta siis milline tahes ja ega ta niikuinii mööda külgi maha ei jooksnud :) uus tuleb kindlasti parem ja ilusam! aga vahetus oli asja eest kohe kindlasti! eile video vaatamisel hakkasid minul igatahes kõhulihased korralikult valutama...nu purjus inimesed on alati naermist väärt, aga kui nad endale veel totakaid kostüüme on selga toppinud, siis ei hoia naeru ka teerulliga tagasi :))...ise olin ma suutnud jäädvustuda suhteliselt vähe ja suhteliselt normaalselt....ma tänan ennast selle eest!

juba kolmandat päeva (!) olen mittesuitsetajate nimekirjas...hetkel pole nagu väga vigagi. võrreldes eelnevate kordadega on kuidagi lihtsam ja mõnusam...ilmselt on asi vaimses eeltöös, sai seda seekord pikalt tehtud ja veksli käisin ka ju mingil ammusel ajal välja juba...püüame siis. siiani kõik ok...isegi nagu ei himusta väga...eile leidsin isegi autoistme alt ühe sinnakukkunud sigareti, aga ei old isu...muuseas, autoistme alla vaatasin ma põhjusel, et mu sõrmus jäi pühapäeval kadunuks. mäletan, et panin selle lõunapaiku sõrme, aga rohkem ei mäleta...õhtul teda enam igal juhul polnud. millegipärast kahtlustan, et ta on siiski autos ja kukkus ära, kui ma endal kinnast ära sikutasin...kuulsin nagu miskit kolksu ---nagu metall oleks vastu metalli kukkunud -- a sellel hetkel ei saanud ma aru, mis see oli ja nii see sinnapaika jäi....ma südamest loodan, et see sõrmus siiski mu juurde tagasi tuleb...nii ilus oli ju! (nutt ja hala) muidugi ei ole välistatud, et sõrmus libises mul käest ka mõnel muul ajal, sest ta oli mulle suhteliselt suureks jäänud...niiet kui keegi peaks kunagi selles suvilas leidma ühe ilusa kihlasõrmuse, siis palun see mulle tagastada ja mind seejuures õnnelikuks teha...üldsegi, ma ei saa aru, miks mu sõrmused mulle suureks on jäänud, sest kaalus ma alla pole võtnud mitte grammigi!?! aga jah, kahju on...

praktiliselt nädala pärast on mul eksam!!! (õud ja paanika) ausõna, kui ma selle eksami tehtud saan, siis tuleb suurem tähistamine...lõpueksamit ei karda ma pooltki nii palju!