tarkus tuleb

oi, kuidas uni tikub silma! niisugust matit pole mul küll juba tükimal ajal olnud. homme juba ju vaba päev meil ja mingisugust tööisu pole. mitte, et tööd oleks...aga õppida võiks. proovisin ka, aga no keskendumist pole...omiku käisin jälle hambaarstil. tuleb välja, et tarkus tahab tulla, aga ei mahu kuskile ja teeb mulle haiget. ise küll aru ei saa, et targemaks läheks....huvitav, miks seda üldse tarkusehambaks kutsutakse? ja niikuinii tõmbavad selle välja. nad ei suuda ainult otsustada, kas varem või hiljem. niiet homme jälle hambaarstile, eks siis näis.

täna tuleb lapsevanem külla. käisid firmaga kuskil haanjas suusatamas ja pidid juba lõunal tartu jõudma. helistasin siis natukese aja eest ja no selline trall, et anna olla! võiks arvata, et vanemad inimesed on rahulikumad ja sellised...noh, rahulikumad :S ooo,ei! kõige vähem kuulsin ma telefonis oma ema...kõiki teisi kuulsin kümme korda paremini. täpselt nagu meie ise, kui miski tore üritus on. tore! annab lootust, et vanemaks jäädes ei peagi üldse targemaks saama....peaasi, et lõbus oleks.

külm on ka...ja mitte ainult õues. kodus ja nüüd juba tööl ka. kuigi ma arvan, et tööl on külma inult minul, sest mõni siin paneb särgiväel ringi...brrr!

ja homme rakverre! ja jõulupraad prae otsa. nämmnämm....kolm päeva järjest saab süüa, ei jõua juba ära oodatagi. huvitav, kes mulle loosipaki teeb? kindlasti saan mingi seebi või kreemi, aga no oluline ei olegi ju mitte see, mida kingitakse, vaid see kingitegemine iseenesest. brrrr...nii külm on, et mõte ka ei liigu enam...tass kuuma teed või veel parem kohvi on päevakorral...ja hiljem pakutakse glögi ja piparkooke...mmmm

jõulud? ei, hambaarst ja halvad unenäod!

ja vot olemas, palun väga! hammas valutab ja on veidi paiste ajand ennast...nagu pisike lutsukomm oleks põses. enam polegi nii hull, a omikupoolikul nägin suht hiinlane välja küll...a need paistes silmad võisid tuleneda ka äärmiselt kummalisest unenäost...ja oleks siis, et näed neid imelikke asju nagu läbi udu või, et ei ole nagu päris kindel, kas ikka oli nii....äkää! jummala selgelt kõik meeles nagu oleks just päriselt praegu kõik olnud. noja selline unenägu, et anna olla! nutsin unes, nii mis kole. ilmselt siis sellest ka paistes silmad.
ja jõul läheneb ikkagi...kindluse mõttes lähen nüüd kohevarsti ambaarstile ja lasen ennast veidi puurida ja keevitada...ma ei kavatse küll ühestki jõuluvorstist ilma jääda. mingi kompensatsioon peab ju selle shoppamise eest olema ometigi!

aaa jaaa! kõikse parema asja juba peaaegu unustasin kirja pannagi :))...aga mina lähen reisule...nänänännnäää...emme viib mu soojale maale uue aasta esimeste kuude jooksul, vist egiptimaale. sai teine töö juurest jõulupreemiaks reisi. öeldi, et pappi ei saa, aga mine ja puhka...ise vaata kuhu! mh, on mõnel ikka töökoht! või siis leiti, et tal närvid natuke liiga läbi juba :)) aga hea meelega lähen peesitan natuke päikese käes ja joon silmad kissis kokteili, sest päike paistab ju lagipähe! ja emaga polegi käinud kahekesi kuskil, vähemasti mitte nii kaugel ja nii pikalt. võibolla tuleb üks ta sõbrants ka, aga ikkagi saab lahe sõbranjetsemine olema ilmselt. natuke kahju on küll, et kalla ei saa kaasa tulla, aga ta ise väidab surmkindlalt, et tal ongi hea must puhata :)) eks tal ole õigus ka, ega ma mingi kerge naine ei ole! kahju ainult, et ta ei saa minust kuskil palmide all puhata, aga no mõtleme midagi välja...ja eks oli aeg, kus mina vahtisin kodus telekat ja tema tuiskas mööda maad ringi...vot nüüd on revenge! :)) ei, tegelikult ma suhteliselt ikka säran õnnest ja ei jõua neid reisipakkumisi kõiki ära lugeda...kahju ju, et küprose plaanid ära jäävad sel aastal, aga oma hädavajaliku päikesekoguse saan vähemalt kätte! jippiiiajee! (nii vähe on mõnel õnneks vaja)

everything can change in a moment

nädal on jälle täiesti märkamatult mööda saanud....viimasel ajal ma suudan tähele panna ainult neljapäevi ja reedeid, sest nädala algused mööduvad liiga kiiresti ja nädalalõpud mingis hirmsas keerises -- sõbrad ja lapsevanemad/sugulased vaheldumisi. nii ongi mulle alles jäänud ainult neljapäevad ja reeded. ja ega ma nendegagi midagi asjalikku peale hakata ei suuda...tavaliselt magan neljapäeva õhtu lihtsalt maha, et nädala alguses kaotatud energiat taastada ja reedel hakkan juba hommikust saadik õhtut ootama, et saaks juba ometi selle nädalavahega jälle ühele poole....nojah, iseenesest ma ei kurdagi...nii ongi huvitavam, aga no krt! kuhu jäi november ja pool detsembrit??? või no alustame selle nimekirjaga siis juba jaanuarist peale....

ja õppida võiks (eye rolling smiley)...alustanud juba olen...juba ligi kuu aega olen konspekti tööle kaasa vedanud ja hetkel olen jõudnud vaevalt neljanda leheküljeni kolmekümnelehelises konspektis...noh, kui võtta asja selle külje pealt, et eksam on ligi kuu aja pärast, siis pole minu kohta üldse paha saavutus....aga, kui keegi teab mõnda matemaatilist geeniust, siis palun mulle ära näidata, et vähimruutude meetodil leitud hinnang b on nihketa hinnang parameetrile B....hmm, vot nüüd sain ise ka aru, milles probleem on...vaja pole tõestada mitte hinnangu mõjusust (nagu ma siiani lolli jäärapäisusega üritanud olen), vaid kõigest, et hinnang on nihketa! tore, vahel tasub oma mõtteid ikka kirja ka panna :)))...aga no f**** hiina keel on see asi sellegi poolest...i wish it was over!

ja mitte ei saa ma aknast välja vaadates aru, mis jõuludest siin jutt käib kogu aeg! täielik märts ju?? ja siis eile tuleb mulle toomet ületades vastu üks kandilise kotiga tibi ja pistab mulle mikrofoni nina alla: "mida teie jaoks tähendab jõuluaeg?"....no vabandage, kindlasti mitte seda, et ma ei saa enam südamerahus jalutada ka ilma, et keegi minult mingisugust arvamust nõuaks....ja kõik võiksid lõpetada ka küsimuse - kas kingitused juba ostetud- esitamise, sest mul ei ole kõige vähematki tuju sinna poodidesse trügima minna ja sellel aastal saavad üldse väga vähesed inimesed kingitusi, sest mul pole sellist tuju vapshee! nu emad ja tited saavad ja ülejäänutega on õnneks kokkulepe kingituste puudumisest sellel aastal...eks siis näis, kas see õnnestub ka...kas ei saa siis lihtsalt niisama koos olla ja vaadata, kuidas laste silmad säravad ja verivorstist kõht pilgeni täis pugida ja kogulugu? ma üritan vähemalt sellel aastal...ja ma ise ei vaja üldse mingeid kingitusi!

kas ma olen väga negatiivne? mulle endale tundub, et viimasel ajal on kõik paha ja kole ja valesti...eks ma siis üritan ennast parandada...

aiai! arstitädi :(

nüüd siis jälle arstil käidud ja ma arvan, et lähiajal enam ei lähe ka, tibust käib siis endiselt jutt. eile helistati, et tibi tuleb tilguti alla panna, et vedelikupuudus jne...ma vist kirjutasin ka sellest juba :S. aga et siis me öösel kallaga arutasime seda asja (sest no mida sa teed, kui ikka terve öö und ei tule ;) ja leidsime, et ehk ikka ei ole vaja teda seal neli tundi puuris piinata mingid voolikud välja rippumas....et tegelikult ta ju näeb juba täitsa terve välja, kepsutab ringi niiet asigi pole ja isegi seda dieettoitu proovib pika hambaga...oksendamist pole enamb olnud ka, niiet edasist vedelikukadu loodetavasti ei tule. nu rääkisin siis arstiga ja too tegi veel tibule haiget ja võttis uue vereproovi, et ikka kindel olla igaks juhuks...nuja oligi juba natuke parem...näit piiripealne, st et võibolla tõesti pole vaja...nu mida ma jätan ta sinna piinlema, kui juba paljas vereproov ajas ta nii hirmule, et igasugu õnnetusi juhtus. võtsin koera kaenlasse ja tulin tulema...anname tabald lõpuni ja jääb dieedi peale, aga mingi voolikut ma talle sisse toppida ei lase (kuri smiley)!

üldse on kogu see koeraarstinduse värk ka nagu lastega...mõnes mõttes hullem veel. lastehaiglas oled ikka oma tite kõrval ,kui ebameeldivusi tehakse, aga mu tibu viidi ju kuskile pika koridori taha ja iga kord, kui ta sealt tagasi tuleb on ta surmani hirmunud...jube! nii kahju tast kohe...

aga ehk sellega meie arstisaaga selleks korraks lõppeb ikka...ei jaksa enam. tablad võiks ka juba otsa saada, see on ikka päris raske -- omiku unise peaga esimese asjana pisikesele koerale tabalt kurku toppida. seejuures nii, et see välja ei pudeneks ja valesse kohta ka ei läheks :S keeruline ja raske nende koertega ikka! oeh...

häda häda otsa ja veel hunnik igavust

njah...vot helsitasin siis täna arstile, et teada saada, mis see tibu vereproov siis ikkagi näitas...tuleb välja, et tal on juba mitte nii pisike vedelikupuudus organismis :S....no võiks ju siis vettki juua ometigi, mitte, et see probleemi lahendaks, aga ehk leevendaks ikka ju! aga mida rohkem ma selle peale mõtlen ja meenutan, tundub just vastupidi -- et ta joob väääga vähe või siis praktiliselt üldse mitte...nu vot ja nüüd peamegi siis ta homme haiglasse viima, et arstitädi saaks talle vedelikku sisse tilgutada...oeh

ja siis too dieettoit! nu selle graanulid on küll vähemalt kaks korda suurematele koertele mõeldud. esimese ehmatusega sülitas tibu selle üldse välja...no õhtu hilja suure nälja peale ikka paar tükki suutis ära purustada, aga ma hästi ei usu, et nii suured graanulid nii pisikesele koerale ka kõige paremad on. nii olengi veel parema dieettoidu otsingutel. ja tean toitudest ka nüüd veidike rohkem, kuigi ilmselt ikka veel mitte piisavalt...aga võibolla leidsin ühe sobiva variandi ka...ja hind pole ju enam teab mis oluline, sest kallis on see dieet meil enivei! tahaks vaid loota, et kogu see triangel viib siis ka mõne aja pärast selleni, et ta neid toitusid tõepoolest sööb ka! esialgu on suht näljastreik...korra küll maitses seda konservi vähemasti ja hiljem siis paar krõbuskit ka, aga praegu ikka veel mitte kaugeltki sellistes kogustes nagu peaks või normaalne oleks....ja vaeseke muudkui käib lootusrikka näoga köögivahet, et ehk ikka tuleb midagi sealt...no selliste ehmatuste peale nagu ta meile mõned korrad pakkus, ei tule sealt küll enam mitte midagi....ainult tablette kukub riiuli pealt otse kurku...ja kui päris täpselt õigesse kohta ei lähe, siis "pudeneb" seegi ülioskuslikult suunurgast välja :))

kokkuvõtvalt siis, range dieet...ebasobivad graanulid...vedelikupuudus...tühi rahakott ja nukker olla.

mitu aega igavust

selline tunne on, et tahaks hirmsasti midagi kirjutada, aga absoluutselt mitte midagi ei tule pähe...nojah, kui välja arvata see, et musiga sai arstil käidud. tal vaesekesel vist põletik kõhus :(. ja siis mul endal niigi paha olla ja siis veel tuleb keegi targutama ka...no natuke vihaseks läksin küll, ausaltöeldes...aga mis sest ikka enam...ikka tuleb ette (ja kallikene, tean, et lõpetasime selle teema ära...ma lihtsalt pidin selle kuskile välja elama nüüd...ja mitte, et sul õigus ei oleks, aga absoluutselt vale ajastus...ja kogu lugu). igatahes, musi peab siis nüüd rohtusid võtma ja rangele dieedile minema. kusjuures ma ei saa mitte mainimata jätta, et dieettoit kõhuvaevustega koertele on mitte vähem ega rohkem, kui kaks korda kallim, kui tavaline...nu õnneks ta meil mingi eriline õgard ei ole ja selle kahe kiloga kuus me oluliselt vaesemaks küll ei jää. aga no hirmus on lihtsalt sellist raha välja käia korraga. kõigepealt astud sisse ühest uksest, kus arst röövib ühe olulise osa just kättesaadud palgast ja siis astud kohe kõrvalt uksest apteeki, kuhu tuleb jätta pea sama suur summa raha...aga raha rahaks, peaasi, et musi kõht korda saaks....aga ikkagi! nu on röövlid!

ja muud olulist ei olegi...igavlen juba jumal teab mitmendat aega siin tööjuures...ja teha ei ole tõesti mitte kui midagi...loen terved päevad bloge -- mitte, et keegi viimasel ajal väga kirjutaks. ja kõik uudised on vist läbi loetud...koerafoorum hakkab ennast ammendama ja kõik muu on ära tüüdanud...isegi õppinud olen natuke, sest olgem ausad, see aastavahe möödub ju hirmsa kiirusega ja kohekohe peale seda ongi eksam...ja ma lubasin endale, et kui ma tõepoolest ei suuda seda ainet A peale pähe tuupida, siis vähemasti C-le teen selle puhtast jonnist ja kõigi jobude kiuste! nii ma arvasin vähemalt selle hetkeni, kui oma konspekti lugema hakkasin...ikka paras matemaatiline hiina keel mu jaoks, aga no kui täht-tähelt vaja, siis vaja. sest teist krahhi ma enam üle elada ei jaksa...ja juba ainult eksami kuupäeva lähenemise avastamine pani kõhus keerama ja käed värisema pooleks päevaks.

nu vot, ja siis õhtul on siin jälle üks vahva lauajalka üritus, kuhu ma siis ilmselt ka ise tähtsa näoga patseerima tulen...jalkat ma küll vaevalt proovima hakkan...praeguse seisuga tundub ka tulevat mitte üks rahvas, sest see pole mitte ainult meie kontori üritus, vaid koguni dotnetclubi üritus...võin ausalt öelda, et klubisse ma ei kuulu ja esimesel seminaril käisin puhtalt uudishimust ja rohkem ma sinna lolli näoga vahtima ei lähe vast :))...seda enam, et enamus osalejaist on prillidega, kuidagi hästi targa näoga ja üldse tundub, et blondiinid sellisesse seltskonda ei sobi, isegi ainult kaunistuseks mitte :))...

ja vot, kui palju sai nüüd jälle kirjutatud eilmillestki...ise ka imestan, et nii a-la-tiiii läheb...

nostalgia

There's a woman
On the outside
Looking inside
Does she see me?

No she does not
Really see me
Cause she sees
Her own reflection

Suzanne Vega, Tom's Diner

no mida ma oskan kosta! nädalavahe on jälle läbi ja väsimus tahab mind maha murda...pidu peo otsa :S reede oli selline tore pidu peaklubis...tasakesi, juua ja draamat vaheldumisi...ja koju jõudes vaatasin veel seitsmeseid uudiseid u kl kolm öösel...peaks mainima, et üpris huvitav kogemus...

laupäevane päev möödus kuidagi märkamatult...ma praegu ikka üldse ei mäleta, millega terve päev tegeletud sai...peamiselt magatud, ma arvan. ja õhtu ikka jälle pidu, kes veel vähegi jaksasid...ja pühapäeval sai isegi koertega "jalutamas" käidud, kuigi mina nimetaks seda pigem pooleldi jooksmiseks, igatahes jalutamine see kindlasti ei olnud...ja peale seda terve õhta teleka ees...õujee!

noja nüüd on siis olemas, väsinud...uni...õues sajab lund ja jõuludeni on ainult loetud päevad...päkapikud peavad hakkama varsti mööda poode kammima ja pead valutama, et misasja nendele inimestele küll kingitakse :S minu meelest oleks kõige toredam kingitus see, et oleme koos ja ei jaga mingisugust nänni, vaid lihtsalt naudime koosolemist...aga no see on lihtsalt naiivne asjade lihtsustamine vististi...igatahes poodi minnes vaadake jalgade ette -- päkapikud sibavad mööda põrandaid!

puhtast viisakusest

viimasel ajal tundub, et väga paljusid asju tuleb teha lihtsalt puhtast viisakusest...mitte selle pärast, et ise seda tahaks, vaid selle pärast, et nii on "ilus". näiteks hommikul siin toredas nurgapoes juba viis minutit üksinda leti taga seistes samal ajal, kui müüja tähtsa näoga saiakesi letti laob, ütlen puhtast viisakusest, et "vabandage, mul on natuke kiire...kas ma saaksin ühe piruka?"....selle asemel, et ilma viisakuseta röögatada: "krt, kas siin teenindatakse ka? või ma pean siin õhtuni seisma?"

või õhtul koju minnes lihtsalt puhtast viisakusest hoian hambad ristis ja ei iitsata ka, kui kõik inimesed nagu marutõbistena kogu aeg mulle otsa tormavad või autod ei lase inimesi üle tee või peaaegu ajavad mu alla, kuigi mul on eesõigus...lihtsalt viisakusest ja no mingil määral ka oma närvide tervise nimel hingan ainult sügavalt sisse ja jalutan edasi....just nimelt jalutan, mitte ei torma marutõbisena kodu poole...aga ainult puhtast viisakusest iseenda vastu...

puhtast viisakusest teen tihtipeale asju nii nagu ma ise seda ei teeks...ainult selle pärast, et ei ole viisakas "targemale" vastu vaielda...nojah, muidugi, on ka tõepoolest targemaid inimesi, kelle nõuandel teen ma asju teisiti ka mitte ainult viisakusest, aga siinkohal räägin ma nendest juhtudest, kus on siis tegemist ainult puhta viisakusega....

vot, ja mis siis imestada, kui ühel hetkel kogu see viisakus kõrvust ja ninast välja voolama hakkab või mu peas plahvatab...tahaks joosta keset metsa ja karjuda kogu südamest: "teate minge te kõik õige p....! mis viisakus! unustage see viisakus! ja olge lihtsalt normaalsed" :))) ....jajah, tegelikult on vist ikka normaalsem viisakas olla...eks ma üritan veel...ja mul on siiralt kahju, et mu sõbrad peavad seda "viisakusepurset" nüüd siin lugema....lihtsalt puhtast viisakusest

esmaspäev peale pühapäeva

njaaa...nüüd lõpuks sai see nädalavahetus ka läbi. isemoodi tore ja teistmoodi väsitav vahe oli. esiteks muidugi see, et olime koeravalves, täpsemalt siis yorki lapsehoidjad...a meil ju endal kah üks titt. nuja nii me siis maadlesime seal nendega üksteise võidu. küll ei suuda york otsustada, kas ta tahab kallaga köögis putru keeta või minuga diival lesida ja küll ei suuda tibu otsustada, kas ta tahab köögis kalla süles olla või diivanil minu kaisus....lihtsalt oli selline hetk, kus mõtlesin, et enam ei jäksa ja oleks tore, kui nad oleks natuke eraldi ruumides. lõppes see muidugi sellega, et olime ikka kõik koos diiva peal, jane donna ja yorki vahel.

a muidu oli tore. selgelt sai õues jalutamisega üle pingutatud. sest tegelikult on päris mõnus jäneserajal yorkiga joosta. ja alguses meeldis see isegi donnale. jooksid kahekesi võidu minu ja kalla vahet...päris tore oli...no ja teisi mänguhimulisi oli seal veel. ikka päris palju koeri käib seal jõe ääres ja mõni neist ei ole üldse selline, kellega tahaks mängida, aga mõni jälle on ütlemata tore. noja pühapäeval sai donnal küllalt. siis ta lihtsalt seisis keset põrandat ja värises, ka siis kui york parasjagu samas toas polnudki....küll sai lihtsalt vist. see tähendas siis seda, et kõigepealt käisime jõe ääres yorki väsitamas ja siis veel tibuga toomel närve rahustamas :)...ja lõpuks mul oli selgelt liiga külm ja ei liigutanud ennast teki all kohe terve pika filmi ajal. york oli väsind ja norskas mu jalgade otsas...

ja lõppeks olen ma lihtsalt väsind...ei tea mis, lihtsalt väsind...ja nii pime on ju kogu aeg. praegugi tundub nagu kell oleks juba seitse ja mina ikka tööl, kusjuures teha pole ikka vapshee midagi. vot ja see kõik väsitab omakorda. ja natuke nagu oleks haige ka...a see selleks.

aga suurim probleem seisneb ikka selles, et mul on pidev liigne igavus...mulle tundub, et mitte midagi ei ole teha ja kui ongi, siis see on surmavalt igav...ükski film pole enam põnev, netis olen juba kõike näinud ja lugeda ma üldse ei viitsi...ja midagi asjalikku teha? no see ei tule üldse kõne allagi! see oleks juba lihtsalt tüütu...

ja mõni minut hiljem...

näh! ma pean vist kanalit hakkama vahetama

Spending my time
Watching the days go by
Feeling so small
I stare at the wall
Hoping that you are missing me too
(Spending My Time -- Roxette)

ja nüüd ma haarangi oma jope ja marsin kodu poole ja võibolla siis põrnitsen seina ka natuke...

peaga vastu seina...ülepäeviti

jälle on selline tunne, et kuskile ei jõua selle elukesega...üks samm edasi ja kohe õige mitu tagasi...nuta või naera, aga see ei aita niikuinii....mõtlesin, et jätan suitsetamise maha....jajah -- jälle! -- aga nüüd on juba suhtkoht pohhui....homiku veel oli kõik tore ja isegi meeldis see mõte ka, et enam ei suitseta ja ega polegi täna veel ühtegi teinud, aga nüüd on tuju jälle täitsa nullis ja minu pärast võib see mittesuitsetamine minna kuu taha!!! a võibolla veel kannatan natuke...eks näis...

ja mitte ainult suitsetamine, vaid kogu see materiaalne eluke...täiesti mõttetu...mingi hetk tundus, et kõik on ok üle pika aja jälle....aga nüüd ikka tegelt pole...ja alternatiivid mulle ei meeldi, kuigi võimalik, et midagi pole teha. see üürimine on täiesti mõttetu ja iga asi korteris ajab kopsu üle maksa...aga laenu ka nagu ei saa...miljon põhjust. kui ühest otsast harutama hakata, siis ehk viimse päeva laubaks saaks sellega ühele poole ka.

ja kõige selle juures tahaks ju olla veel hea inimene ka ja naeratada kogu aeg (ok, mitte päris kogu aeg) ja üldse arvata, et kõik on tore ja nii palju võimalusi on!!! ah, teate...mul nüüd pohhui, ma ei kavatsegi selle sita mängu juures naeratada...ja kellele ei meeldi, kobigu kuu taha nagu mittesuitsetaminegi. (praegu on selline tunne ka, et topin oma jope selga, marsin koju, ronin teki alla ja põrnitsen seal terve õhta niiviisi...võibolla teen mõne suitsu ka.)

nuvot...nii on lood...tean-tean, et ükski asi ei saa olla nii hull...aga praegu just selline tunne ongi ja mul jummala pohhui...ja nii ilusad laulud tulevad raadiost :(

And after all that's been said and done

You're just a part of me I can't let go....

(Hard to Say I'm sorry...nu ei tule meelde, kesse seda lauab...pohhui)

sweet november

from time to time i discover myself thinking in english...and now again

there was one of my favourite movies on tv tonight -- "sweet november". just like "my life without me" and "on the edge" it makes me cry...cry sweet tears from the bottom of my heart. it's about love for life and pure love...i wish i could love my life the same way. no egoistis wishes and desires. just pure love. i wish it would be possible...but in the real life of mine november is not so sweet at all. outside wind is blowing so hard it seems i'm living by the sea...or maybe a train is passing our house. in real life i have a job and have to leave my baby alone all day...in real life i don't have enough time to enjoy it as much as i would like...and i don't want to say that i hate my life right now. no, not at all...i love my real life also. at least 90% of it....it's just that in dreamlife i would be so much happier...i would live by the sea and it wouldn't be just the wind that is blowing so hard it makes the illusion of the sea. no, real sea...with real beach. i would take my baby for a run everyday and look for the nicest shells hidden in the sand. i would just walk for hours and think about my life and love every single moment of it! just like a year ago...oh, i loved that beach so much!!!

i love crying those sweet tears...it seems to make everything easier. i feel better and every single thing around me seems better also...maybe my real life is not so un-dreamy after all. if to start thinking -- i've got everything i ever wanted and there are not so many things i am missing. it is all possible. probably it is all waiting for me, all in it's right time.

it seems to me that i can understand myself much better in english -- my thoughts are clearer for me...

You leave me laughing without crying,
There's no use denying,
For many times I've tried,
Love has never felt as good.

Be it downtown or way up in the air,
When your heart's pounding,
You know that I'm aware.

air - you make it easy

juba jõulud?!?

ma tunnen hapukapsalõhna siin kontoris...kusjuures täiesti võimatu, sest keegi pole seda siin söönud :S...äkki on jõuluigatsus peal juba?!?! esimese jõulureklaami olen igatahes ära näinud...coca-cola sõidab jälle oma toredate jõulubussidega...õu džiisass! oleks juba aastavahetus...kes neid kingitusi jälle otsima hakkab, ei saa siin mõne sünnipäevakingitusegagi eriti hästi hakkama!!!! aga verivorst maitseb päris toredasti koos pohlamoosiga...just mõned päevad tagasi proovitud. juba ainuüksi selle poolest võivad need jõulud siis üle käia :)))

ülejäänud kaks...

siin Bensimon ja Bebel :)))

Uhke Emme ;)

ameerikamaalt!

lõpuks ometi ka esimesed fotosüüdistused ameerikamaalt! just praegu meilisoojalt... tundub, et vanas heas pättuses :))

väikesed ameeriklased

ja läinud nad nüüd ongi. sain kätte esimese meili, mis ütles, et nad on kohal ja terved. rohkem ei tea midagi...niiet veel natuke südamevärinat jäi alles. eks homseks peaks ka täpsemat infot saama. see süda on ikka kontrollimatu organ...väriseb ja muretseb omasoodu.

nii raske oli ikka neid sinna lennujaama maha jätta. praegugi surub nutt kurku, kui sellest kirjutada. aga nad on tublid! ja kallikesed...

sõitsime nendega ju alates reedest ringi, kokku tuli lausa neli päeva sõitu. väsitav, nii meile kui ka neile. nad pühapäeva õhtul olid omadega kohe täitsa läbi. mitu tundi oli vaikus majas...põnnid magasid ja miski ei äratanud neid. aga kui piisavalt juba magatud sai, siis tehti ikka topelt tagasi jälle. aga üldiselt väga vaprad tüübid! ja puur polnudki nii hirmus...natuke jonni alguses ja lõpuks magasid seal juba südamerahus. isegi toas käisid aegajalt puuris mängimas või konti närimas. väga-väga vaprad tibud!

aga nüüd siis tuba tühi. eile, kui oma kottide ja moosikastidega koju maandusime, läks südame alt ikka päris tühjaks kohe. ei osanud ma endaga miskit peale hakata. kalla hakkas hoolega koristama selle peale. eks oli seda ka vaja. üks vaip jäigi maha tagasi panemata, sest tited olid seda liiga hoolsalt märgistanud ja "aroom" jättis kõvasti soovida :(. tea, kas sellest enam asja saabki või on nüüd uut tarvis. mina ei suutnud ennast küll kohe mobiliseerida...kõndisin mööda korterit ringi, proovisin meile lugeda ja niisama mölutada, aga miskit ei tulnud sellest välja. kuskil pold hää. aitasin kallal veidi koristada siis.

nüüd on juba veitsa parem. tean vähemalt, et kohale jõudsid. ehk saan homseks ka teada, et kõik kõige paremas korras ja pisikestel ameeriklastel on oma kodus hea ja tore olla. loodame!

ja avastasin, et mul on uus parasiitsõna, kui ma kirjutan: "siis"!!! Noppisin siit tekstist praegu oma kümme tükki välja ja veel jäi üks ports. a las nad SIIS olla :)

byebye baby

oijah, see nädalake möödus nüüd küll väga kiiresti. nagu arvata oligi. õhtul alustame oma pikkapikka teekonda kutsikutega. ja teisipäeval nad juba lähevadki. see on juba...liiga ruttu!!! eile voolas ka juba esimene pisar, kui need jobud otsustasid vahelduseks ingleid mängida ja kõik ennast armsasti diivani peale kerra tõmbasid. klõpsutasin oma fotokaga jälle veidi :). donna sättis ka ennast väga asjalikult sinna rivvi.

täna hommikul suutsin veel peaga vastu kiviseina joosta. ma olen alati asjatundmatuid ametnikke vihanud, aga kui nad juhutvad veel ülbed ka olema...siis võiks nad lihtsalt katuselt alla hüpata. lõpuks leidsin ühe asjaliku ja abivalmi ametniku ka, neid on veel mõni tükk siin riigis alles jäänud. ja selgus, et probleemi ikka ei ole....ülbe ametnik püüdis mulle muidugist selgeks teha, et suur probleem on ja tegelikult üldse unustage ära see kutsikate ameerikamaale saatmine...ei ole lihtsalt võimalik. selle peale tahaks ma öelda, et kui ikka väga täpselt ei tea, siis hoia oma suu väheke kinni või ütlegi nii, et ei tea. tõmmake oma pea sealt laua alt välja ja uurige asju natuke...ei ole mõtet inimesi ju veel päev enne reisu hulluks ajada...lausa nutumaik tuli suhu vahepeal. aga see siis selleks, olematu probleem sai nüüd lahendatud. oma närvide huvides ei kavatse ma sellesse asja ka rohkem süübida, vastasel juhul tekib äkki veel mõni küsimus, mille peale võib ennast seaks vihastada.

aga tited on juba niiii suured! igal õhtul on neil mõnus müdistamise tuur, nii umbes kl 12. siis peab muidugi klähvima üksteise võidu ja kablutades diivani ümber ringe tegema. ja mida suurem müra, seda lahedam. see neid muidugi ei huvita, et mina hinge kinni hoides loodan, et ükski naaber ei pahanda ja ukse taha klobima ei tule. õnneks on alumine korter tühi hetkel. ja öösel peab ikka paar korda voodisse lunimist ka proovima, mitte korraga muidugi, ikka kordamööda. aga äi lasta! tänane öö läks tervenisti selle nahka. tüdrukud on muidugi suuremad ja saavad ise ka voodisse hüppamisega hakkama. niiet vahepeal ikka juhtub, et keegi on mulle kaissu hiilinud ja teeb solvunud nägu, kui maha tõstetakse. istub, keerab selja minu poole, ohkab sügavalt, teeb maailma kõige õnnetuma ja solvunuma niu ja longib siis oma pesa poole.

kahju, aga minu enda jõud nendest enam väga üle ei käi. karjakaupa koertepidamine ei ole just suur lõbu. ja mina ei saa aru, kuidas need suured koerafännid peavad oma kodus isegi mingi 15 koera korraga!!! crazy people!! aga igale oma vist...

minu omad lähevad siis ära, kurb, kahju, südantlõhestav, muretsemapanev, nutt kurgus. aga ise ma seda tahtsin ja nüüd on ta siis käes. ja nutta pole siin midagi, küll tulevad uued :). a no teisiba hoidke must eemale, kui teil just viinapudelit hõlma all peidus ei ole...iga sõna peale on vihma oodata! ärge siis öelge, et teid pole hoiatatud :)

reede! about time!

täna on juba natuke parem. kuigi jah, hommikul ja isegi veel lõuna ajal ei saanud ennast ikka üldse käima. juba eile õhtul tuli kerge haiguse tunne...külmavärinad ja valusad lihased ja selline jama. hommikul mõtlesin, et no nüüd veedan siis nädalavahe rõõmsasti voodis teki all. juba hakkas nohugi ninas kipitama. nüüd vaatan, et hakkab paremaks minema. tahaks väga loota! hommikul nägin küll välja nagu jota :). silmad olid nii paistes ja ühe silma all oli suur punane laik, teise põse peal tugevad padjavorbid. ja no juustest ma parem ei räägikski. uue lõikuse said nad kätte ja on nüüd uue värvi ootel. see "kergelt" väljakasvanud olemine ajab mind lausa hulluks! tahaks kogu aeg mütsi kanda, tööl kah. tõmbaks oma lotu silmini ja ignireeriks seda kohutavat väljanägemist.

ma ei jõua juba ära oodata, millal see päev otsa saab. juba kolmapäeval oli mul reede...kuidagi niiiii pikk tundub see nädal. a täna lähme shoppama õhta, ilmselt ma suren sinna ära, aga nii tore on see ootusärevus...mine tea, mis head ma kõik leian ja ostan...phäh! niikuinii ei leia midagi või siis kui leian, maksab see kaks miljonit või pole lihtsalt õiget numbrit! a no mida ma vingun kogu aeg! praegu ajas ennast ka närvi...

natuke üle tunni veel ja siis ma lähen koju! korjan nende jobude korraldatud jama ära ja siis shoppama! ma tegelt juba hommikul nägin, et selle jama korjamisega võib täna natuke kauem aega minna. juba siis oli ajalehe tükikesi kõik see ilm täis! panin ruttu riidesse, pigistasin silmad kõvastikõvasti kinni ja jooksin uksest välja :). kõige lihtsam ongi probleemi ignoreerida...eriti just hommikuti!

but you can't blame me for the death of summer

umbes nädal tagasi saatis heidi mulle ühe laulu, mis mind ülesse ärataks. oli selline unine ja pilvine hommik või õigemini selleks ajaks vist juba sügav lõuna. kuulasin seda lugu paar korda ja ärkasingi üles. lapselikult rõõmus britipop, the boo radley's "wake up boo!".

nüüd kuulan ja kuulan seda ja ootan ärkamist...midagi ei juhtu. millegipärast muutub see laul mu kõrvus hoopiski järjest kurvemaks. hinges on mingi vastik värin. nagu midagi suurt ja halba oleks juhtunud, aga tegelikult ei ole. see on vist minu sügismasendus. mõtlesin selle peale pikemalt ja tundub, et mul on igal aastal esimeste sügiseste ilmadega mingisugune ei-tea-isegi-mis-viga-on-või-mis-tegema-peaks paanika. ma arvan, et just selle vältimiseks olen nii mõnelgi korral septembri alguses eestimaa tolmu oma jalgadelt pühkinud. ja ära läinud. kuskile päikselisse kohta, kus oleks võimalikult palju päikest ja võimalikult vähe minu sügisest mina.

lauba aga, kui buss lennujaamas peatuse tegi, tundsin üle pika aja, et ei tahagi kuskile minna. selline "filmihetk" :). buss peatub ja uksed avanevad. kõik ootavad hinge kinni pidades, kas ma väljun või mitte. ei väljunud.

kui kõigil on vahekokkuvõtete aeg kas aastavahetuseti või sünnipäevade eelselt, siis mul on see just praegusel ajal. ju on see mingisugune "olen jälle vanemaks ja mitte oluliselt targemaks saanud" raskehingelisus. ma ei tea. aga kuidagi paha ja raske on olla. aga ei tea ka ühtegi kohta, kus võiks olla parem. või kedagi, kes suudaks mu tuju paremaks muuta. ei aita siin päike ega kalla kalli. ikka on paha. ja närvi ajab see paha, sest puudub igasugune mõistlik põhjus ja lahendus. lihtsalt on ja siis läheb ära. loodetavasti...

But you can't blame me

Not for the death of summer

No you can't blame me

Not for the death of summer

But you're gonna say what you wanna say

You have to put the death in everything

The Boo Radley "Wake up Boo!"

sügis?

nüüd on siis täiesti ametlik...sügis on käes ja kohekohe tuleb talv. täitsa pilves ja vääga külm. kogu aeg on see vastik külmatunne "tahan kuuma vanni või sooja teki alla". ja seejuures ei ole oluline, mis temperatuur ruumis on. ikka on külm. täna panin juba talvemantligi selga. brrr...

ja endaga ei oska suurt midagi peale hakata. ühest küljest pole nagu midagi teha ka. kui mõtlema hakata, siis oleks tegelikult ikka väga palju teha, aga selline ei-taha-ja-ei-viitsi tunne on peal. jep! sügis ON käes :(

uus toode!

kohvimaitseline vesi. valmistamisõpetus: tee tassitäis head kohvi. tarbi see. ära pese tassi korralikult, ainult loputa, ole ikka laisk! ja nüüd täida see puhta külma veega. ja voila! ongi valmis... suhteliselt vastik, peaks mainima :S

ja meie pisikeste uusimaid pilte saab näha siit. neil kõrvad juba praeguseks kõigil püsti. tüdrukutel siiski veel vahelduva eduga, aga hakkab looma :)

protsessid

njah, olen nüüd piisavalt tööd teinud küll. ma arvan. nii mõnelgi päeval jõudsin koju alles peale poolt seitset. tööinimese tunne tuli lausa peale. ja see väsimus, mis selle kõigega siis kaasneb! oi mammamia. vahepeal oli juba tunne, et mina oma voodist enam ei tõuse...vähemalt mitte enne kahte nädalat.

protsessid. alguses tundub protsess päris lihtsakene olevat. et no natuke toimetad ja asi valmis. kui nina lähemale pistad, siis oled kadunud! see lihtsalt haarab su endasse ja loobib sind oma suva järgi. ja oledki ennast lõpuks kõikidesse nendesse lõpututesse protsessidesse kaotanud...viimased päevad olengi tegelenud sellega, et seda ei juhtuks. et mina saaks ise hoopis protsessi endasse haarata, mitte vastupidi. olen process manager...maakeeli protsessor :). protsessid, protsessid. protsessid, ma ütlen!

blondiiniralli

no milline tibi jätab shokolaaditrühvli karbi lambi alla??? näiteks üks mõnel hetkel ikka absoluutselt blond tibi, keda ma ülihästi tunnen :). Nüüd on trühvlitest saanud ühtlane magus plöga ja sõrmed on mõnusalt shokolaadised. vähemalt on mõnnalt mõru plöks. hmm, peaks vist viimasele veinitilgale ka päkad tegema....

kõik juba magavad ja mina pean oma viimaseid kirjutisi lõpetama. alatiii on nii, et kui ma võtan endale mingisuguse lisakohustuse, siis põhikohustused kasvavad eksponentsiaalselt olematust kogusest määratusse kogusesse. niiet ma siis kirjutan öösel.

täna käisid lapsevanem ja muud sugulased visiidil. jõime meil hommikukohvi ja tegime lõunakale tiiru peale. mulle tundus küll pigem, et kaks. jalad hakkasid juba alt kukkuma ja silme eest tahtis kangesti mustaks minna. a siis said õnneks ikka poed otsa. nu ja mina sain kreepsu, kui ma avastasin, et mu telefon pole enam taskus, kus ta veel kodust välja astudes oli! hiljem leidsin selle auto istme pealt loomulikult. no ma räägin..blondiin!

aga oma jonni, millest eelmine kord kirjutatud sai, viisin lõpuni. ja leidsin, mis tahtsin. jobud lendavad siis otse meie päälinnast new yorki. nu läbi tshehhi, aga ikkagi otse tallinnast, mitte kuskilt piiri tagant. ma olen ikka ülikõva :))). aga nad lendavad juba liiga varsti. vaatan, kuidas nad siin magavad. said kalla kampsiku tumba pealt kätte ja on ennast sinna nüüd kõik koos kerra tõmmanud. ja kahju hakkab kohe. a siis vaatan, seda ajalehe läbu, mis nad korraldasid umbes viis minutit peale seda, kui ma eelmise koristamise olin lõpetanud...nojah, võibolla siiski mitte "liiga" varsti.

ma arvan, et ma olen nüüd piisavalt oma lisakohustustest kõrvale viilinud ja kell liigub halastamatu kiirusega hommiku suunas. blogi on alati kõige toredam kirjutada siis, kui tegelikult peaks kirjutama midagi asjalikku :)

frustratsioon - kui vanaisa käis saksa sõjaväes

täiesti võimatu! miks ükski eesti lennufirma ei võiks võtta kutsikaid pardale ilma agentide vahenduseta? need agendid ju nöörivad absoluutselt iga liigutuse eest ja nii ei saa ju rallit sõita! ainult finnair soomest võtab ise vastu, või siis moskvast mõned firmad. aga see firma, mis muidu nii osavalt reklaamib oma kodulehel, et on eriti tore loomade vastu ja kõik loomad on alati oodatud, nu nende lend tallinnast amsterdami loomulikult ei võta loomi peale. amsterdamist edasi saaks küll, aga sinna ei saa!!! no mis?? jonnin edasi, mingi võimalus peab ju ometi olema...

teisipäeva õhtul käisime jobudega arstil. nad on ikka eriti vaprad. ainult pisike bensimon tegi kõvat häält, kui talle auku tehti, aga mina oleks veel kõvemini karjunud, sest just temaga ei saanud arst kuidagi hakkama. ei tea, kas oli nii pisike, et ei saanud hästi pihta? surkis ikka mitu korda, kole vaadata. teistega läks ilusti, sups ja valmis. nüüd neil siis kõigil kiibid sees ja vaktsiinid ka ja auhinnaks said nad kõik veel medaljonid, kuhu kirjutatud "Scan me" :))

selle retkega selgus veel, et bellamy ei kannata eriti hästi autosõitu. ilastas juba sinna sõites autos nii mis kole. ja arsti kabinetis tuli siis kogu tema õhtusöök tagurpidi tagasi. peaaegu sai proua mini ilusatele pükstele pihta! no napilt jäi puudu :). ka teisel korral ei õnnestunud.

tööl on kiireks läinud. eks tegelikult põhiliselt selle pärast, et pean samal ajal tegelema veel transpordi küsimustega ja lisaülesannetega. aga eilsest pakuti mulle vähemalt võimalust ennast tõestada ja lõpuks ometi midagi teha ka. olen nüüd suppordi komandör ;). päris täpselt ei tea veel isegi, mis see tähendab, eks näis. põhimõtteliselt ajan vist tähtaegu taga või miskit sellist. meeting selles suhtes on alles ees, ehk saan targemaks siis ka. endal on sellest vähemalt hea tunne. nagu oleks millegagi hakkama saanud, kuigi tegelikult ju veel pole, aga tunne on ikkagi päris hea :)

tervisekontroll

täna hommikul oli siis tervisekontroll. hea on teada, et süda korras ja kolesterool ja veresuhkur ka. aga halb on see, et vererõhk on madal ja vere hapniku kandmise võime on selline piiripealne, on ja ei ole ka. ühesõnaga suhteliselt nadi. sellepärast olen ilmselt ka pidevalt väsinud ja nõrkusetunne on peal. arsti soovitus, üllatus-üllatus, suitsetamine tuleb maha jätta ja trenni minna! nagu ma seda ise ei teaks. nojah, ilmselt siis tulebki sellega hakkama saada. mitte ei taha minna kuskile kargama, no kohe ei meeldi selline tegevus. kari naisi kargab mingi muusika taktis, käed jalad laiali :). ja ma tunnen ennast seal alati nagu kärbes tuules. no mitte ei meeldi, tee mis tahad. mõelnud olen jooga peale, äkki lähengi. tuleb ennast kokku võtta ja inimeseks hakata!

tarkpeade bande

nu on ikka tarkpead. mõtlesid välja, kuidas voodisse saab! ise alles 6 nädalased ja vaatamata meie jõupingutustele suutsid nad voodisse saada. see juhtus eile hommikul veidi enne seitset. ärkasin selle peale, et keegi pisike ja karvane poeb mulle lõua alla ja musitab ja musitab. nu ja donna see ei olnud, sest tema oli parasjagu mõnusasti teki all kerra tõmmanud. see oli hoopis bellamy. mingi ime läbi oli ta suutnud ennast voodisse vinnata. ja kohe oli kohal ka teine! pisike bensimon oli oma õe vägiteo osavalt järele teinud. kujutad sa ette! nu panime nad siis põrandale tagasi ja vähem kui poole minuti pärast olid nad juba tagasi. seekord siis jagasime ära, kuidas...ja toppisime kõikvõimalikud augud kinni. täna hommikul nad meid enam tervitama ei tulnud.

ja pättusi neil jagub, rohkem kui küll! eriti lahe on kõik pissimiseks mõeldud ajalehed miljoniks imetillukeseks tükiks rebida. või siis igast nurgast tükike tapeeti ära tõmmata. või siis kuivama riputatud püksisäärest rebides pesuresti pikali tõmmata. õnneks pole see viimane vägitükk neil veel õnnestunud, sest muidu oleks neist küll ainult märg plekk järgi. aga nad üritavad!

ja poistel on kõrvad püsti! väga lahedad mu meelest. nagu pisikesed nahkhiired :). ja täna hommikul vaatas mulle bellamy otsa ja ka temal oli üks kõrv püsti! mul oli nii hea meel selle tühise asja üle. aga no siis kukkus see kõrv lötsti lonti tagasi. aga need kõrvad pole mitte üldse lootusetud ja näitavad juba tõusmise märke.

eelmises blogis just kirjutasin, et ei taha ainult koertest ja koertele elada. aga praegune jutt räägib risti vastupidist. aga nu mis teha, selline mu elu hetkel on ja tegelikult on ikka tore. vahel lihtsalt läheb silme eest mustaks, kui need marakratid teevad kõike seda, mida sa ei tahaks, et nad teeks.

nädalavahetusel jõudsin ka kluppi üle saja aasta. mulle ikka kohe meeldib tantsida! ainult tore oleks, kui mul oleks midagi toredat selga panna olnud... panin mina lauba pesu pesema ja ise läksin donnaga toomele jalutama. tagasitulles oli koridor plastmassi kärsamise lõhna täis ja mida ei olnud, see oli elekter! voolumõõtja oli otsustanud otsad anda. helistasin siis omanikule, et mul selline ja selline probleem... tema vastu, et no ta saab pimedas ka tulla seda vaatama, et tal selline hea ja tugev taskulamp :S... nomaitea! üritasin siis talle öelda, et ma ei saa mitte pimedani oodata, sest ma ei saa mitte essugi teha kodus, kui elektrit ei ole ja pesu on masinas kinni! kõik oma püksid olin ma otsustanud sinna toppida :( aga see poolvenelane ei suutnud must muidugi aru saada või siis oli tal lihtsalt pohhui. igatahes kl pool üheksa helistasin uuesti. ja no siis ta tuli lõpuks. ja nüüd on mul voolumõõtjas ühekroonine, sest...no ma ei teagi täpselt miks, aga põhimõtteliselt selleks, et ma saaks toas tule põlema panna. ja ootan elektrikut, juba eile pidi tulema...siiani pole miskit kuulnud. tahaks juba pesu pesta, aga ei saa...sest siis on koridor jälle kärsa täis. raske ikka ilma elektrita. pane tänapäeva inimene ilma elektrita elama...midagi ei oska endaga peale hakata!

ja pühapa olin pidujärgselt omadega täiesti läbi. ma arvan, et sügisel on ka siin oma osa, aga põhiliselt on süüdi ikka hommikul kl 5 voodisse jõudmine. terve korter oli nagu sealaut, aga ma ei kavatsenudki ennast liigutada. raske oli lihtsalt. ja asi lõppes sellega, et pesin kl kaheni öösel nõusid, sest kööki sisenedes tuli juba hirm peale. minu poolest võiksid nädalavahetused üldse olemata olla, sest need on ikka väga palju väsitavamad, kui töönädal.

story of my life

njah. nii ta siis jälle läks. tundub, et ma ei tohi ühestki oma plaanist suud paotada, sest muidu läheb see lihtsalt luhta. tahtsime ju endale võtta uue pisikese koera. aga eile sain kirja, et ta liiga pisike. ise juba üle kahe kuu vana ja ikka ainult 900gr. ja juba pikemat aega ei kosu. aga see ei ole hea, et ta nii pisike on. nu ja tädi siis küsis, et kas me ikka tahame teda, kui ta nii pisikeseks jääb. ja siis me mõtlesime eile terve õhtu. otsus: esiteks, ei saa me lubada endale seda riski, et see pisike jääb eriti miniks ja temaga saab raske olema. teiseks, on meie korter ikka liiga pisikene, et seal kahte koera kasvatada. kolmandaks, on meil "pükse jalga" vaja, ja juba pool aastat tagasi oleks vaja olnud. jnejne. ühesõnaga otsustasime oma koeravõtuga aastakese oodata. ehk õnnestub selleks ajaks kõik need takistused kõrvaldada ja siis ma tahan kindlapeale helesinist koera :). nagu see vene multa. nu tegelikult on ta minu silma jaoks küll vesihall, aga ametlikult on ta siis sinine. ja tegelikult on mul ka tunne, et ma ei jaksaks praegu veel ühe kutsikaga tegeleda. need neli võtavad ikka vähemalt aastaks isu ära, ma loodan.

aga kurb on ka natuke. faberget ju juba nii kaua oodatud ja sai juba tema näitusekarjääri pealegi mõeldud. ühesõnaga natuke kallis oli juba. aga mis siis ikka, ma arvan, et lõppkokkuvõttes on see õige otsus.

ma hakkasin mõtlema (kuigi sellest vist juba ka varem arutatud), et see kutsika(te) kasvatamine on ikka nagu ema olemine. nad on nii armsad ja teevad südame soojaks ja rõõmu on neist palju. aga samas on nad ikka sellised pätid, et vahel läheb silme eest lausa mustaks. ja siis veel muretsed ka kogu aeg. täna öösel vihastasin ennast jälle roheliseks. nu magada vapshee ei saa meie majas, aga sellega hakkan ma juba väikest viisi harjuma. nüüd siis kaklevad keset ööd niiviisi, et läbi une jääb mulje nagu tapaksid üksteist. dzhiisass! ja kisuvad tapeeti. ja siis lihtsalt kriiskavad. millegipärast tahavad nad tumba peale saada :). ma ei ole veel aru saanud miks. voodi ees karjumisest saaksin ma veel aru...

aga mida ma öelda tahtsin selle emadusega...et ma ei ole vist ikka päris valmis veel ühte "last" muretsema. tahaks puhkust ja rahu ja tahaks natukenegi ma ise olla. mitte kogu aeg ainult koertest ja koertele elada. a la...tahan veel maailma näha enne, kui lapse saan :)

vajan lisakätepaari!

situatsioon 1: kl 00.54 esmaspäeva õhtul. otsustan minna magama ja pätakad otsustavad samal ajal järjekordselt ärgata. pätakad sagivad õnnelikult mööda suuretoa põrandat ja mina üritan sulgeda magamistoa ust. kusjuures nii, et kõik elusolendid oleks ühel pool ust. tõstan kaks pätakat suurestoast magamistuppa ja panen nad oma pessa. jooksen tagasi suurde tuppa ja võtan järgmised kaks. kui olen needki pessa pannud ja keeran ringi, et sulgeda magamistoa uks, näen "suure rõõmuga", et esimesed kaks on juba suures toas tagasi!

situatsioon 2: kl 9.50 täna hommikul. olen jälle sisse maganud ja üritan korterist välja saada. seejuures peavad kõik neljajalgsed jääma kinnise magamistoa ukse taha. võtan siis kaks pisikest ja viin nad magamistuppa. jooksen tagasi suurdetuppa ja võtan järgmised kaks. esimesed kaks tulevad juba magamistoa ukse ees vastu!

no kuulge! selline charlie chaplini tunne tuleb peale :(

sweet dreams

nii mõnus on näha unes midagi tõeliselt toredat ja sooja ja siis hommikul selle tundega ärgatagi! selle peale tahaks muidugi kohe uuesti teki alla pugeda ja seda unenägu uuesti vaadata... vähemalt mõnulesin ma selle unenäo küüsis oma pool tundi ja keeldusin voodist välja ronimast :).

aga see oli eile hommikul. täna hommikul jäin ma lihtsalt häbiväärselt kauaks magama ja seepärast pidin meeletul kiirusel ennast pesema/riidesse ajama ja tööle jõudma. ja nüüd on ikka uni. see võib olla ka sellest, et eile sain alles poole kolme paiku magama. tegin seda tüütut sisestamist ehk copy-paste, copy-paste'i ja kuna und ei tulnudki, siis tegin veel natuke. ja kui uni siis lõpuks tuligi, siis pisikestel jobudel läks see just ära ja nad hakkasid üksteise järel voodi ees niutsumas käima. niiet siis vast kuskil pool kolm sain lõpuks magama jääda.

nu ja üleeile hommikust ma parem ei räägikski. arvake ära, kellel oli vaja reede õhtul nina täis tõmmata? no ilmselt ikka minul. ja tore oli ka, kuni selle hetkeni, mil kõhus keerama hakkas...järgnevast ajalugu loodetavasti vaikib :). aga terve laupäev oli sellega raisatud. magasin u kl 12ni ja üritasin siis ärgata. mõne aja pärast sain aru, et liigutamine ei tule üldsegi kasuks ja keerasin uuesti magama. kui ma lõpuks jälle üles sain, siis kõrvetasin kotletid ära ja läksime jälle uuele ringile! nu ega mulle ikka eriti miski alla ei läinud, aga heeringas peale keskööd oli just see, mida vaja. ja siis koju oma suurepärast unenägu vaatama...mmm, näidake seda veel!

keane

praegu laulab raadios keane ja mul on selline tunne, et ma lähen kohe koju ja pakin asjad ja ilma pikemalt mõtlemata astun lennuki peale. ja lendan ära. küprosele :)

reede!

tartus on ikka tore. käisin lõunal ja ühel hetkel lihtsalt kuulsin vaikust. absoluutselt vait oli kõik, mitte ühtegi autot ega muud kisa-kära. ainult üks koer haukus kuskil eemal. nagu maal oleks. ja siis hakkas see kõik jälle pihta, kinnitades mulle, et ma olen siiski keset linna.

ja täna öösel ma lihtsalt magasin. mingi hetk hakkasid tüübid muidugi jälle kisa tõstma, aga ma ignoreerisin neid. kalla lasi nad vist küll lõpuks aiast välja, sest nende kopsud hakkavad jõudu koguma ja nende pisikeste karvapallide seest tuleb järjest kõvemat häält. aga mul oli lihtsalt nii uni. isegi unenägusid ei näinud, ma arvan, ja hommikul oli kohe kergem olla kuidagi.

ja eile sain nii palju asju tehtud. ise ka kohe imestasin. natuke panin ikka puusse ka, aga see käib ju kiirustamise juurde ometigi. üks oluline asi on muidugi see, et jobud sõidavad oktoobri keskel ära ameerikamaale. ise nad sellest muidugi aru ei saa ja hea ongi. sest muidu läheksin mina peast hulluks kogu selle muretsemisega. eks ma jõuan seda veel niikuinii. aga tore on selle asja juures see, et nad saavad kõik koos elama hakata, kogu kamp. no palju õnne sellele tädile, ta ise vist ei aimagi, mis teda ees ootab! sellised väänikud ikka, et hoia ja keela! rääkimata juba sellest, et nad kuskil kinni ei püsi, aga nad ju teevad pahandust ka veel. näiteks tassivad kõikvõimalikud maasvedelevad asjad kuskile neile sobivasse kohta. või siis ronivad donna kaussi vinkusid sööma, mida nad absoluutselt teha ei tohi. ja oma toidu sisse peavad nad ka käppapidi ronima ja vahel tuleb ette ka kausi sisse istumist. no ja siis on kõik kohad mõnusaid käpajäljekesi täis :). aga mõnusad süllepugejad on nad ka ja kahele meeldib hirmsasti musitada. ja milline mõnus soe tunne tuleb sisse, kui istud oma tooli peal ja vaatad kuidas neli paari pisikesi käpakesi kiiresti-kiiresti ringi sibavad. ikka edaspidi ja siis tgaspidi. sest kui takistus ees, saab väga edukalt ka saba ees minna ja isegi kiiremini kui nina ees. nii kahju ikka, et nad nii kaugele lähevad, aga vähemalt tundub, et nad saavad endale hea kodu. ja see ongi küige olulisem.

sleepless nights

no wtf!!! tänane öö oli veel hullem kui eilne. kalla otsustas jobude aia kõrgemaks ehitada ja nad saavad sealt välja ainult mängima, kui meie seda tahame. aga nemad tahavad sealt kogu aeg välja saada! ja näiteks kümme korda öösel...ja see südamepõhjani solvunud nutt..oeh. kuidagi me selle öö üle elasime ja nüüd magan siin tööjuures lootuses, et keegi jumala eest must midagi ei taha. hommikuks olin juba päris pahane ka nende peale ja kalla peale, kes kogu aeg ringi tuiskas ja ma oma viimaseid magamise minuteid ka nautida ei saanud. aga no pahane saab ju olla ainult niikaua, kui hoiad silmad kinni või jumala eest jobude poole ei vaata. nad on ju nii ninnunännud ja ei saa mitte muhvigi aru, eriti et keset ööd kriisata ei ole normaalne käitumine.

ja mis unenäod need sellised veel on? kuidas peab inimene suutma ennast välja puhata, kui aju on jälle otsustanud nõmedusi produtseerida??? no mida iganes

ilm on tõeliselt sombune, just tänasele päevale sobilik. mul on ka täpselt selline sombune olla. mõne tunni pärast kavatsen sombusena teki alla pugeda ja hoidke eest, kui ma magada ei peaks saama!

kuhu poole ma jooksma pean hakkama?

hmm, ma ei saa enam ise ka aru, mida ma mõtlen või asjadest arvan. selline tunne on, et pidevalt on umbes sada mõtet korraga peas ja kümme otsust vaja ära teha. ma ei jaksa ju nii! ja samal ajal ei ole mul mitte midagi teha. tegevusi on liiga vähe ja mõtteid selgelt liiga palju. ma olen tasakaalust täiesti väljas!

täna ei saanud magada ka. totud on aru saanud, et maailm väljaspool nende aeda on sada korda huvitavam kui nende aia-maailm. no eks ongi, aga nad võiksid ju vähemalt öösel oma pisikeses kodus olla. aga ei! omiku kl 5 otsustasid nad nagu üks mees, et nüüd on õige aeg üles ärgata ja üritada üle aia ronida, ise samal ajal kõva häälega kriisates. täiesti normaalne, ma ütleks. lahendus -- aed tuli avada. niiet nüüd on neil siis terve tuba avastamiseks.

ja üleüldse ei saa ma endaga enam hakkama. kogu aeg väsinud ja laisk nagu porikärbes. koristada ei viitsi, nõudepesemisest rääkimata ja üldse võiks keegi maailma mõneks ajaks peatada. tahaks lihtsalt diivanil lösutada ja puhata.

appi proua mini saatis mulle praegu oma tüdrukuteõhtu pilte. nu tule taevas appi! kui palju on võimalik oma nägu väänata, et ikka võimalikult tobedam välja näha!!! hirnun nüüd siin omaette nagu lolakas ka veel :). ja järjest totakamaks lähevad... ma enam ei jaksa kirjutada, naerukrambid tahavad ära lämmatada

talveuni

jälle on raske ja unine olla. ma arvan, et mul on vaja lihtsalt vaikust ja rahu ja oma sooja tekki ja närvihaiget telekat. ja kaissu võiks ju ka saada. selline talveune tunne on peal, et poeks oma sooja koopasse ja ei tuleks sealt enne esmaspäeva välja.

ja ma arvan, et hakkan juba vanaks jääma. tõsijutt. eile olime siis jälle struves ja kõigil oli nii tore olla, mõned kokteilid sees ja lõbu laialt. ja mina tundsin, et ma kohe ei jaksa, ei saa ja ei taha. ei tea, võibolla on siiski süüdi see vihmane sügisilm või väsimus. tahaks loota, sest mõne aja pärast oleks siiski tore minna kluppi ja ennast lihtsalt tühjaks tantsida. jah, aga mõne aja pärast. praegu kannatan selle päeva ära ja siis poen oma koopasse peitu.

aina vaata ja imesta!

täiesti tavaline neljapäev

igav, nii igav on! kas keegi on äkki kuskil näinud mu bossi? on teine kuskile kadunud ja mul ei ole endaga midagi peale hakata. masendav. eila ja üleeila käisin esmaabi kursustel. no tule taevas appi, tõepoolest! nii igavat lektorit-või-mis-iganes-ta-oli pole ma kohe sada aastat näinud. kohe oli näha, et tal pole mingit kogemust selles asjas ja igast liigutusest paistis ebakindlus välja. ja siis veel vabandab ette ja taha. ja pause oli minu arust rohkem kui juttu. nu teisel päeval läks asi veidi paremaks juba, aga siis olin mina juba ära väsinud. ja päeva teise poolde oli ta suutnud korraldada peaaegu kogu kursuse videomaterjali, mis siis tähendas umbes kolm tundi järjest esmaabi videosid!?!? nu mõni ime siis, et hirmsasti nokkima kiskus.

muidu polegi nagu suurt miskit juhtunud. pisid on tublid ja kasvavad ja kasvavad. nüüd söövad juba mehetoitu, ok võibolla siiski lasteaiatoitu, aga varsti saab see jama otsa, mis ma neile kokku keerama pean ja siis saavad juba täismehe toitu, veega ligundatult :). aga vuhh! mis hais! isegi kui ma juba peaaegu magama olen jäänud olen nõus uuesti üles tõusma ainult selleks, et see haisukolle likvideerida. vuhh ja veelkord vuhh!

mmm, ma arvan, et ma hakkan juba koju minema. siin ei ole küll mõtet passida enam, isegi leht on sada korda läbi loetud. lähen parem koju, söön oma kapsarulle ja siis jään ootama, millal külla õunakooki sööma kutsutakse. eila pakuti seal restoranis nämmat kartulirooga ja ma õgisin ennast täis nagu tõeline siga. ja siis pakuti veel magustoitu ka ja siis ma mõtlesin, et ma suren ära! aga täna lähen lootusrikkalt jälle tagasi :). hea toiduga on mul küll selline suhe, et ei saa mitte talle ei öelda! nämm...

panajamu!

sügis on käes, kohe kindlasti! vaata ainult aknast välja, seal on mingisugune hallus.phäh! ma ei ole selleks veel valmis. mul on veel vaja veidikene päikest ja soojust, kasvõi veidikenegi!

ja siis veel pidu. käisin lauba üle saja aasta klassivenna sünnipäeval. tore oli jälle neid näha. tuleb välja, et ma pole ikka vägaväga kaua neid näinud, sest üks klassiõde oli oma kõhu põlvepikkuse poisi vastu vahetanud. see juba kõndis ja seletas niiet vähe pole. nojah siis, tundub, et ma ei jõua omadega ikka üldse kuskile. asi lõppes sellega, et ma jõudsin purjusse. seal pole ka juba sada aastat käinud. ja omiku ei olnud väga hea olla. diivan kohe tõmbas mind enda sisse ja ei lasknud mind sealt enam tulema. aga mingil imekombel sain õhtuks enamvähem tehtud kõik mis vaja. aega läks muidugi u kümme korda rohkem, sest iga minuti tagant pidi vähemalt viis puhkama ju. sügis. seda pole kellelegi vaja!

tited kasvavad niet mühiseb. hämmastav kui kiiresti nad arenevad. tüübid juba teavad, kus pissil peab käima ja üks neist otsustas sinna ka selle teise asja teha. vuhh! milline keedukaalikas! ja see oli alles selline piiisikene?! appi. ja mängivad ka juba ja kui miski ei meeldi, siis urisemine ja haukumine pole üldse probleem. liikumiskiirus kasvab lausa eksponentsiaalselt (või mis iganes see eriti kiire on), niiet kalla ehitas neile eile aia. nüüd siis käib kiire-kiire-kiire küünekrabin ja siis potsti! vastu tara. vahet pole kas edas- või tagaspidi :).

you're beautiful

My life is brilliant.
My love is pure.
I saw an angel.
Of that I'm sure.
She smiled at me on the subway.
She was with another man.
But I won't lose no sleep on that,
'Cause I've got a plan.

You're beautiful. You're beautiful.
You're beautiful, it's true.
I saw you face in a crowded place,
And I don't know what to do,
'Cause I'll never be with you.

Yeah, she caught my eye,
As we walked on by.
She could see from my face that I was,
F**king high,
And I don't think that I'll see her again,
But we shared a moment that will last till the end.

You're beautiful. You're beautiful.
You're beautiful, it's true.
I saw you face in a crowded place,
And I don't know what to do,
'Cause I'll never be with you.
You're beautiful. You're beautiful.
You're beautiful, it's true.
There must be an angel with a smile on her face,
When she thought up that I should be with you.
But it's time to face the truth,
I will never be with you.

reede omik

nii uni pole mul juba mõnda aega olnud. nojah, võibolla siiski bussiga eestisse tagasi sõites, kui üritasin teeparandustele vaatamata silma kinni saada. aga nüüd olen omadega kaput. ja just praegu jooksin täiega vastu uksepiita. koordinatsioon jätab ikka soovida :(

sügis on täiesti käes. õhus on juba tunda seda jahedat lõhna ja toomel jalutades krõbisevad jalgade all langenud lehed. ok, päike teeb veel viimaseid pingutusi ja üritab jätta muljet, et akna taga on soe ja mõnus. aga olgem ausad, ei ole seal enam nii mõnus midagi. tundub, et sellel aastal pole mul talve eest ka kuhugi põgeneda. pean oma armsa valge talveasja kuidagi puhtaks saama ja kuskilt nurgast talvesaapad välja otsima. tahaks siiski loota, et nende tarvitamiseni läheb veel mõni aeg.

heh, ja jobud on juba eriti asjalikud. eile omiku märkasin, et üks üritab hoolega mängida. teeb selliseid liigutusi nagu hüppaks omast arust. tegelikult ta küll kukub potsatades täpselt sama koha peale tagasi. ja eile õhtul üritas üks pätakas teist kõrvast hammustada. see on ikka nii armas, kuidas ta kohe ülipüüdlikult oma pisikese suu häääästi lahti teeb ja sihib teise kõrva. selleks ajaks kui ta suu jälle kinni saab, on kõrv juba muidugi edasi liikunud :). üks tüüp oli eriti hakkaja ja noris donnaga tüli. lihtsalt läks ja virutas oma käpakesega talle vastu molu ja siis ammustas ka veel. seepeale hakkas donnal ka veidi koerus sisse tulema ja sikutas neid jobusid kõrvast. nii kallikesed!

ja eile käisime jälle nimetul koeral külas. ta juba ka kangust täis ja vaja kogu aeg mingit pättust teha. ta on ikka veel nii armsalt kohmu, aga pikemalt saab tema tegemistest lugeda ülestähenduste blogist

i'm back!

niisiis, olen elusalt ja tervelt tagasi. ja õnnelik ka veel :). reis oli igati tore ja magamata öid väärt. sinna ja tagasi sõitsime väikse bussiga. sinna 28 tundi ja tagasi vist u 26 tundi. ehk siis buss, seitse noormeest ja mina. hmmm....sellega võib ära harjuda ;)

saksa office on igati lahe. üks suur ruum kõige ülemisel korrusel ja ümberringi rõdu! vaade oli päris lahe. mingil kummalisel moel meenutavad Fürth ja Nürnberg mulle Tallinna, niiet üsna kodune oli. Aga loomulikult oli kõige lahedam Austria. Ma saan nüüd maailmale puhta südamega teatada, et olen jõudnud 2200m kõrgusele! Lahe! Mäed on ikka fantastilised, mida muud nende kohta öelda on väga raske. Lihtsalt peab minema ja nägema ja kes on käinud, teab millest ma räägin.

Ja see õnnis väsimus, mida tunned kui oled üle nelja tunni mäest üles rühkinud ja siis jälle tagasi, no see on lihtsalt kirjeldamatu. sellel hetkel on kõige lähem pink, tass kohvi ja apfelstrudel lihtsalt kirjeldamatult nauditavad. et oma jalgadesse pärast elu tagasi saada, leotasime neid mägijões. no ok, leotamine natuke palju öeldud, sest vesi oli nii külm, et korraks varba vette pistmisest täitsa piisas. ja ega toas ka vesi oluliselt soojem polnud. mu aju oli vist pooleldi jääs kui ma oma juuste pesemise lõpetasin. sellel hetkel ma oleks suurima hea meelega kiilakas olnud :).

igatahes olin eile kojujõudes nii mõnusalt väsinud. sõin diivanil pikutades spagette, mis kalla mulle oli jätnud ja jäin täiesti märkamatult magama. järgmine asi, mida mäletan, oli see, et kalla tuli töölt koju. nii tore on jälle kodus olla! austria mäed olid tõeliselt mõnusad, aga minu voodi on kõige parem koht! ja need pisikesed väänikud on nii suureks kasvanud! varsti olen ma nendega suures hädas, sest kaua nad seal oma pisikeses pesas ei püsi.

aga nüüd lähen lõunat sööma. heidi saatis mulle "destroyed pancakes'i" retsepti koos pildiga ja ajas isu peale. nu neid ma siin eestimaal kindlasti ei leia, aga hetkel lepiks ka võibudega :) ja kes tahab vaadata minu reisipilte, siis neid saab näha siit.

@saksamaa/austria

leidsin oma passi üles ja läinud ma olengi. loodetavasti ei satu me kuskile uputuse kanti. musi-kalli! tulen jälle, 9 päeva pärast :)

ja need väänikud ei teinudki silmi lahti! ma ei näegi, mis nägu nad siis on. ainult pisike bensimon piilub poole silmaga.

day of sadness

täna olid matused. kõik oli ilus ja vaatamata kartustele ei hakanud ka vihma sadama. olen väsinud. ma ei saa aru, miks elu niiviisi teeb. kohutavalt ebaõiglane. see kõlab küll leierdatult ja kuidagi imalalt, aga ta oli tõepoolest nii tubli poiss. aitas oma ema ja isa, kantseldas hoolega oma õekest ja oli oma vennale suureks eeskujuks. nüüd ei olegi kedagi, kes ütleks, mis krt mu arvutil viga on, et ma tema pilte plaadi pealt kätte ei saa...

nii ütlemata kurb on. praegu on see hetk, kus tahaks öelda, et persse see elu. miks on mõnele tublile inimesele nii vähe antud? oli ta mulle ju nagu venna eest. mäletan, kui ma teda hoidsin, kui ta alles titt oli. sai teda kussutatud ja poputatud. kasvas suureks ja asjalikuks noormeheks. alati tahtis kõiki aidata ja et kõigil oleks hea. ja miks teda nüüd enam ei ole siis? tean jah, et oli selline õnnetu juhus ja sõitis bussile ette. saan aru jah, et eks ta ikka ise ka omamoodi süüdi, aga see ei ole ju mingisugune seletus sellele, miks teda enam ei ole. miks ei ole avel enam suurt vennat, kes teda esmaspäeval esimesse klassi saaks viia ja ei ole arvol enam vennat, kes tal silma peal hoiaks ja kellega saaks ikka pättust ka teha? ei ole ingel ja aivol enam poega, kes neid aitaks ja armastaks? ei ole mul enam väikevenda, kellelt vahel nõu küsida, kui arvuti mind ei armasta. ei ole meil enam ardot, kes kõigist hoolis ja kõiki aitas. lihtsalt ei ole. elu on vist selline. aga kurb on ja väsinud olen.

in memoriam

Ardo Jalakas, 28.06.1990-22.08.2005

Kallis onupoeg, meil on südames kurbus, et nii ootamatult ja noorelt meie seast lahkusid. Kogu maailma kallistused ei võta meilt seda valu. Las sinu hing puhata rahus...

emotsionaalne väljapressimine

Selle pildi peale ütleksid tõenäoliselt kõik lapsed: "Emme, vaata kui armsad nad on. Ma tahan ka endale seda koera!". ;)

day 4

Täna öösel magasin siis ennast lõpuks välja. Ei mäleta, et oleks kordagi üles ärganud või halbu unesid näinud. Kohe oluliselt parem on olla ja lihasevalu, mis oli märkamatult saanud osaks minust, hakkab ära kaduma. Titemamma on silmnähtavalt õnnelik ja hoolitseb oma piside eest suurima innuga. Ma ütleks isegi, et liigse innuga :) Pisikesed probleemid meil ju on, aga nendest saame üle nagu ikka.

Laupäeval sai käidud suve lõppu tähistamas. Kuskil maiteakus. Mingil hetkel võttis väsimus mu üle nii tugevalt võimust, et ei jaksanud seal enam olla, aga koju sealt omal jõul ka ei õnnestunud tulla. Nii ma seal siis konutasin, mingi hetk vist jäin isegi magama. Kui lõpuks omiku poole seitsme paiku kodu jõudsime oli üks kutsikatest mingi ime läbi jõudnud teise toa otsa. See müsteerium, kuidas ta sinna jõudis, on lõpuni lahendamata aga ma arvan, et ta kukkus pesast välja ja emme viis ta mu kampsuni sisse sooja. Aga nemad ju mulle ei räägi, mis juhtus.

Lahendamata on ka kutsikate tegeliku värvi müsteerium. Kuna nad on nii pisid ja meil varem värvilisi pole olnud, siis on raske selgeks teha, kas nad on pruunid või pruunid punasega või hoopis sooblid. Kõik huvilised muudkui pärivad mu käest ja mina siis mõne kogenuma kasvataja käest, aga selgust selles osas pole ikka veel . Mulle tundub siiski, et sooblid nad pole, sest tollel värvil pidi nina mustaks minema, aga nendel on see ikka veel jummalast titeroosa :P Nu eks näis, kui Saksamaalt tagasi tulen, siis tabab mind uksel kindlasti üks värviline üllatus. Jääb küsimus, mis värvi just.

Ja leidsin oma passi lõpuks ülesse! Ma kogu aeg uskusin, et see ei saa ju lihtsalt niisama ära kaduda ja mul oli õigus. See oli jäänud kalla emme koju riidekapi põhja ühte ridikülli konutama. Ma isegi ei mäletanud, et mul selline kotike olemas võiks olla :). Niisiis, nädala pärast sõidame kogu officiga Saksamaale ja Austriasse. Ma arvan, et saab väga tore olema. Saksa tibid juba lubasid mind meie mehisest seltskonnast päästa ja omapäi linna peale litutama viia. Seda testosterooni on selles firmas tõesti natuke hingematvalt palju ;)

meil on täna sünnipäev!

Nendel pisikestel ilmakodanikel on täna sünnipäev! Need on siis meie pisikesed aksessuaarid, kes lõpuks ometi täna hommikul kl 5 sündima hakkasid. Ei pea vist üldse ütlemagi, et meil on niiii suuur rõõm nende üle :))

Tutvustame teile siis Bensimoni, Bellamyt, Banditot ja Bebeli. Meie pisikesed silmaterad! Ninnunännu...

Ega järgmised kaks kuud siit bloogist vist muud lugeda polegi.

crash' n' burn

mis toimub? kõik kukuvad alla? naissaare kopter, afganistani kopter, küprose lennuk ja nüüd siis veel venetsueela lennuk? ma arvan, et ma jään mõneks ajaks eestisse või siis sõidan mööda maad. st sõidaksin, kui ma oma passi üles leiaks. see on täiesti arusaamatul kombel kadunud. minu teada oli ta märtsis küproselt tulles veel täiesti olemas ja ma ei suuda meenutada ühtegi korda peale seda, mil ma oma dokustaati kasutanud oleks. aga seda pole mittekuikuskil! ja ma tahaks pooleteise nädala pärast sõita saksamaale ja austriasse. juhhhuuu! "tööreisile" :) mis tähendab siis paar päeva puhkust fürthis ja siis kolm päeva austria alpides. st siis kui ma oma passi üles leian :(

ja donna ei kavatsegi poegida, ma arvan. tundub, et talle meeldibki nii paks olla ja kogu aeg ägiseda. kohe kindlasti meeldib talle see, kui me keset ööd sada korda ärkame ja talle pika pai teeme ;) issand! ma peaks täna vist midagi sööma ka...lähen parem ära koju. täiesti null päev, tööd pole absoluutselt :( isegi mitte üht ainumast kirja. aidaa!

kohvi pliiis!

oeh ja veelkord oeh, mida muud oskaks selle kohta öelda? kodus endiselt üks koer ja minu närvid hakkavad juba minu vastu töötama. õhtul ei julge magama minna ja kui ma siis veenan ennast lõpuks teki alla kobima, siis jõllitan donnat oma tund aega. ja kui jäängi lõpuks magama, siis peab ju iga jummala tunni aja tagant ärkama ja donnat vaatama. ja unes on need kutsikad muidugi juba kümme korda sündinud, igal võimalikul jubedal ja veidral moel, ma ütleks!

siinkohal tahaks pöörduda oma kalli aju poole: "kallikene, asi on nüüd nii, et ma enamb ei jäksa. kui on aeg magada, siis palun maga ja ära produtseeri mingeid eriti haigeid ja kurnavaid unenägusid! ja kui ma olen tööl, siis palun mõtle tööasjadele ja mitte donnale. ja kui ma olen kodus, siis palun mõtle donnale, mitte tööasjadele! ühesõnaga, ole palun normaalne!"

lähen nüüd jooksen korra koju lõunale ja tshekkan selle koera üle. loodetavasti on seal endiselt üks koer!

ootusängistus

neli! neid on neli! nii vähemalt väitis eile arst. niiet siis täielik lasteaed. mind aga on tabanud kohutav ootusärevus ja lausa ängistus ma ütleks. alguses pidasin seda kohutavaks igavuseks. mulle tundus, et mul ei ole mittekuimidagi huvitavat teha ja telekast tuleb ainult sport (juba terve nädal!) ja ma ei suuda raamatut lugeda ega midagi :( nüüd jõudsin järeldusele, et tegemist on siiski ootusängistusega. see on siis, kui sa ei suuda ega taha ega julge midagi teha ega kuhugi minna, sest arst ütles, et kutsikad tulevad võibolla juba täna-homme. oeh, väsitav. uni on väga katkendlik, ärkan pidevalt ja jõllitan donnat, unenäod on kohutavalt arusaamatud ja väsitavad. ma jooksen mööda mingi maja koridore ja üritan sellest välja saada nii, et keegi ei näe ja keegi ei kuule, aga igal pool on ju keegi ja siis mingid imelikud inimesed... ja millises normaalses majas on nii palju koridore ja uksi!?!?

loodetavasti saan järgmisel korral juba kirjutada, et meil on kodus viis koera, oeh!

mixed up world

austraalias sajab augustis lund, naissaare lähedal kukkus alla helikopter 14 inimesega, valgevenes möllab torm ja üleüldse on ilm ikka ääretult arusaamatu! ja mina murdsin lubadust iseendale, et isegi ei mõtle kutsikate müügi peale enne nende sündi :( kahetsusväärne. aga ma nii tahan kuidagigimoodi nendega tegeleda! ja kuna neid veel siin ei ole, siis tegelen sellega, millega võimalik. aga ikkagi on kuidagi paha tunne, nagu sõnaks nüüd selle poegimise kuidagi ära. ma arvan, et ma peaks lihtsalt vähem muretsema! aga mul on kogu aeg tunne, et donna läheduses tuleb kõndida kikivarvul ja rääkida sosinal ja tegelikult on kõige kindalm ta klaasi taha panna. igal muul juhul tulevad kutsikad liiga vara :s paranoia on vist selle nimi. oleks juba järgmine nädal samal ajal! tahan nii väga, et kõik läheks imehästi, aga muretsen nii väga :( ta kõht on ju kohekohe lõhki minemas! need pisikesed ei mahu ju enam sinna! tibu liigub nagu paks põssa, oigab ja ägiseb :) tassin teda juba süles trepist alla, paha vaadata, kuidas ta iga trepiastme peal nagu oigaks! paranoia ongi vist mu teine nimi! õõõõhhh....keerake aega edasi

and so it is

esmaspäeva õhtul meelega unustada, et järgmisel päeval peab tööle minema on tore. käia kohvikust kohvikusse ja rääkida rahast ja terrorismist on tore. taguda vastu metalltahvleid, et need muusikat produtseeriksid on tore. aga ärgata hommikul ikka veel kergelt alkoholisena ei ole tore :)

ilm on imelik. kallab ja kallab. vahepeal tuli ikka nagu joast alla ja meelitas mind õue ennast läbimärjaks leotama. lihtsaks seisaks ja keeraks näo taeva poole ja tunneks kuidas vihm voolab. nagu my life without me. elu lihtsad võlud. ja see laul...see teeb lihtsalt nukraks, mingil imelikul moel nukraks, ei masenda, aga teeb nukraks. tahaks ronida teki alla ja kerra tõmmata. damien rice, the blower's daughter.

järgmisel nädalal nad tulevad! ei taha enam oodata, tahan, et nad oleks juba siin! pisikesed donnad :)

Bang Bang

Bang bang, I shot you down
Bang bang, you hit the ground
Bang bang, that awful sound
Bang bang, I used to shoot you down

Nancy Sinatra

nagu uni oleks, pikk ja sügav uni. vahepeal nagu ärkaks üles ka, aga ainult korraks.

just another day?

jälle üks nendest päevadest...hommikul ärgates avastan, et kraanist ei tule tilkagi vett ja mu juuksed on juba tõeliselt mustad. keeran nad siis jälle krunni!?! ja miks on uksepealsele sildile, mis peaks veepuudusest ette hoiatama, märgitud eilne kuupäev? täna ei ole 27, täna on 28. ja see ei ole pisike näpuviga, see on täiseti eluliselt oluline viga, kui ma pean päev otsa musta peaga ringi tatsama lootuses, et keegi ei märka (loomulikult kõik märkavad! ja lausa jõllitavad ju mind! selline tunne on vähemalt).

ja kui hommik on juba möödas, siis lõunaks ilmuvad lõuale ka vistrikud :( see ei ole enam üldse tore. ja siis mõtlen vahelduseks singi-shampinjoni pannkoogile tellida kanaga pannkooki ja see on täiesti kohutavalt kuiv. muudkui keerleb suus ringi ja alla ei lähe. ja siis teatab mehevend, et on 20 minuti pärast meil ja tulgu ma võtku nüüd oma tumbad vastu. ja siis ma ootan seal kodus 20 min ja ta helistab, et tal läheb veel tunnike aega!?! ja ma vantsin sama targalt tööle tagasi. loodetavasti ei helista ta mulle enne tööpäeva lõppu, sest enam ma koju ja tagasi kõndida ei viitsi! promise!

ühesõnaga palju toredaid päevi ja see pole veel lõppenud :((

millal see rukis ometi nii kõrgeks kasvas?

käisime maal. r-i ja minide suvilas. järgmine kord ma tean, et kui chillima ja hängima kutsutakse, siis see tähendab tegelikult orjatööd! ei, aga tegelikult oli nii tore. sai üle pika aja linnast eemal olla ja isegi tööd teha. huvitav, millal ma viimati peenraid rohisin?....ammu igatahes. nu ja nüüd on meil k-ga ju ilus prink pepu kah, vähemalt üheks päevaks. kuni lihased enam ei valuta. ühesõnaga, tibid kiskusid kõik ebamäärased taimed üles, poisid kaevasid kõik üles ja siis me panime sinna asemele muru maha. nu gio aitas ka muidugi kaevata, ise porine nagu känkar :) ja siis sauna kõik see mees. minnes oli veel plaan ka alkoholi hävitama hakata, aga selle isu röövis väsimus ära.

aa ja mul oli geniaalne plaan hakata marjakooki tegema...ja siis ilmus kuskilt geniaalne tshudoahi (mina polnud sellist asja küll kunagi oma silmaga näinud, isegi oma kõrvaga ei olnud ma sellest kuulnud). tulemus: kook üpses kõvasti üle kolme tunni, ega täpset aega ei tea, sest seal maal kaob ju ajataju täitsa ära. ja päris valmis ta ei saanudki, aga kalla ja r kannatasid tublisti ära kuni kook valmis sai ja sõid ja kiitsid ka veel (hkhm, nu olgem ausad, midagi kiita seal küll ei olnud, aga nu tänan viisakuse eest ;) aga teinekord ma ikka selle imeahjuga küll midgai tegema ei hakka, promise!

aga magada ma ei saa. uned on pahad. ma juba lootsin, et ma ei näe neid enam kunagi, aga nad on jälle tagasi. uues kuues, aga tagasi. ühesõnaga, olen hommikul veel rohkem väsinud kui õhtul magama minnes.

nojah, aga nüüd hakkab koosolek. peab vist ikka tööd ka tegema siin!

panick attack

lihtsalt selline nõme päev...tuled ekstra varem tööle, sest on oodata mõningaid inimesi. jõuad tööle ja tuleb välja, et nemad on muidugi ekstra veel varem tulnud! lähed lõunale ja rõõmustad hea päevaprae üle ja siis teatatakse sulle, et seda päevapraadi enam ei olegi! ja siis tuleb välja, et ühel töökaaslasel on sünnipäev ja lilled ja kingitused kõik puha muretsemata :( nõmenõme päev...

aga pisimusi on kindlasti rase! nii tore :) ja mulle muidugi tundub, et tal on seal kõhus terve meeskond, sest kõht paisub juba silmnähtavalt ja on nagu kuumaastik. eino, mida rohkem, seda uhkem. aga ärgem nüüd liigsesse vaimustusse veel sattugem, sest teadagi, terve kuu on veel jäänud. aga ma ei jõua ju nii palju veel oodata!!!

ja siis tahad raadiot kuulata, aga lemmikraadiojaama ei saa, sest sealt öeldakse server full. ja teises raadios laulab celine titanicut!?! nu mida veel? nõmenõme päev

esmaba

nädal möödus nii, et ei saanud arugi. ühel hetkel oli ta lihtsalt läinud. emal oli sünnipäev. istusime aias ja grillisime. a loomulikult ei suuda ju piiri pidada, pärast oli selline ägisemine. noja siis tuli ju veel traditsiooniline maasikatort! ja seda ei saa ju ometi söömata jätta. seda ju ainult kord aastas saabki ja ühest tükist kindlasti ei piisa! ühesõnaga, hea et autoga koju sai :)

ja kalla sai onuks. st siis ilmselt, et ka mina olen nüüd tädi ;) nii tädi, kui ma kunagi üldse saan olla, sest ega ema mulle vast enam hirmsastitahetud väikevenda ei kingi. :( tibi pidi olema pikkade mutade juustega ja tõmmu nahaga, üldiselt pisike kalla venna koopia...huvitav, kas kalla lapsed on siis ka tema koopiad? vean kihla, et minu nina on tugevam kui tema oma! ;) ja urmasel on ka teine poeg. tüüp on ainult ühe kuu siin maailmas elanud ja karjub nii, kuidas kõri võtab! ainult pidev kõigutamine aitab. nii kui ta seisma jätta, on silm pilukil ja arusaamatu poisinägu küsib: "miks te enam ei kõiguta???miks see asi seisma jäi???hoogu juurde!!!" ja täiest kõrist näääääh-näääääh-nääääääh....naljakad on ikka need pisikesed olevused. ennast pole veel ollagi, aga kõik tantsivad nende pilli järgi :)

ja täna saab beagle'i kutsikaid näha! ninnu-nännu ;) aga see kasvataja on ikka fantast! saad sa aru? laupäeva varahommikul kl 8.50 heliseb telefon ja tädi teatab rõõmsal häälel:" lubasin helistada, kui kutsikad käes...nu nüüd on esimene olemas siis!" ise nii meeletult õnnelik muidugi. ma unise peaga ei osanud muud ühmata, kui et palju õnne! õhtupoole siis selge peaga helsitasin uuesti ja sain teada, et kokku kuus kutsikat, kolm isast ja kolm emast. miks neil nii palju tuleb ja minu pisil ainult kaks-kolm, kui häste läheb???? :(

ja p tahab chihuahuat! nii lahe! tõesti kujutan teda just selle koeraga ette! kui nii edasi läheb, siis saame juba oma koerte klubi teha ;) aga kui aus olla, siis ikka raskeks läheb...kujuta ette...praegu on meil vaid kaks koera ja ühes ruumis, eriti jooksuajal, neil silma peal hoidmine ei ole just kõige lihtsam ülesanne. ja kui nüüd veel kaks koera juurde liita! mammamia!!! aga ikkagi tore :) minu jaoks ei ole vist küll koeri kunagi liiga palju... vähemalt nii kaua, kui need kõik minu omad pole.

ja midagi oli nagu veel? ah, kesse seda kõike enam meeles jõuab pidada!

nii vahva

sõbrad on ikka ütlemata toredad olevused! eriti tore, kui mõni sõber külla kutsub ja hoolega õhtusööki valmistab. hea muusika mängib taustal ja mõnusas rahulikus õhkkonnas häid lõhnu täis köögis on ütlemata mõnus toidunaudingut oodata. ja nauding see tõepoolest oli ka, lisaks veel suurepärased veinid ja veidi hiljem õhtune jalutuskäik toomel. gio ja donna on kahekesi väga vahvad. giot ennast oli muidugi näha ainult tänu erekollasele tennisepallile, mille ta aeg-ajalt lihtsalt kuhugi maha poetas. nii mõnusat ja rahulikku õhtut pole juba pikemat aega olnud. ja täna pakutakse veel magustoitu ka, mis eile kuskile poleks enam mahtunud niikuinii :) hmm, huvitav kas oleks pidanud lõuna vahele jätma??

ja varsti on meil seltskonnas võibolla juba kolm neljajalgset sõpra, sest seesama sõber tahab nii hirmsasti endale just ühte tõugu koera ja ma suutsin kuskilt teada saada, et kohe ongi mõned kutsikad tulemas. nii vahva! kutsikaid ma armastan ikka kohe üliväga! ja minu pisimusi donna on ka peaaegu et kindlasti titeootel. nu muidu ta ju ei söö nii palju ja tötsakaks ning rahulikuks on ta ka muutunud. mõelda vaid kui palju koeri meil siis tekib!?! tõeline loomaaed! aga nii vahva :)))

ja noored võiks juba oma meekuult tagasi tulla, ma ei viitsi enam üksinda lõunal käia ja msnis pole ka kellegagi pläkutada ju! ok, homme on juba reede ja lauba juba tulevadki! oi kui hea meel giol siis on :)

ikke läägelt palav on! ära sa ikka üldse liiguta ennast õues, kohe üleni märg. ja kui see ilm ei kavatse nädalavaheni kesta, siis ma hakkan kõvasti jonnima, ausõna. ja kui ta kavatseb, siis mina kavatsen teda nautida täiel rinnal. olen täiesti nõus igal õhtul oma elamist pisut koristama, et ma lauba saaksin kalla ja pisimusiga minna järve äärde, ennast päikese käes ära kõrvetada ja raamatut lugeda...aga ainult kaks päeva ongi veel jäänud. või noh, olgem ausad, kaks ja pool :)

a mul on jumala pohhui!

no on ikka tobedaid laule! aga see ei takista neid mu peas kummitamast ju...pole ka midagi imestada, kui oled terve õhtu sunnitud seda telefonihelina näol kuulama.

aaaarrrggghhh!!!!!!!!!!!

kirjutasin terve pika jutu valmis ja siis internetiühenduse puudumise tõttu läks see lihtsalt kaduma! oleks võinud seda arvata...just selline päev on täna, kus ainult selliseid asju juhtub. aga uuesti ma seda pläma nüüd ka enam kirjutama ei hakka, ühte lollust mitu korda teha ei viitsi...

uni, nii metsik uni... õhtul, kui võiks magada, ei tule ta mitte peale. nüüd, kus võiks tööd teha, tuleb uni nii kohutavalt peale, et tahaks nagu multikas silmalaud tikkudele toetada. arumaisaa...

eile...tahtsin piknikku, ei jõudnudki selleni. kokkuvõttes läks meil kolm tundi, et jõuda arusaamisele, et toredat pikniku kohta, kuhu võiks jala minna, tartus ei leidu; et kõige lihtsam on osta poest salatit ja grilli; et maasikaid jäätisega saab ka poest ja oluliselt odavamalt kui kohvikust...ja et tegelikult ennast ikka üldse liigutada ei viitsi :)

Laske mind siit välja, pange mind murule istuma ja keerake mu nägu päikese poole! Või noh ... kui keegi ütleks, et aitab sulle tänaseks tööl istumisest küll, siis ma võiksin seda kõike ju ise ka teha.

lõuna

lõuna oli peaaegu sama eriline... istusin lihtsalt muru peal ja mõnulesin ilusa ilma käes :) tegin ühe sigareti ja vaatasin omi mõtteid mõlgutades teisi inimesi. imelik, kuidas elu läheb lihtsalt nii nagu tahab...ühel hetkel kannab kõik kandikul ette, järgmisel napsab selle kandiku niisama kiiresti tagasi. ühel hetkel oled õnnelik ja hinges on rahu, järgmisel tuletab argipäev ennast jälle meelde. aga üldiselt tundub täna elu väga ilus. see päike ikka veel kiusab mind -- piilub kardina vahelt sisse ja meelitab õue. meelitab linnast välja ja piknikuteki peale, meelitab veiniklaasi juurde ja murule pikutama...tahakski minna...äkki lähmegi!?!

hommik

jõudsin täna eriti vara tööle. no kui aus olla, siis kella järgi jäin isegi 10 minutit hiljaks, aga suur oli minu üllatus, kui leidsin eest lukustatud ukse! avasin siis aknad ja jalutasin niisama mööda kontorit ringi. nautisin rahu ja vaikust ning päikesekillus istudes tundsin rõõmu algavast päevast. kuidagi eriline oli...kuni selle hetkeni, mil hakkasin ennast hullumeelsuses kahtlustama. aeg muudkui läks ja kadus, aga keegi teine ei astunud uksest sisse. küsisin veel kalla käest üle, kas täna on ikka esmaspäev ja kas kell on ikka 9.20 ja kas neil on ikka inimesed tööl? teistes kontorites kulges elu tavalist rada pidi, ainult meil oli endiselt vaikne. kui esimene neist uksest sisse astus oli hetkeline rõõm, et ma ikka ei ole hulluks läinud, ja siis muutus kõik jälle tavaliseks. aga siiski -- nagu und oleks näinud :)